Võrokõisil om olõman piaaigu kõik, midä tahta mõistat. Meil om Eestimaa kõgõ süvämb järv, kõgõ korõmb mägi, kõgõ pikemb jõgi, uma kiil, esiki uma lipu tegemine om poolõ pääl. Pääle tuud om tulõman ka uma pido, kohe omma oodõdu kõik, kinkalõ võro kiil ja miil armsa omma, a mitte õnnõ.
Uma Pido tulõ selle, et võrokõisil om tahtminõ alalõ hoita ummi tiidmiisi, tarkuisi, edevanõmbidõ perändüst. Tuu om suur asi, kuis tsillokõnõ rahvakild om sutnu katõkümne aastaga vahtsõst üles löüdä mitmõsaa aastaga vannudsõ mälu ja häödä ähvärdänü kombõ, ni ello herätä kotusõ, mis tüke maakaartõ päält kaoma.
Võrokõsõ omma innekõikõ maarahvas. Olkõgi et suur osa eläs liinun, om meil õks alalõ püsünü kogokunna elämise muud ja mõtlõminõ.
Arvada tuuperäst om ka Uma Pido rahva pido, mis pututas mi kõigi hinge ja lätt kõigilõ kõrda. Kaegõ kasvai tuud, ku pall’o kuurõ ja muusigaütisüisi ast tuul pääväl üles, et laulda edimäst kõrda võrokõisi laulupidol, kõva helü ja kimmä meelega. Osaliisi om nii aoluulidsõlt Võromaalt ku ka kavvõmbast.
Mi laulu pido om ummamuudu aiteh-ütlemine noilõ, kinkal om olnu joudu ja päälenakkamist vahtsõst üles löüdä ja miilde tulõta aoluulidsõ Võromaa mälu.
Võro instituudi ja Kama Kaido iistvõtmisõl om üles lövvet vannu kombit, mis ummakõrda omma veenü kõrrast vahtsidõ ja vahtsidõ ettevõtmiisini. Veidü om Eestin säändsit kotussit, mis saava uhkõlda ummamuudu kultuuri ja hindäpidämisega. Võromaa om üts noist.
Kõgõ taa man om tähtsä, et uma tegemiisi mano oodõtas kõiki, kellele miildüs ummamuudu olõminõ, kaemalda tuu pääle, kost huvilinõ peri om, vai kas timä seen juusk vai ei joosõ võro veri. Tähtsä om, et olõsi hää ütenkuun asju tetä ja mõistõtas esihindä kõrval ka tuud tähtsäs pitä, miä meil ümbre om.
Võrokõisi olõ-i väega pall’o – õnnõ 70 000 –, a kõgõ tähtsämbäs saa pitä tuud, et mi miil om vallalõ kõgõlõ ja kõigilõ, kes huul’va edevanõmbist, püüdvä alalõ hoita mi elokõrraldust, keskkunda ja andva tuud himmo ka tõisilõ edesi.
Jo sündümisest saadik om ka Uma Pido ümbre taa lämmi tsõõr, kon sõpru ja tugõjit om üle kõgõ Eestimaa, kes tahtva ja mõistva tetä pito, mis lätt hinge ja süämehe.
Om hää miil, et Uma Pido om viil üts näüdüs, kon vahtsõ mõttõ omma löüdnü uma kotusõ vannu kombidõ kõrval.
Viimätsil aastil om olnu kõrrast rohkõmb noid, kes julgusõ ja tahtva Võromaa eloviiest ja meelelaadist ossa saia ja löövä esi ka hoolõga kultuuri- ja seldsielo kõrraldamisõ man üten. Uma Pido om uma rahva puult umalõ rahvalõ!
| | Täämbäne Põlva maakund om rikas: mi maakunna tegevä rikkambas vanausolisõ, seto ja võrokõsõ.
Mitmõsugumadsõ tagapõâaga inemise avitasõ mi maakunda kiriväs ja huvitavas muuta. Aoluust perit kultuuriperänd muut meid kimmämbäs, selle et inemiisi hindäspidämine om köüdet periolõmisõ ja kultuuriga.
Meil om tuu kotusõ päält maakunnan mitmit häid näütit. Üts sääne om latsiaid Mesimumm, kon mi kõgõ väikumba kandva oppaja Podekrati Ülle iistvidämisel edesi Põlva kihlkunna hindätiidmist ja võrokeelist kultuuriperändit. Nä mängvä rahvajutussit, laulva ja pruukva vanno kombit, kutsva lauluga päivä vällä.
Hään kuuntüün Võro instituudiga opatas täämbä mitmõn Põlva maakunna koolin võro kiilt. Tuu läbi saava noorõ rohkõmb teedä umist juurist ja kombist, mis om väega tähtsä ja and inemisele kimmämbä tundõ katõ jalaga maa pääl saista.
Hindätiidmine oppas meid esihinnäst parõmbalõ tundma, otsma ja löüdmä noid väärtüisi, mis omma meile tegeligult tähtsä.
Ka Põlva maakunna valdun omma täämbädses üllen «Vana Võromaa» tiisildi, mis tegevä vana Võromaa kultuuripiiri selgembäs.
Arvamiisi om mitmõsugumaidsi, a õks omma neo tiisildi saaman umaette märgis – hääs ja kimmäs märgis, mis om näüde Põlva- ja Võro maakunna vaihõlisõst kuuntüüst. Ao omma muutunu ja meil ei olõ vaia vanno piire tagasi tetä, a om vaia kultuuripiiri tagasi tetä ja õkva tuud naa sildi kõgõ parõmbalõ tegevä.
Päält Võromaa kultuuriruumi saa vast är tähüstet ja vahtsõ elo neläst Põlva maakunna vallast läbi minejä vana Tarto-Võro suurtii vai meile kõigilõ häste teedä Postitii.
Ku ettevõtminõ õnnistus, sis või arvada, et tuu tii saa ütes tähtsäs turismikotusõs, mis Põlva ja Võro maakunda jälki inämb ütstõõsõlõ lähembäs tege.
Õnnõs olõ-i vaia kõnõlda õnnõ kultuuriruumist. Mi võimi uhkõ olla, selle et seo kuu viimätsel pääväl tulõ edimäne üleilmalinõ võrokeeline laulupido Uma Pido.
Olõ hään mõttõn kadõ, et edimäne pido Võro maakunna muro pääl om, mitte Põlvan.
Eks meil tulõ no mõtõlda, kuis järgmäne pido viil uhkõmb tetä. Ja õks kuuntüün Võro instituudi, Võro maavalitsusõ ja kõigi tõisi häie sõpruga.
Eestläisile om iks laulda miildünü, laul om meid läbi aoluu nii mitmõlgi rassõl aol ütte köütnü.
Ma looda kõgõst süämest, et kõik neo mitmõsugumadsõ ja uhkõ ettevõtmisõ avitasõ meil tõtõst tähtside asjuni vällä jouda.
|
Pääleht
