| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Vana Võromaa | | | | Harglõ kihlkund | | |
| | | Inneskine profirattasõitja Raudsepä Kalev pidä kodokandin Koiva-Mustajõõ konnu pääl 300 lihaeläjät. | | | | |
Harju Ülle
ylle@umaleht.ee | | | «2500 hektärri ja eläs õnnõ kats inemist!» tege Raudsepä Kalev (50) silmiga tsõõri üle tuu maa, kon Mustjõgi Koivaga kokko saa. Kalevi silmin om häämiil – seo om timä kodo ja õkvalt õigõ paik pitä 300 herefordi lihaeläjät.
«Joba om nii, et nätäl siin ja nätäl sääl,» kõnõlõs Kalev, ku timä Äksimotelli-kirjuga maastigumassinaga Koivakonnu pääle sõidami, et ütte juppi suurõst eläjäkaëast pildi pääle püüdä. Sääl – tuu om Jõgõva kandin Luual, kon Kalev om päält Luua ja EPA-kuuli perrega pikkä aigu elänü ja lähkün Äksi motelli pidänü. A Kalevi poja omma jo täüsmehe ja näid kisk kah Koiva viirde: löövä üten eläjäfirman OÜ Koivakonnu ja esä luut, et kunagi võtva poja firma üle. Kas Kalev tulõ siiä periselt tagasi elämä? «Plaan om, a tuust ei tohe mu naasõ kuuldõn kõva helüga kõnõlda!»
Üle hainamaa paistus Kalevi esämaja. Parhilla eläs sääl timä vele pere (esä kuuli kats aastakka tagasi). Velel om «peris» eelektri-tüü Võrol ja koton väiku saekaadri kah. Eläs ilosalõ är.
Kats herefordi omma eelektri-aiast läbi tulnu. Et eläjä vällänpuul aida majandasõ, tuu pääle Kalevi kulm ei liigu – inemiisi eläs jo ümbretsõõri nii veidü, et eläjile olõ-i vaia kipõt klapõrjahti pitä. A peräkõrd tulõ nä iks aia sisse tagasi saia ja mõnda kipõmbat om eski Lätist tagasi tuud.
Kalevil om kimmäs arvaminõ, et ütel kõrraligul lihaeläjäl piät sarvõ pään olõma. Ku ilma sarvilda eläjä umavaihõl pusklõsõ, näge tuu andsak vällä ja elläi esi ei tunnõ hinnäst peris kimmäle. A tõsõ inemise pelgäse sarvi – «muiduki, ku sääne hank pään om!» – ja omma arõtanu sille pääga lihaeläjä.
Sillepää-hereford mass turu pääl kats kõrda inämb ku sarviga elläi. «A tulõ aig ja sarviga nakkas viil masma kolm kõrda inämb ku ilma sarvilda!» om Kalevi helün paras sutsak jonni. Tuu olõ-i niisama üteld: Kalev tegeles taasperilde-arõtamisõga ja luut, et ku parhilla om puul timä kaëast sarviga, sis mõnõ aasta peräst viimäne ku elläi.
Kalevi eläjil om kuldnõ põli: mugu jaloda 700 hektäri hainamaa pääl, süü ja pikuda õnnõ. Talvõl and kaëak sillo kah. «Naa omma kihvti eläjä ja näide pidämises kulus väega veidü energiät – endä haina ja silo tegemise aigu,» seletäs Kalev, kiä om uma hinge poolõst kõva luudusõkaitsõmiis. «A piimä-miihil kulus egä päiv eelektrit ja nahvtat! Nahvta hind om talvõs vast jo 30 kruuni liitri.»
«Ma tassakõistõ iks looda, et tulõ tagasi tuu aig, ku hobõsidõga tull’ tüüd tetä. Nuu inemise, kes niisama liinan vahisõ, nuil olõs kah aig õigõt tüüd tegemä naada: kavva nä papõrd iks määrvä sääl!» põrotas Kalev. Üten hobõsõtüüga ei piässi tagasi tulõma saa-aasta tagonõ niidümassin egä puuratta, a inemine piässi tiidmä, kuna tarõ ehitüses puud maaha võtta, et tä kõvõras ei painu ja mõistma ka näütüses maakütet pruuki: «Ma looda, et saa esi kunagi säändsen majan ellä, et om tervüsele hää ja otav kah, inne ma umma maia ei taha!»
Umma lihaeläjäkarja plaan Kalev suurõmbas aia ja lõpus võisi seo olla 400–500-pääline. Suurõmba kaëa jaos ei tulõs umast ja renditüst hainamaast inämb vällä.
Kas lihaeläjä-pidämine om Kalevi jaos inämb eloviis vai iks äri kah? «Taa piät iks väikest viisi äri olõma,» seletäs peremiis. «Ilman om joba ammu suur nälg, hiinlasõ söövä kah lihha joba. Mõnõ aasta peräst om liha hind kats kõrda iks korgõmb.»
Viil om Kalevil plaan tüüle panda vana tõrvaahi – projekt sai rahha ja vast om ahi jo aasta peräst tüükõrran. «Taa kurat oll’ suur, ma es usuki: 60 rummi kandõ ollõv kõrraga ahju aet! Mi nii suurt ei tii!» kõnõlõs tä. «Kunagi nakkami kivvi palutama ja muid vigurit tegemä.»
Kalev kõnõlõs, et Luual tä vabal aol kunagi mõtsa siinde-marja ei lää. Kodo tullõn om hoobis tõnõ lugu: kõgõpäält jalotas tä kolm-neli tunni mõtsan, kaes eläjä üle. Tälle miildüs tormidsõ ilmaga puiõ kohinat kullõlda. Vai tuud, kuis timä eläjä undsõdsõl hummogul kongi hellü tegevä. Illos.
Inemiisi mano tedä nii väega ei kisu. Kõgõ veidemb pidä tä liinainemiisist: «Naa omma täüsjobukõsõ!» ütles Kalev uma arvamisõ õkvalt vällä. «Määne näil läbikäümine om: eläse üten majan, üten trepikuan üte kõrra pääl ja ei ütle tereki hommuku! Ei olõ mullõ viil jõutu nii pall’o rahha pakku, et ma liina lääsi! A pakut om!»
Lõpõtusõs kõnõlõs Raudsepä Kalev, Koivakonnu miis, inneskine profirattasõitja – «A mille kuradi peräst ma piässi inämb rattaga sõitma, ku saa luudusõn kävvü?» –, tuust, kuis tedä taheti mõnõ ao iist Jõgõva maavanõmbas panda. Või-olla olõs eski naanu, ku poliitiline mäng ei olõsi haisvas är käändnü.
Hää, et nii es lää. Muud põnõvat ja hingele hääd tegemist jakkus pikäs aos: «50 om täüs, a kurat, tõist viitkümmend olõs viil vaia, sis tsipakõnõ midägi näes!» Luutust om: Kalevi esä ja kats lellä jovvi kõik kuldpulma maaha pitä.
| | |
|
|
|
![](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/1390.jpg&h=307&w=462","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=462,height=307"))
