| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Lehekuu lillihäitsme imäle | | | | Valpri Liina |
| | | | | | | | | | Kõva Küllile miildüs piili pääl põrmandurõivit kuta. | | Kõva Kalvi – kõik mehe omma kunagi väiku poisi olnu. | | | | | | |
Uma Lehel om kommõ imäpääväl mõnõst tunnõdu mehe imäst kirota. Seokõrd sattõ sis silm Riigikogo liikmõ Kõva Kalvi imä Kõva Külli (65) pääle.
Rõugõ naasõ Külli jaos om lehekuu tähtsä katõ as’a peräst: tõõnõ pühäpäiv om imäpäiv, a kuu lõppu jääs sünnüpäiv. Lillihäitsmit saa mõlõmbal pääväl. Tuuja omma iks uma latsõ Annika (40) ja Kalvi (33). Ja sünnüpäävä hummogu om viil lauluga herätämine.
Kõva Külli eläs Jaanipeebu külän, a peri om Mustahamba küläst, kuvvõ latsõga perrest. Sõaaig ja aig pääle sõta oll’ rassõ. Külli oll’ perre tõõnõ lats ja pidi vähämbide perrä kah kaema. «Ku kar’ast tullimi, võtimi haoraa üten. Noidõga läts’ pliidi all tuli kipõlt palama, puiõga olõs rohkõmb aigu lännü. Latsi pall’o, kõtu tühä,» tulõ Küllile tuust aost miilde.
1960. aastal tull’ Külli Rõugõ puuti kaupmehes. «Mullõ mu tüü miildü,» tunnistas Kõva Külli. «Ostja olli hää. Ku inemine oll’ uma kauba kätte saanu, sis tundsõ, et eräjuttu tulõ kah aia. Küssegi, kuis tä eläs. Nii mõnigi kõrd kõnõl’ inemine süäme päält murrõ är. A ku poodin oll’ pall’o rahvast, sis jutõs joht aigu es jää.»
Üttekokku oll’ Kõva Külli poodin tüül 36 aastat: 1996. aastani. Kolm ja puul aastat jäi pensionini, a käe es kannahta inämb peenükeist pooditüüd. «Mis kaupmiis sa inämb olõt, ku raha ei püsü näpu vahel,» vangutas Külli naarulidsõlt pääd.
Elun om olnu rõõmu ja murõht
1963. aastal läts’ Külli mehele. Tõõsõspoolõs sai tubli Rõugõ nuurmiis, elektrik Kõva Heino. Sündü ja kasvi latsõ Annika ja kuus aastat noorõmb Kalvi. Üten ehitedi maja. Heino oll’ egäl puul hinnan tüümiis. Elu klapsõ häste.
Üte jahinkäümise aigu ütel’ Heino süä üles. Küllil tull’ edesi ütsindä latsi kasvata. Kalvi oll’ sis 1. klassin.
Määne lats Kalvi oll’? «Oll’ hää lats, tedä es piä ilmangi tüüle sundma. Ku koolioppaja vanastõ puuti tull’, es piä ma ilmangi pelgämä, et poiskõnõ pahandust om tennü,» ütel’ Külli.
Kalvi avit’ täl pullõ tallita, tekk’ haina – kõik tüü olli täl pään ette är plaanidu. «Kalvi oll’ perren mehe iist,» om imä süä rahul. Külli ei salga, et om poja peräst iknu kah. «Kats päivä iki tsialaudan, ku Kalvi Rõugõ vallavanõmbas sai. Terve valla hädä võtsõ hindä kaala!»
A inemise tulõtasõ viil parhilla hää sõnaga Kalvi vallavanõmbas olõmist miilde. Kõva Kalvi oll’ ka tuu, kiä nuuriklubi Rõugõlõ tekk’ ja paadiralli käümä pand’. Paadirallist om saanu aasta oodõtumb sündmüs Rõugõn.
Annika ja Kalvi omma perreinemise ja Külli tund rõõmu latsilatsist. Annika om Rõugõ kooli oppaja, timä latsõ Ott (18) ja Anniki (17) opisõ Võrun Keskliina gümnaasiumin. Annikal om tulnu näile olla nii imä ku ka esä iist, selle et timä miis ja latsi esä Oliver jäi 1994. aasta sügüse Estonia laivaga tormitsõhe Õdagumerre.
Kalvi naanõ Marju om saksa keele oppaja Võru Keskliina gümnaasiumin, täl om käsil ülikooli lõpõtaminõ. Tütär Katri (7) lõpõtas keväjä 1. klassi, pesämuna Kaur (3) käü latsiaian.
Küllil omma lavva pääl pildi albumin ja raamõ seen. Tä sääd Kauri ja Kalvi pildi, kon tuu om väiku, kõrvuisi ni küsüs: «Kas ei olõ ütesugunõ silmäkaeminõ?» Om, om. Ja kõik suurõ mehe omma kunagi olnu väiku poiskõsõ.
Seldsiline nuka takan
Küllil sai kolmas talv eletüs väikun tiiviirsen roosan majan, kohe Heino tä noorikus tõi.
Vahepääl elli tan lähkün suurõn majan, mis nä Heinoga ehiti. Nüüt om sääl Kalvi pere. Vahepääle jääs vana majakõnõ, kon eläs Heino sõsar ja sõsaratütre pere. Tuu maja oll’ umal aol vallamaja, kohe eski karts olnu sisse ehitet. Heino esä ku umaaignõ valla käskjalg saanu maja är osta.
«Ega ma nii ütsindä kah ei olõ, ümbretsõõri rahvast küländ,» seletäs Külli.
Eläjit tä inämb ei piä, õnnõ pini om. Maamajapidämisen jo tüüd jakkus. Aoviites lugõ, hoit hinnäst ilmaeluga kursin, veerütäs sukavardit. «Mu seldsiline om nuka takan,» näütäs Külli käega: tuu tähendäs piili, mille pääl Külli kuda põrmandurõivit.
Mis elun om hääd? Mis vasta lüü? «Kae, midägi ei lüü vasta. Mu arust ei olõ midägi nii halva, et nurisõma piäs. Ku õnnõ tervüst olõs. Pensionirahha lätt muidoki pall’o rohtõ pääle. Ma latsilõ rahha andma ei piä. Om külh peris pall’o noid, kes uma pensioniraha latsilõ är andva,» kost Kõva Külli vastussõs.
Ilosat imäpäivä tälle ja kõigilõ tõisilõ immile!
| | |
|
|
|
