| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Seo nätäl, 20.–23. piimäkuul mängitäs Võõpson suvõtükkü Pristan! | | | | Nagelmaa Uno – toromiis ja tiatrimiis | | | Harju Ülle
ylle@umaleht.ee |
Räpinä rahvatiatri tükke nännü inemise tiidvä häste Nagelmaa Unot (45):lustligult mängit suur ja tsõõrigu näoga Sillapää Oss vai brikatiir Ojasoo om päältkaeja iks süämest naardma pandnu. A midä Uno muido tege: ku Uma Leht küllä tull’, kammand’ tä parajahe päädpiten üte jämme toro seen.
«Ma pidi minemä külh är Tartohe tüüle, a sis tull’ üts kotusõpääline ettevõtja ja ütel’, et kuis mi külh ilma sinolda saami,» kõnõlõs Uno. «Võtt’ minno tüüle ja nii ma sis rabõlõgi siin, mis sis, et kõik pere om är Tarto liina lännü. Mul om uma kortin siin, uma pini ja kass, naanõ ja latsõ iks käävä kotoh nädälivaihtusõl.»
Kullatsidõ kässiga Uno tüüpõld om parhilla tsolgiviitorostik, ventilatsioon, santehniga ja muu sääne. «Haridusõ poolõst olõ matemaatigaoppaja, a nüüt olõt, näet, Sita-Aadu!» viskas Uno nall’a.
Et Räpinäl pandas õkvalt vahtsit euro-tsolgiviitorrõ, sis vinüse mõnõ Uno tüüpäävä hummogu katsast õdagu poolõ 12ni vällä: sis, ku peris õdagu tiatripruuvi tetäs.
«Ma olõ kolm aastat lubano, et inämb ei tii, a ull olõt, annat kuradilõ näpo, võtt terve käe!» kõnõlõs Uno umast tiatripisiläsest. Mitmõs etendüs täl timahava om? Uno lugõ sõrmi pääl üles: «Ööpik Võhandu kaldalt», «Võõpso palas», «Sillapää Oss», «Jõujaam», «Pristan»...
«Üts aasta es olõ, a sis kutsõ Adlasõ Raivo minno Palamusõlõ,» seletäs Uno. Sääl mänge tä rikast Võromaa nahakaupmiist Aaberkukki, päältkaejilõ miildü.
Määne roll om Unolõ hindäle kõgõ inämb miildünü? «Ei tiiä, ma olõ kõikaig hold’o olnu!» naard miis. «Pristan» piäsi tulõma kõgõ as’aligumb, kõgõ rassõmb oll’ olla Sillapää Oss. Kõgõ huvitavamb oll’ «Ööpik» ja kõgõ inämb kittä om tä saanu «Jõujaaman» mängit brikatiir Ojasoo iist. «Tuu miis eläs, tsill’okõnõ vanamehekene, tälle oll’ suur hää üllätüs, et tedä mänge sääne miis, kes häste suur ja paks om!» muhelõs Uno.
Kukki tüüd om üle pää, käü Uno viil õdakit juhtman ja joulukuu om häste kipõ:tulõ jouluvanna tetä. Sis om viil tandsuklubi, pühäpäivilde laulminõ Põlvan Maarja koorin... «Ma külh ei saa üteldä, et Räpinäl midägi tetä ei olõ, tulõ õnnõ esi tetä!» kõnõlõs tä.
Uno ei kujoda tuud ette, et tä kongi muial eläsi ku Räpinäl. «Eski, ku olõsi muialõ tüüle lännü, olõsi elämise siiä jätnü,» om tä kimmäs ja kitt, et tä om sääne puul sannahullu, kinkal om sann tett nii suvõkodo ku kortinahe. Esäkodo om täl Räpinä lähkün Kurõkülän ja naanõ om kah seo kandi inemine – Väiku-Viirksust peri.
Ku Uno uma naasõga 1986. aastagal Peda lõpõt’, sis saiva mõlõmba Räpinäle tüüle.
A sis võeti Uno Vinne sõaväkke ja ku tagasi tull’, es olõ inämb tuud kotust.
Uno läts’ hoobis puutüüd tegemä. 20 aastat tekk’, sis sai viländ.
Miä om Unolõ elon kõgõ tähtsämb? «Eelä, ku söögimajan seimi, sis mõtli tuu pääle, et ku vanaimä viil elli ja ma poiskõnõ olli, sis ütel’ tä kõgõ päält süüki: teno taivaesäle! Sis sai üteldüs, et mis tuu taivaesä siin süüdü om, sa teit jo söögi lavva pääle! Nüüt mõtli, et tuu ütlemine ei olõki väega võlss: teno taivaesäle om meil tüüd, om süvvä, latsõ tulõva kodo ja naanõ tulõ kah viil kodo tagasi...» Uno silmä omma likõ, ku tä tuud ütles.
| | |
|
|
|
