Nummõr' 155
Lehekuu 20. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Pästetäs vannu huunit
  • Uudissõ
     
  • Esitettü massina Varbusõl
  •  
  • Nuuri perimüs-muusikide keväjäne ettemäng
  •  
  • Opati vanna ehitüskunsti
  •  
  • Verrev toss Tiibeti tugõmisõs
  • Elo
     
  • Määne om seo maa – vana Võromaa
  • Märgotus
     
  • Tagametsa Tarmo: Uma Pido aol tulnu tarõst vällä tulla!
  •  
  • Võro ja Põlva maavanõmb märgotasõ võro kultuuriruumist ja võrokõisi edimädsest ütitsest Umast Pidost
  • Perämine külg
     
     
    Pää nigu prügükast
     
    Ruitlasõ Olavi, sortja-miis
     
    Mullõ tuu prügükraammisõ asi miildü. Selle et prügü kotus ei ole mõtsan, tii veeren, jõõ veeren. Prügü kotus om prügümäel, kon ei olõ mõtsa, tiiveere ja jõõveere kotus. Nii lihtsä ja arvosaia asi omgi!

    Ütspäiv tulli ilda õdagu Räpinäst, iinsõitjast massinast visati suidsuots tii pääle, pilsõ ilosalõ tulõkibõnit, a illos es olõ... Ei tiiä, kuis mõnõl sitataminõ säändse meelerahuga käü – esiki no, ku tuhandõ inemise omma umma aigu raisanu ja vaiva nännü, et jõõ viirde, mõtsa ja tii viirde hää ja illos minnä olõsi.

    Mu massin näge seest vällä piaigu nigu prügükast: sääl videles egäsugumaidsi paprit, kilekottõ, tühju suidsupakkõ. Ütspäiv löüdse kats viinerikilet ja jäti, las olla. Mullõ või ette hiitä, et ma sõida asutsõn massinan, ma ei piä tuust, määne mu ümbre om vai viil midägi... A üts kõrd kuun võta ma massina ette, korja kõik sita kilekotti, tõmba massina pudsunudsijaga puhtas ja viska kõik asu prügükasti. Tuud tüüd es pidänü tegemä, ku süä võtnu viinerikile autoaknõst vällä tii pääle pillu... Säändsit, kinkal süä võttki, om kaâos pall’o.

    Osa ei mõtlõ tuu pääle, et ku nä prügüfirmalõ masva, sis ei massa nä tegeligult mitte asu ärviimise iist, a hindä ümbrekunna puhtusõ iist. Ja tuu iist om joba pall’o parõmb massa, selle et puhtus om pall’o suurõmb väärtüs ku prügü. Viil piät tuust kah arvo saama, et inemise ümbrekund om pall’o laemb mõistõ ku timä jalgualonõ vai majaplats. Tuu om tuu kah, kost joogivesi tulõ, kost puu ahjo võetas ja tuu ojakõnõ, kost sa nädälilõpul kalakõist püvvät. Ku sa tuu ojakõsõ mant kodo är sõidat, om tä su jaos õks ümbrekund edesi.

    Inemise pää seen sünnüse umbõs säändsesama as’a. Hää mõttõ sääl seen omma puhta, hoitva inemise traksin ja pandva häid asju tegemä. A kiä lask hindäle halva mõttõ päähä, kiä umma mõttit ei sordi – tollõ pää lätt lõpus nii sitta täüs, et tä ei saaki arvo, mille vana autokummi mõtsan ei või olla. Ja nii omgi, et ku inemine pää seest halvu mõttit är ei kraami, muutus tä lõpus sitapääs. Sitapää om ummaette inemiisi sort.Nä hoitva ütte, tegevä ütesugutsit asju – sitapäie asju, midä sõs mittesitapää piät «Teeme ära»-sugutsidõ ettevõtmiisiga juundõ ajama.

    Inämbüs sitapäid eläse liinan. Mittesitapää omma näile sinnä egä 100 miitre taadõ prügükasti pandnu, et asku üle pää es korjunu. Ja ku sääne miis mõtsa trehväs ja üttegi kasti ei lövvä, om mõistus otsan. Debiili omma hinnäst nii är urbanisiirnü, et arvasõ, et näide solgitorrõ ja kaubamajjoga liin om ainumanõ kotus, kon ellä saa. Kõik, miä välläpuulõ jääs, om elämiskõlbmalda prügümägi.

    Ettevõtmisõst «Teeme ära» võtt’ ossa 50 000 inemise ümbre. Õkvalt parõmb om olla, ku tiiät, et su ümbre õks nii pall’o «mittesitapäid» eläs!

     
    Tiksi Ott ja mõtstsiga
     
    Kalkuna Mati
     
    Egä aasta omma hainakuust alatõn mi kandin nuu mõtstsiko pääleminegi kartolinurmilõ. Mõnikõrd om asi nii hull, et poolõ kardoka omma är süüdü.

    Külh pandas hernehirmutuisi nurmõ pääle, külh valõtas vanna mootoriõlli, a midägi ei avida.

    Üts vanamutikõnõ oll’ kuuldnu, et mõtstsia pelgäse Tiksi Otti. Tä läts’ki pallõma, et Ott lännü nurmõ pääle valvjas ja pandnu õkva püssäst paugu, ku tsia jäl tulõva.

    Ott võtsõ as’ast kinni ja lubasi õdagu platsin olla. Õdagu tä läts’ki vanamuti nurmõ pääle. Mutikõnõ andsõ Otilõ pudõli hans’at ja puhvaika küle ala. Nii sõs Ott oll’gi nurmõ pääl, puhvaika küle all, ja lask’ mugu hans’at.

    Pia läts’ külh peris külmäs. Hans’a oll’ kah kõva, ja nii Ott suigaht’ki unnõ. Mõtstsia tulli külh nurmõ pääle, a Ott norsas’ nii kõvva, et nä pia Lätimaalõ pagõsiva. Ott heräsi jo sõs, ku suur valgõ väläh.

    Pää valut’ nii kõvva, et tahtsõ vai lahki minnä. Ott võtsõ püssä sälgä ja läts’ kodo poolõ. Tä mõtõl’, et piät keldrist hapnõkapstaliimi vai kurgisuulvett juuma.

    A nii lihtsäle tuu asi es lää. Värte pääl oll’ uma vanamuur Tiio luvvaga vastan ja rüüke nigu ratta pääl. Et kos sa rõibõ üüse roidat, käüt õnnõ vanamuttõ nurmi piten, a mine kae, mis uma põllu pääl om.

    Ott säädse sammu uma nurmõ poolõ ja näkk’ jo kavvõst, et nurm om mõtstsiol är tsungit. Tuu pahandus võtsõ päävalu kah är ja Ott pandsõ pini kesk põldu ketti, et tuu hauknu õks tsiko pääle. Nii pästse tä uma nurmõ tsikost priis.
     
     
    Katõ kõtuga naanõ
     
    Olli harilik naanõ, sündünü-kasunu liinan, a elli suurõmba osa aost maal. Tei tüüd ja näi vaiva. Ku aigu oll’, tei mehega krõpsu iks kah. Nii noid latsigi ütstõsõ perrä tull’! Kuulsas es saa, a imämedäli sai iks külh ja viis aastat varõmb pinsi pääle kah.

    Ütel undsõsõl süküspääväl inne mu juubõlit (55) läts’ pümmesoolik pauguga lahki.

    Pall’o oll’ ikmist ja silmävett tuuperäst, et vanakuri esi lei mu elo segi. Ma es kõlba päält lõikamist inämb ei kohegi, ei kellelegi. Intiimelo läts’ kah vussi. Miis es saa naist kostkilt kotsilt puttu – ma rööge iks ai-ai-ai!

    Häödi kõik eläjä, latsõ saadi kotost minemä, uma elo pääle. Mehe jäti egäs juhtumisõs kodo, nuurusõ mälehtämises vai nii.

    Aoleht Koit kuulut’ vällä fotokonkursi: «ebatervüslidse eloviie». Sis ma kai, et mul om väega suur kõtt. Esi kah hirmtüsse olõmisõga. Teimi taaduga sis minost kolm pilti ja saadimi nuu konkursilõ. Arvsi esi kah, et olõ tervüsele halvastõ söönü.

    Saimiki edimädse kotusõ ja unigu rahha päälekauba. Sai kuu aigu parõmbat kraami süvvä. Sis mõtli, et või tõnõkõrd viil posiiri, ku tuu iist mastas. Tõsõ naasõ tiinvä pall’o hullõmbidõ kotussidõga rahha.

    Kimmähe või üldä, et olõ Eestimaal ainumanõ naanõ, kiä või uhkõ olla uma katõharolidsõ kõtu üle. Üts kõtt om edimädse Eesti söögi jaos, a tõnõ kõtt tõsõ Eesti söögi jaos. Sortmisliin om keskpaigan.

    Ku ostat hullõ päivi allahinnatut lõhekalla, perrätettüisi vähähandu, kalamarja vai sõs torti, miä «parõmb inne müüdä», sis tuu kraam lätt edimädse Eesti kõttu. Ku süü Eesti rahvussüüki – räime vai silku, lõhekalaluiõst suppi vai kundiüdist tettüt vorsti, sõs tuu lätt tõsõ Eesti kõttu.

    Mõtli uma kõtuga viil imeht tetä. Lähäsi Quinnessi raamatuhe, vai pall’alt Krooniga kaasõ pääle posiirmä. Tuupäräst, et pääle katõharolidsõ kõtu muud pildi pääle es jääki. Küle päält kaia om mu iho viilgi põnõvamb: «Kae iist vai takka, õks pepu vahis vasta». Ku liina pääle minek, piät iks häste laja kuhvti sälgä pandma, muido jääs terve uulits perrä vahtma. Nii kavva ku mino kõtulõ pakmiisi tulõ, istu uma taaduga koton, vahimi telekat. Miil lätt luulõlisõs ja tahasi laulda: «Illos olõt, Eestimaa, mino katõ kõtuga!»
     
    Säinasti Asta
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Pääliina naasõ näütämine

    Üts Võromaa nuurmiis läts’ Tal’nahe opma, päält korgõ kooli lõpõtamist jäi sinnä elämä ja võtt’ naasõs kah pääliina tütrigu.

    Keväjä tull’ tä uma noorõ naasõga kodo. Tä oll’ ka kodokotusõn hinnan poiss olnu, mitu tütremammat kahjadsi, et säändsest hääst väümehest ilma pidi jäämä.

    Nuur naasõmiis es tiiä tuust midägi. Tä oll’ väega uhkõ uma ilosa ja moodulidsõ naasõ üle.

    Mehe käevangun jalot’ pääliina naanõ läbi alõvi, hindäl suu huulõvärmist veretämän nigu roosinupp.

    Silmänukast näkk’ nuurpaar, kuis näid aknõrõividõ vaihõlt alõvimajjust vahiti. Nä astõ nimme aigupiten, et inemise saasi tuud illo küländ kavva vahti.

    Ku näide kõrva olõs kuuldnu, midä kõnõldi, olõs nä hää meelega linnõldõn edesi liiknu.

    Tuu jutt, midä alõvi muti kõnõli, oll’ kokko võttõn sääne: «Võeh, ku nõrga naasõ omma suurõn liinan! Ummi jalgu pääl jõvva-i kävvä, näid tulõ käe alt hoitõn perrä vitä. Ja huulõ omma kah hää elo pääl är rossitanu!»
     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!