| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Ilosa sõna võrokõisi meelest | | | | Määne om kõgõ ilosamb võrokeeline sõna – mõnõ arvamisõ võrokõisilt. | | |
Lämmi leib – selleperäst, et taa lämmi leib nakkas mi elost är kaoma, las sis jääs tuu illos sõnagi.
Kõrge Helju Tilsist
Imä – imä oll’ tuu, kes pand’ sõna suuhtõ, opas’ kõnõlõma
Esä – opas’ tüüd tegemä, mitte lulli lüümä. Opas’ haina niitmä, vikahtit higoma, opas’, kui hobõst aia, ku sitavidämine oll’
Kodomõts – talol oll’ hää, ku oll’ uma mõts, kost sai palotust, marju, siini...
Mahlakõiv – vaesõlõ inemisele ka lehmä iist. Nuu, kellel üts lehm jääs keväjä poolõ kinni, sis avit’ kõomahl vällä.
Ja viil sääne jutt: lugu kõnõlõs, et ku kiili ilo perrä ritta säeti, sis võitsõ är itaalia kiil ja tõõsõ kotussõ sai eesti kiil. Tuu eestikeeline lause oll’ sõida tasa üle silla. A ku olõs võro keeli üteldü, et sõida hillä üle silla , sis vast tuu olõs ärki tuu võistlusõ võitnu?
Tsääro Elmar Viiratsist
Mino meelest om kõgõ ilosamb võrokiilne sõna teel’okõnõ . Taad l-tähte tulõ pehmelt üteldä. Kes ei tiiä, mis tu om: kopsik, millega om hää vett võtta.
Tammõ Aili Kähri küläst
Et olõ võrokeelitsen perren kasunu (koolin käümisega om eesti kiil kah’os mu võro keele soonõ är tsurknu), sis tiiä õks mõnt vahvat sõnna.
Kõgõpäält paku vällä liivikõnõ (vihmavagõl). Tal’nan tüül ollõn oll’ mu tüükaaslasõs Liivi. Külh timä imeht’ ja oll’ rõõmsa, ku teedä sai, et ku hellämisliide lõppu panda, sis tähendäs timä nimi mi kandin vihmavakla.
Tõnõ sõna olõsi tsibihäniläne . Linavästrik om seo tsirgu kotsilõ kuigi pall’o tuimõmb.
Tammõ Siret Kähri küläst
Mu vanaimä ütel’: nuu as’a omma korgõl . Tuu kõlasi väega ilostõ.
Partsi Ülo, võrokõnõ Laevalt
Ku ma sõpruga pääliina lää ja mi sääl umavaihõl võro kiilt kõnõlõmi, sis pääliina rahvalõ jääs kõrva kõgõ inämb mi küsümine: a mille? Tuu ütlemine esi ja tuu ütlemise kõla miildüs kõigilõ. Mi esi olõmi harinu ja panõ-i tähelegi, et sääne lihtsä sõna illos om.
Keerulidsõmbidõ sõnnu kotsilõ nakkasõ inemise uurma, et midä tuu õks tähendäs, a ütlemist a mille? om niisama hää kullõlda.
Jõgeva Kuldar Võrolt
| | | | |
| Kõik käü tsõõri müüdä! | | | | | Fastrõ Mariko, keeleuurja | | | Ku Võru instituut naas’ 8. ja 11. klassi latsilõ kõrraldama võro keele ja kultuuri tundmisõ võistlust «Ütski tark ei sata taivast», naksi vällä märkmä küsümüisi, mink perrä saanu hinnada võru keele ja kultuuri tundmist. Muuhulgan tull’ mõtõ, et võisi küssü, määne om kõgõ ilusamb võru keele sõna ja määne kõgõ hirmsamb. Taa küsümisega kül keelemõistmist hinnada ei saa, a taalõ mõistva vastada esiki nuu, kiä võru keelest suurt midä ei tiiä.
Latsi meelest om kõgõ ilusamb sõna joba aastit ollu pudsunudsija. Halvus sõnnus peetäs sisu poolõst halvu sõnnu: tsolgipang, ull’, rüükmä.
Ma esi paknu vällä vagivahtsõnõ pütskhain. Keväjiidsi pütskhainu kässe vanaimä iks lehmile kakku. Nuu olli edimädse haina keväjä, vagivahtsõ ja värski maja saina veerest. Vagivahtsõga tulõ iks miilde medägi hääd: vahtsõ kängä, vakstu lavva pääl vai kleidirõõvas. Haina sõna seen om võru keele väke ja suvõhõngu. A tuud, et nii hariligu püdse sõnaga tetäs õdagumeresoomõ kiili aoluku, es mõistnu ilmangi arvada. (Kae UL 03.07.2007)
| | | | | | |
Uma Lehe toimõndus tennäs kõiki häid võrokõisi, kiä ilosit sõnno vällä paki.
Es mõistaki ütte sõnna ja tuu põhjõndust tõisist parõmbas pitä.
Tuuperäst otsustimi avvuhinna vällä luusi ja Uma Lehe poodinkäümise koti saa avvuhinnas Jõgeva Kuldar Võrolt.
Aituma kõigilõ sõnno paknu inemiisile!
Uma Lehe toimõndus
| | |
|
|
|
