Nummõr' 59
Mihklikuu 14. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
    Uudissõ
     
  • Inämb võro kiilt kuuli
  •  
  • Sillaehitüsega lõppi tülü tii peräst
  •  
  • Tüüvihkõ piä-i ostma
  •  
  • Abis latsõvanõmbilõ
  • Elo
     
  • Mõtsamar'a maiguga viinamari
  •  
  • Taiva-Jaani aidakõnõ püsüs õks viil Lüütsepän
  • Märgotus
     
  • Rehema Aune: tervüsevika tulõ kaia inemise, mitte paprõ päält!
  •  
  • Peris-hektar ja PRIA uma
  • Kirä
    Kagahii
    Perämäne külg
     
     
     
    Taiva-Jaani aidakõnõ püsüs õks viil Lüütsepän
     
    Püttsepä Juhani
       
     Miis' kuuli, panti laudsilõ. Ku matma naati, õkva loeti ja laulti, ajasi miis' hindä pistü ja ütel': «Ma tulli taivast.» Inemise hiitüvä väega är. Nimi oll' tuul ülesnõsõnul Jaan, Lüütsepä küläst.
    Eelsoo Ellen om lasknu Taiva-Jaani aidakõsõ palkõ puuri, et aida vannust määrädä, a tuu uur'minõ om viil poolõlõ. 
    Edesi nakas' Jaan kuulutama, miä tä taivatiil nännü oll'. Inemise tulliva mitmõst küläst kokku Jaani kullõma ja nä usksõ Jaani juttu. Vana-Roosa mõisasäksäle tuu es miildü ja Jaan sai uma vitsa. A Jaan kuulut' edesi, et oll' mõisnikku põrgun nännü. Mõisnik and' vitsu seeni, ku Jaan är kuuli. Oll' kimmält koolnu.
     
    Tuust saa õkva üts' aasta inämb ku 200 aastakka, ku säändse as'a Lüütsepä külän ja Vana-Roosa kerigu man juhtuva ja uma traagilidsõ lõpu löüdsevä.

    Parhilla om Lüütsepä külän üten uibuaian alalõ väiku aidakõnõ, kon Jaan oll' laudsilõ pant. Tansaman kinän kõlladsõn tarõn elässe Jaani perrätulõja katsandast, ütsändäst, kümnendäst põlvõst.

    Katsanda põlvõ esindäjä Eelsoo Ellen oll' väiku lats', ku imä kõnõl' Taiva-Jaanist ja näüdäs' kolmõ tammi, miä Jaan oll' ehitänü. Sjoo kolmõ tammi tegemise käsk oll' Jaanilõ taivan ant. Ka pidi Jaan kirotama üte raamadu ja rahvalõ kuulutama. Tuust küüni muudu palvõtarõst Lüütsepäl, kon inemise kuun kävve Jaani kullõman, om parhilla pall'as kands alalõ.

    Keriguraamatun om kirän, et Jaan pesti koolnus 1803. aastagal pääle Õnnistegijä sündü. Jaani külleluu oll' Made, näil oll' kolm poiga, üts' oll' Markus.
       
     Tuul Markusõl oll' Hindrik ja sis tull' viil üts' kõrd Jaan. Tuul tõsõl Jaanil oll' Juhan. Juhani poig oll' Piitre. Juhani ja Piitre palgõpildi omma Eelsoo Ellenil kambrin. Ja Piitre tütär'
    Jupikõnõ Lüütsepä Jaani kirja pantust elukäügist päält ülesnõsõmist. Jaan pandsõ hindä elu juhtumisõ taivan ja põrgun võru keelen kirja 1792. aastagal. oll' Elsa, tuu oll' Elleni imä. Ellen om medsõsara ammõtin Taheva latsikotun. Tä sai kats' poiga, Kuldari ja Raineri. Raineri poig om kah Kuldar, tuu om Taiva-Jaani kümnendä põlvõ perrätulõja.

    Miä väikust Kuldarist tulõ, pühämiis\' vai ei, tuust es saa parhilla arru. Tsillukõnõ Kuldar kõnõlõs «äää» ja «ööö», muud tä kõnõlõ-i.

    Ku süä sais, sis timä sais!

    Eelsoo Ellen om tuud Taiva-Jaani mälestüse
    hoitmist süämega võtnu. Tä om poigõga löönü Jaani aidakõsõlõ vahtsõ lastukatussõ, et vihmasadu pühhä paika likõs ei tiissi. Taiva-Jaani perrätulõja olõ-i esi väega usklik inemine, a määnestki saatust ja ettenägemist tä iks usk.

    «Tuu, midä usut, tuu ka tulõ,» ütel' Eelsoo Ellen. «Ma mõtli, tuu Jaani edimäne kuulminõ oll' varjusurm, inemise es tiiä tuust.»

    Maarjamõisa haigõmaja neuroreanimatsiooni osakunna juhataja Suldsi Illimar ütel' Taiva-Jaani luu pääle, et timä kuvvõtõiskuaastadsõn tohtrõpraktikan olõ-i üttegi varjusurma juhtumist olnu: «Ku süä sais, sis timä sais!»

    «Elektrokardiogrammimassin või külh es'ki maa hõlma pantult koolnult inemiselt määntsiidki impulssõ saia,» märk' Suldsi Illimar, «a tuu olõ-i süä, miä kalmun pumpas, nuu omma koolnu süämerakkõ eelektrivoolu muutusõ.»

    Tartumaa praost' Luhametsa Joel, kinka esivanõmba omma kah Lüütsepäst peri, ütel', et Taiva-Jaani lugu om väega ehtsä lugu ja ka pühäkirä ilmutusõga kuunkõlan.
     
     
    Mis sa arvat?
     
     
    Ilm
    Uma Internetin
     
     Kae, miä ütel´!


    Säänest kalla muialt saa-i!

    Kiränik Kauksi Ülle kitt üten Ilvesse Aapoga Räpinä latikat (Sirp)


     
       
     Uma Lehe sõbõr!