| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Sannah vangih | | | | Ämariku Volli |
Ütel peremehel, kedä kutsuti Koostä, tull’ tahtminõ hindäle sann ehitä. Peris uma sann, vihtlõ nii pall’o ku süä taht! Kas vai hiitä lämmähe sanna magama, kiäki ei putu.
Tä ost’ tõsõ mehe käest hindäle tsiapahakõsõ. Sinnä tulli külh mõnõ vahtsõ palgi ka mano panda, a mõnõ pääväga olli saina pistü.
Vanast lõigati seto küläh laudu katõmehesaega korgõ puki päält. Üts miis oll’ ülleh, tuu juhtsõ ka saagõ. Tõnõ miis tõmmas’ alt.
Koostäl saiva ka lavva lõigadu. Sann sai katusõ ala katõ nädäliga. Vaia oll’ viil sanna ahi, lava ja pingi valmis meisterdä ja ka viil ederuum tetä.
Ahi sai är tettüs, jäi sanna lava ja pingi. Puulpühä hummogu oll’ Koostä varra platsih. Täl oll’ viis lauda. Timä mõtõl’, õt seo laemba lavva panõ veere poolõ, kats kitsambat saina viirde. Üte ruudja panõ ka veere pääle, sis piäsi vällä andma. Väiku vahjõkõsõ jätä ka vahelõ, sis om lakjust küländ.
Mõtõld ja tett. Lõuna paiku pand’ Koostä jo sanna küttümä. Õdagu, ku sann sai är kütetü, läts’ üteh poigõga sanna.
Poja mõsi hinnäst kipõlt är ja lätsi kodo – õdagu vaia küläplatsi pääle minnä. Koostä jäi viil sanna lõunat võtma. Lask’ hüä kõvva lõunat, vihtsõ nii, kuis jõudsõ.
Tahtsõ viil lõunat visada, a es päse sanna lava päält maaha: keräkese olli lavapilost läbi lännü, tagasi es saa kuigi. Käega ka es saa avita.
Kae, no oll’ tükk! Rüüki ei tohe – sis kuuld külärahvas kah! Õs saa muud ku tull’ uuta, õt vast naanõ tulõ sanna mano.
Aig läts’, naist ei koskil. Viimäte ku naanõ tull’, sis tä kullõl’, õt sannah om kõik nii vakka, nigu olõs vällä koolnu. Naanõ hiitü är ja tõmmas’ sannaussõ vallalõ.
Sannast naksi «kuradi» vällä lindama. Naanõ tahtsõ är paeda, a miis hõigas’ timä tagasi. Küsse, koh poja omma. Naanõ ütel’, õt küläplatsi pääl. Koostä käsk’ poja kodo kutsu ja timä mano sanna saata.
Pia tulliki poja. Koostä käsk’ näil kats kiilu tetä, minka saava lavalavva lakja pressi. No sai Koostä uma varandusõ kätte.
Järgmädsel pääväl tekk’ Koostä nii tihtsä lava, õt vesigi õs taha vaihõlõ minnä. Koostä es panõ eski pühäpäivä tähele.
Ma ei tiiä, kuis tuu jutt külä kätte jõudsõ, a siih tä no om.
| | | | |
| Ilmalõpp paistus | | | | Ruitlasõ Olavi, kuulutaja | | | Kunagi oll’ arvaminõ, et ütes suurõs hädäs maailma majandusõn saa olla õnnõ nahvta otsasaaminõ. Ja et tunnõdu-teedä nahvtavaru olli küländki suurõ, sis paistu, et om viil hulga aigu, et varuvariantõ vällä märki.
Ku nahvtatuutmisõga pääle naati, oll’ maa seest võimalik sada vaati nahvtat kätte saia ja pruukjani viiä nii, et tuu pääle kulutõdi õnnõ üts vaat nahvtat. (Vaadi all mõtlõ ma muidoki barrelit).
Ei olõ midägi tetä, nahvta tuutminõ nõud esi kah energiät, nahvtat. Ku 1970. aastil sai tedä tuuta vahekõrraga pia 1:100, sõs no toodõtas kotussidõ jo 1:3. Asi om nii halv, et joba om mint ka Kanada nahvtaliivu kallalõ, mink man saat tuuta õnnõ vahekõrran 1,5:1. Nii et üte liitri «investiirmisest» saa kotussidõ tagasi õnnõ puultõist närost liitrikeist.
Hiina ja India omma väega kipõ huuga edenemä naanu. Nimä nõudva hindäle kah Euroopa ja Ameeriga inemiisi elokvaliteeti. Kõlladsõ mehe tahtva kah maastigumassinaga sõita ja plastmassist prill-lavvaga sitamajan sittu. Nimä tahtva kah suvõl mi muudu välän lihha kütsä ja ütekõrdsit plastmasslivvakõisi minemä pillu. Miä vii as’a pia nii kavvõndalõ, et nahvta tuutmisõ ja ärtasomisõ vahekõrd lätt õigõ pia 1:1 ja viil allagi...
Nii ei saaki nahvta maa seest ilmangi otsa, selle et osa jääs mi puult är pruukmalda. Ku inämb sukugi tuuta ei massa, pandas tüü saisma. Ja sõs näemi perädü suurt hukatust, minka kõrvuisi kaia paistus, et 11. süküskuu hirmutüü ja orkaan Katrina olli õnnõ nali.
Hollandi pindala om 41 864 km² ja rahvaarv taa man 16,2 miljonni inemist. Ku perän nahvta otsasaamist majandus õhku lindas, jääs egäle hollandlasõlõ veidemb ku 0,003 km² maad hindä elonhoitmisõs. A tuud om inemise elonpüsümises viil veidemb ku mitte sittagi.
Ku kipõstõ määnestki vahtsõt jovvulätet vällä ei märgitä, muutusõ inemise roitjis hainaritsikis, kiä söövä maa puhtas ja lõpõsõ sõs ummi sitaunikidõ vaihõlõ nälgä. Tuu rõipõunik nakkas tõpi edesi kandma, Uma Pido asõmõl saa kaia, kuis katsk pito pand. Rüüvmine lätt muudu, sõa nigunii... Üts asi om külh hää:muroniitjä jääse saisma, sõs saa Võõpson suvõl uibu all rahun mõtiskõlla...
Egäs midägi ülearvo hullu ei juhtugi. Inemiisi om lihtsäle üte maamuna jaos väega pall’o ja luudus õnnõ veidikene praavitas tuud hätä. Ku rahvast kasvai poolõtõsõ-katõ miljardi jago veidembäs jääs, om jälki maaharimisõs ruumi ja kalamiis ei piä jõõ veeren tõsõ kalamehega külg-küle kõrval pasma.
Maal elämine lätt muudu ja Strandbergi hääsmeeles lätt kõik energiä tävveste rohilidsõs.
Selle et kõik su energiä omgi hääl juhul väetüsmullaunik, miä aianukan sais...
| | | | |
| Mügrä püüdmine | | | Oll’ illos lehekuu päiv paar aastat tagasi. Ma istudi kasvumajah lillitaimi ja ai juttu 5-aastadsõ tütretütre Kätriniga, kes oll’ maa-vanaimä puul küläh.
Äkki näimi, et muld liigus ja mullaunigu seest paistusõ vällä kats roosat jalakõist, miä kühveldi mulda unikuhe. Nuu olli mügrä tagomadsõ jala, väega tugõva ja lesta küleh.
Ma haari ruttu jalust kinni ja tõmpsi vällä suurõ mügrä. Mügräkene rabõli ja tükke mullõ käe külge.
Kätrin tõi ruttu kilekoti ja pannimi mügrä kotti. Mul oll’ väega hää miil, et sai suurõ pahandusõ tegijä kätte.
Kätrin näkk’, et mul omma mügräga kuëa plaani, võtt’ koti, vei hainamaa pääle ja lask’ eläjäkese mügrämüterüse sisse vallalõ. Esi ütel’: «Mutionu tahab ka elada.»
Pressi Heli
| | |
| Keväjäne kardohkavõtminõ | | | Umast keväjädsest kardohkavõtmisõst kõnõl’ mullõ kavva-aolinõ koolioppaja.
1956. aasta sügüse läts’ tä Reidle kuuli algklassõ oppajas. A tüüle käve nuur kuulmeistri esämajast, mis jäi nelä kilomiitre taadõ tüükotusõst. Sääl oll’ toona Jüriüü kolhoos. Nigu säädüs ette näkk’, anti koolioppajalõ edimädse koolitüü keväjä avaldusõ perrä 0,15 hektärri kardokamaad. Agronuum mõõt’ maatükü perre põllumaa mano.
Esä tekk’ nurmõ sügüse ilostõ valmis, et keväjä kardohk maaha panda. Virkse ai esä hobõsõ ja harkadraga, tütär – iks tuu koolioppaja – tsusas’ kardohka mulla sisse.
Ku tüü oll’ tett ja virkse kinni aedu, tulli nurmõ mano agronuum ja kolhoosi esimiis. Esimiis and’ kuëa käsü: olkõ kardohk üles võet, tuuperäst et olõ-s vahtsõt avaldust!
A tõtõlinõ põhjus es olõ avaldusõn, a hoobis tuun, et jõhmak esimiis kand’ esä pääle vihha. Esä oll’ ausa tüümiis ja es hoia suud kinni, ku esimiis tsiatempõ tekk’.
Mis tetä, käsk oll’ käsk! Esä kaibsõ viglaga, tütär koëas’ maahapantu kardohka vahtsõst üles. Mõlõmbil oll’ miil hapu.
Ülekohust es tohe ummõhtõ niisama jättä. Kuulmeistri kõnõl’ as’ast umalõ leeväimäle, tuukõrdsõ Antsla rajooni haridusosakunna juhatajalõ Murutari Lindalõ. Timägi imeht’ väega, et midägi säänest või elon ette tulla.
Haridusosakunna juhataja man oll’ tuukõrd ka üts võõras meesterahvas, tull’ vällä, et aokiränik. Tä pand’ kõik kirja ja aolehen «Noorte Hääl» ilmu kirätükk päälkiräga «Kevadine kartulivõtt».
Nuurt kuulmeistrit kutsuti päält leheluu ilmumist eski parteimajja arru andma. A rahvas naard’ ja irvit’ Jüriüü esimehe üle takastperrägi, kuis tark ülemb vahtsõt muudu sotsialistlikku põllumajandust edesi vei.
Valpri Liina
| | |
| Tossu-Tilda pajatusõ | | | Seto pank – samm edesi
Setomutt tohkõrd’ tarrõ piten, raadio mäng’ lavva pääl. Jutt käve tuust, kuis Hansapanga nimi muudõtas aasta lõpun Swedbangas.
Õdagu, ku miis kodo tull’, kõnõl’ mutt: «Hansapank kaos är ja asõmõlõ tetäs seto pank. Raadion üteldi, et tuu om kõva samm edesi.» Ja tuu nimi «hansa» kuuldu timä suun nii armsalõ ja pehmele, nigu olõs jutt käünü tunnõtust hääst rüüpest.
Pääliinamiis hobõsit üles võtman
Ütskõrd pall’o aigu tagasi tull’ tunnõt kaamõramiis televisioonist maalõ.
Tuul kaamõramehel oll’ tahtminõ kolhoosin hobõsit üles võtta.
«Ei tiiä, kas piässi päitse päähä ja taossõ kaala pandma?» küsse tallimiis.
Pääliinast tulnu telemiis kai tallimehele päähä ja lassõ silmä ka kaalast üle kävvü.
Ütel’ sõs: «Pole tarvis. Seiske niisama kõrval.»
| | |
|
|
|
