| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Tsirgulugu | | | | Ruitlasõ Olavi, haigõ pääga miis | | | Aig om Uma Lehe jutt är tetä... a kui sa tiit? Tsirk rüük aknõ takan nigu ull’, Muri umakõrda rüük tsirgu pääle ja ma, ull’, piät kirotama. Ikunõ värk.
Ma ei saa Muri pääle vihatsõs saia, jummal om tä mu kaitsmisõs loonu, a tsirkõ pääle olõ vihanõ külh.
Minevä aasta seivä mu vislapuu (kirsi) tühäs. Tävveste! No rüükvä? Ma häotäsi nä hää meelega kõik är.
Joala Jaak laul’, et laulutsirku ei või puttu, et laulutsirguhoitja mass tuu iist kätte. Ma häotäsi laulutsirguhoitja kah är, meil tulõ uma laulupido, meil ei olõ tsirkõ mõttõlda rüükmist vaia.
Harakat nimmas rahvasuu vargas, varblast uulidsapoisis. Rahvasuu om umajago ull’, kurgõ nimmas timä kõgõ võimsambas kepimassinas, a üts sääne eläs mu maja kõrval posti otsan.
Plagistas umma verevät nokka ja kõik. Mu seksuaalnõ aktiivsus ei olõ timä peräst joht sukugi nõsõnu.
Eestimaal om sääne värk moodun, et pandas luuduskaamõrit üles. Talvõl sai mõtstsiko passi, no saa mustõ toonõkurgi kaia.
Tull’ määnegi sõnnom, et Vinnemaa inemise ei kae inämb Internetist pornot nigu hariligilt, a pasva läbi luuduskaamõra Eestimaa mustõ toonõkurgi. Seo om perverssusõ tipp!
Luudusõsõbõr om ülepää kõgõ suurõmb pervert. Varõs Barbarus oll’ kõgõ hullõmb tsirk, kiä Eesti elo pääle sitnu.
Ma esi jäi ütspäiv järve pääl kajakide pommitamisõ ohvris: tuhat tsirku nõssiva üte kõrraga pilliruust ja pasandiva hinnäst mu ja mu kummipaadi pääle tühäs!
Ilma as’alda ei üteldä inemise kotsilõ, et ull’ nigu hani. Vai et tuul vai tõsõl inemisel om kanaaju...
Valgre tekk’ laulukõsõ sinitsirgust. Väega hää laul om, tuuperäst et sinitsirku ei olõ olõman. Unistuisi tsirk, kiä ei situ ja ei röögi sinno hummogu poolõ kuvvõ aigu üles. Valgrel oll’ mõistus pään! Tõsõ tsirgu tulõ är häötä, sinitsirk las jääs.
Kaosõ tsirgu, kaos ka tsirgugripp. Narkomaania niisama, inemise tükise pilve sisse minemä õnnõ tsirkõ iinkujol.
Kuimuudu tsirguimä umma last süüt? Süü esi kõtu täüs, sõs ossõndas vahtsõst vällä ja käsk pojal tuu ossõ är süvvä!
Määne lats säändse ossõ päält kasus? Õnnõ halv lats, nigu Kalda Romeo vai Ustimenko Juri.
| | |
| Üts krutskiga keväjäjutt | | | | Vähesoo Luule | | | | Tuu lugu juhtu aastit tagasi, ku ehitüsmiis Arvo oll’ viil nuur ja illos.
Välän oll’ kevväi, päiv paistu, tsirgu lauli ja pääle palgapäivä kõlisi rahakopik kah karmanin. Ja tuu es olõ viil kõik – illos naanõ oll’ kah viil käekõrval. No mis sa hing viil tahat!
No sõidi katõkeste liinast vällä keväjät otsma.
Jõudsõva liina lähküle mõtsa, kõndsõva sääl jupp aigu ja tull’ sääne illos silmäpilk, et Arvo võtsõ viigipüksi jalast, pandsõ ilostõ viikepiten kokko ja riput’ üle puuossa.
Imä oll’ koton Arvot opanu, et rõivit olõ-i illos lakja pillu.
Läts’ aigu mis läts’, ütskõrd tull’ aig püksi jälki jalga panda.
A keväjäne ilm oll’ tõisi inemiisi kah mõtsa meelütänü. Kiäki oll’ tulnu, löüdnü ossa päält kõrraligu viigipüksi, võtnu neo üten ja lännü umma tiid.
Sääl Arvo nüüt saisõ – valgõ hamõ sälän, lips iin, allpuul ilosa pall’a karvadsõ seere. Mine kodo kuis tahat.
A terräv mõistus olõ-i Arvot ilman maaha jätnü. Saatsõ pruudi bussi pääle, ai hammõ kah säläst ja tekk’ näo, et om kõva tervüsejuuskja. Lassõ ilosat sörki tiiviirt piten kodo poolõ.
Ku mõni massin tull’, sis kipõmbalõ ja ku kedägi nätä es olõ, sis tassakõistõ. Ja jõudsõ ilostõ kodo.
A tuu jutt, mis Arvo koton pükse kaomaminegi kotsilõ umalõ armsalõ naasõlõ kõnõl’, om üts hoobis tõnõ jutt.
| | |
| Anna man ehk kuis ma süütus jäigi! | | | | Otsa Kalõv | | | Oll’ 1978. aasta lehekuu lõpp ja ma opõ toda aigu Võro tüüstüstehnikumi tõsõ kursusõ pääl. Mi külän elli üts Anna-nimeline 11. klassi tütrik, kink man käve esiki Võro liinast tsiklidega egäsugumadsõ elomehe ummi tungõ maaha laatman.
Ma esi olli sõs viil süütu ja tahtsõ Anna abiga lõpus õks mehes saia. Annal oll’ suur rõnd ja ülepää oll’ timäkene nigu üts kütse persik!
Üts hummuk ma sõs küsse tä käest, kas ma õdagu kosja või tulla. Saigi lahkõ lua ja uursõ viil perrä, mis kos’aviinas üten võtta ja määnest muusigat neiokõnõ kullõs.
Võti sõs sõpru käest Suzi Quatro plaadi lainus ja osti ka pudõli Vana Tal’na likööri üten ni olli õdagu Anna puul platsin nigu viis kopkast!
Anna elli maal vanaimä kortõrin.
Vanaimä oll’ õkva ilda aigu är koolnu. Anna imä ja esä ellivä Võro liinan.
Ku ma õdagu sõs Vana Tal’na pudõli ja paari muusigaplaadiga Anna poolõ sai, oll’ tütrik hindäle häste litsidse sõamaalingu tennü!
Jõimi sõs puul pudõlit makõtviina är ja keerutimi plaadimängjä perrä Suzi Ouatro rocki rütmen tandsu lüvvä!
Jõudsõ joba esiki mus’ota, ku käve ussõkell ja määnegi pur’on külätraktorist nõudsõ sisselaskmist. Anna käsot’ minno kalitori rõivakappi ja lubasi vahtsõst kosilasõst ruttu vallalõ saia!
Tuu kosilanõ oll’ kinni istnu miis ja joba umbõs 30-aastanõ. Tuu naas’ õkva kalitorin Annat murdma ja mus’otama. Anna ai sõs toolõ pätile kärbläisi päähä, et timäl omma parhilla «paha päävä» ja tä ei saa tuud vannoinemiisi asja tetä.
Kül mul oll’ sääl kapin hallõ olla ja hirmsalõ är hiitünü olli kah muidoki. Pääle umbõs veerändtunnilist seebitämist sai Anna tuu purupur’on kosilasõ kuigi uma kortõri ussõst vällä kupata.
No oll’ Anna mu perält. A mul es saisa tuu asi kuigi – olli jo väega är hiitünü. Terve üü kooni hummukuni oll’ pal’as Anna mu kõrval ja ma es saa muud ku paar mus’o timä põsõ pääle anda.
Mälehtä, et kulssimi viil Rick Wakemani plaati «Tiikund maakerä süämehe» ja «Kuning Arturi tsõõriklavvarüütlide» plaati.
Ku hummuku kodo jõudsõ, sõs peti umalõ imäle, et must sai lõpus miis!
| | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Mustlasõpoiskõsõ kavalus
Mustlasõpoiskõnõ tekk’ koolin pall’o pahandust, oppaja es saa muud ku tä päivikuhe märkuisi kirota. Asi es lää sukugi parõmbas, mis sis, et poiskõsõ imä oll’ egä kõrd märkusõ ala allkirä tsikõrdanu.
A sis sai oppaja teedä, et imä mõist’ õnnõ lätikeelist kirja lukõ – eesti keelest tiiä-s tä tuhkagi. Poiskõnõ lugi märkusõ umalõ imäle ette, nigu tälle parõmbalõ passõ: et tä om väega hää lats olnu! Imä es jõvva poiskõist är kittä ja latsõ häämeeles ost’ tälle egä kõrd kompvekke.
Tuusama kooli vinne keele oppaja mõist’ häste ka läti kiilt. Ku poiskõnõ vahtsõ pahandusõga valmis sai, kirot’ tuu oppaja märkusõ läti keelen. Järgmäne päiv poiskõnõ kaivas’, et imä lännü hirmsahe vihatsõs. Kompvekke asõmõl saanu tä imä ullitamisõ iist kõrraligu keretävve.
Punanõna avvoraha
Vinne aol oll’ 9. lehekuu väega kõva pühä. Poodi telle tuus pääväs kõrraligult kraami, et vannol veteraanõl olõs iks juvva ja süvvä. Ja kõgõ tuu hää kättesaamisõs es olõ näil vaia ka saban saista.
A üts veteraan Antslan trüge saatusõkaaslaisist müüdä, et umma halutajat pääkoll’o praavita. Tõsõ mehe, kiä olli inne tedä poodi mano tulnu, es kannahta säänest asja. Nä anni tälle tappa ja lei timä nõnast vere vällä. Esi parasti: «Sait nüüt punanõna avvoraha!»
| | |
|
|
|
