Nummõr' 157
Piimakuu 17. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • President tekk’ vallalõ vana Võromaa piirisildi.
  • Uudissõ
     
  • Võrokiilne sari ETV-n
  •  
  • Veesaarõ Anne avitas Vinne aigu miilde tulõta
  •  
  • Sika Alari ja Looduse Omnibussiga Mustajõõ ja Koiva pääl
  • Elo
     
  • Vana Võromaa
  •  
  • Nagelmaa Uno – toromiis ja tiatrimiis
  •  
  • Võiutüüstüse salahuisi uuri Häidkindi Heino käest
  • Märgotus
     
  • Puhm puu kotust ei täüdä
  •  
  • Proskini Aivo: vanakraam om nigu säitsmes pensioni-sammas
  • Kirä
    Perämine külg
     
     
    Vana Võromaa
     
    Räpinä kihlkund
     
     
    Leetepõhi ja pihlõverrev

    Käve tuu suvi üten pruudiga Räpinä kihlkunda nimmi korjama. Vihma tull’ pall’o ja tii olli paiguldõ hõela. Miina poolõ sisseminegi iist joba hoiatõdi: sinnä ei ollõv esiki eläjätohtrõ sisse saanu.

    Ku Mango ussaia mant sisse käänimi, oll’ edimält peris hää, a sõs tull’ võsu vaihõl rida lumpõ leetepõh’aga. Viimätsen jäimi pidämä, edetsõõri saiva jo kõva maa pääle, a perä jäi likku. Tull’ perä tungiga üles nõsta ja peenükeisi leppi tsõõrõ ala murda. Kuigi saimi iks vällä ja sõidimi uhkõ kaariga Miina muru pääle. «Kuis ti sisse saiti?» oll’ Miina Elli üllätünü.

    Ega nimmi küsümisest suurt vällä es tulõki, Miina Elli kaivas’ iks umma tii-hätä ja pallõl’, et ma vallan ka kõnõlnu, ku hõel tii täl om. Esiki tütre ollõv jäänü mehele pandmalda: peigmehe es saa külä pääle tulla, tii oll’ nii sant. Tütrit nätä joht kongi es olõ. Vast olli iks vällä päsenü.

    Tagasi lätsimi Pääsnä tiid ja jäimi kapitaalsõlt sisse. Trumpsi Ants tõmmas’ meid uma põkaga mua seest vällä. Lätsimi timä poolõ ja Ott kõnõl’, kuis vanakurat Pääsnän Võu jõõ vangõga hädän oll’: oll’ lännü tõnõ ütest jõõst läbi – säälsaman tõnõ jõgi vastan. Lännü sõs tuust ka läbi – kolmas jõgi vastan. Sõs oll’ ütelnü, et kurat, siiä võit är ka uppuda. Võu jõõl ei olõ jo kongi muial nii ägedit vangõ ku Pääsnä külän.

    Ma olõ kotussõnimmist kõgõsugumaidsi nimekirju tennü. A näet, ei tiiä, kas tuul mäel oll’gi määnestki nimme, miä Tilleorost Pääsnä poolõ üles läts’ ja kon tii veeren pihlõ nii maru muudu vereti.

    Egälütel on Võromaast säändsit pilte, miä püsüse eluaig meelen ja lõpus jääs õnnõ tunnõ. Nuu pihlõ ja mis sinnä manu käü, om mu Räpinä-tunnõ.

    Saarõ Evar
     Mina kitä omma suud

    Milles ilma undsõnõ,
    maa kavva kastõnõ?
    Undsõl om uma õnn,
    vihmal hää viläõnn,
    kastõl kaunis kar’aõnn.
    Kui mo kulla kositi,
    virve viina’ juudi’,
    lubati iäs elotarõ,
    kaugas kaasa kambre.
    Ega tiiä-s hingekene,
    mõista’ miil mõtõlda,
    et sai pallo pata kiitmä,
    suuhu suula maitsõma,
    et sai pallo palotama,
    suuhu sai suitsama.
    Muu’ kitvä’ muuda maada,
    mina umma suukõst,
    kallist kalajärvekest!
    Tuudi kala toorõs tulõlõ,
    elokala kattõlahe.
    Alt kallo kalluti,
    päält terri teriti.
    Viis aita vilja täüs,
    kats lauta karja täüs,
    ait har’ani vilja täüs,
    tõine kesvi kelbäni,
    kolmas laeni latikit.
    Pää putus tsialihha,
    hamõh havvõ hambihe,
    kotih saisi’ kulatskijahu’,
    salvõh sorrõ’ saiaterä’.
    Riit sais’ riida vasta,
    vana’ halo’ vastatsikku.
    Sisse sõidi’ siidilaiva’,
    värri’ihe väätselaiva’,
    uss-aida ubinalaiva’

    Räpinä rahvalaul

    SL 1299. EKS 8° 3, 361 (9) < Räpina,
    Tammistu k. – Joh.Hurt (1876).
       
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!