Nummõr' 153
Jürikuu 22. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Võro massin tulõ õkva
  • Uudissõ
     
  • Müts maaha – Saaremäe Lea 70
  •  
  • Rahvamuusiga-pido Moosten
  •  
  • Põlvan tulõva 13. Eesti käsitüüpäävä
  •  
  • Latsõ tsehkendäse Haanimaa legendi
  •  
  • Tulkõ kullõma võrokeelitsit võistluslaulõ!
  •  
  • Keriguplatsi laat
  •  
  • Vana Võromaa sildi pia kõik välän
  • Elo
     
  • Oppuisi Gotlandilt
  •  
  • Pääsläisi kättemass
  •  
  • Uma kiil. Ilosit sõnno.
  • Märgotus
     
  • Inne turg, sõs toodang!
  •  
  • Mõnistõst peri tiatritütrigu: tiatrit om hingele vaia!
  • Perämine külg
     
     
    Kahruga ütesuuru hiitümine
     
    Ruitlasõ Olavi, inemine
     
    Üts väega andsak ja arvosaamalda õnnõtus juhtu minevä nädäli Tal’na–Tarto suurõtii 109. kilomiitre pääl:Järvamaal Imavere vallan sõit’ auto Audi A6 otsa äkki tii pääle tulnulõ kahrulõ.

    Tuu om muidoki teedä, et auto tagomadsõ istmõ pääl oll’ kaitsõministri Aaviksoo. Andsak om õnnõ tuu, et Interneti-Postimehen oll’ juhtunu kotsilõ artikli, päälkiräga: «Aaviksoo hiitümine oll’ kahruga ütesuuru».

    Taad segäst päälkirja või kattõ muudu seletä: ministri hiitümine oll’ kahruga ütte mõõtu, vai tõistpiten – kahr hiitü täpsele sama pall’o ku ministriherrä... Ku viimäne variant õigõ om, sis kahruga kõrvuisi kaia käüti ministriga pall’o häste ümbre.

    Postimiis kirot’, et kotusõ pääle kutsuti jahimiihi seldsi inemine, kiä kahru maaha lask’. A ku mõlõmba hiitümine ütepall’o suur oll’, tuu tähendäs, et ku mõlõmba ütepall’o vika saiva, olõssi õigõ olnu mõlõmba maaha laskõ. Vai mis mullõ miildünü – ello jättä.

    A ku asi om tõistpiten ja ku as’ast nii arvo saia, et ministri sai kahrusuurudsõ hiitümise, sõs om kõik õigõ. Sõs sai kahr umakõrda ministri suurudsõ hiitümise ja ei olõki imehtä, mille kahrul toss vällä lasti.

    Egas kaitsõministri suurunõ hiitümine olõ-i määnegi tühipall’as regionaalministri vai kultuuriministri suurunõ hiitümine! Kaitsõministri suurunõ hiitümine omgi sääne, miä hinge seest vällä võtt. Ja ku õkvalt hinge vällä ei võta, sõs lüü kõtust vallalõ... nädälites, nii et perän situt hinnäst tõistõ ilma.

    No om meil hiitümise mõõtmisõs kats vahtsõt mõõtu – üts kahr ja üts ministri. Nigu sentimiitre ja detsimiitre. Kümme kahru tege vällä üte ministri.

    Inne taad uudist kirot’ Postimiis as’ast lühküle – inemise õnnõtusõn vika es saa, massinal omma tehnilidse hädä, kahr sai hukka.

    Ma ei tiiä, kuimuudu Postimehen teedüsse hankminõ ja edesiandminõ käü. Ku massin om persen, olnu õigõ kirota, et auto sai õnnõtulõ hukka ja kahr lasti tuu iist maaha.

    Kahr hukati, nii nigu Saddam Hussein umal aol, edimäne jäi Aaviksoolõ jalgu ja tõnõ Bushilõ. A ärhukat ei olõ sama mis hukkasaanu – hukkaminõ om rõipõnäo tahtlik ja põhjõndõt ärhäötämine, hukkasaaminõ om õnnõtulõ otsa saaminõ.

    Muido om kahrõ liikmiskultuur pall’o parõmb ku inemiisi uma. Kahrõ jääs pall’o veidemb massinidõ ala. Ku kahr liikmist rikk, või tä kotusõ pääl maaha laskõ. Ku pur’on pääga vai pall’o kipõ sõidu iist kah jahimiihi seldsi mehe vällä kutsutu ja süüdläse koha pääl är kaotõdu, olõs pilt liiklusõn pall’o parõmb. Ku ullõ om veidemb, ei sigine nä umavaihõl nii pall’o ja ütel hääl pääväl saava vast ilmast suutumbas otsa?
     
     
    Laul ei tunnõ piire
     
    Sika Aavo
     
    1956. aasta sügüse oll’ meid, nekruttõ, Tal’nalõ Tondilõ ütte barakki kokku aet üle Eesti üts jagu.

    Saina veeren olli lavva, näide takan istsõva arvada komisjonni tegeläse ja tohtri, kes pidi ütlemä, kas sinust saa järgmädses katõs vai kolmõs aastas soldan vai läät tüüpatti.

    Kolmandat võimalust tuul aol nigu piaaigu es olõ, ku sul õnnõ määnestki suurt mutingut man es olõ – nigu peris pümme vai purusant.

    Arstiriistu kah es näe laudu pääl muud ollõv ku kummist vassar ja juunlaud. Inne lavva manu jõudmist kästi hinnäst aadama ülikunda võtta, es tähendä tuu, et pikä baraki kummangi otsan oll’ uss ja säält tõmmas’ märdikuu tuul nigu lõõtsaga läbi.

    Kõgõlõ toolõ kaemalda oll’ barakin naaru ja nall’a ku pall’o. Ja ütel aol küssegi mu käest peris illos tohtripreilna, et kas ala kusõt ja kas peräsoolik vällä käü?

    A nuu silmäkese ja huulõkõsõ, minka tä mu käest küsse, olli nii ilosa ja armsa, et mu iho seen midägi peris tahtmalda jõnksat’. Ma es jõvva viil tä küsümise pääle midägi üteldä, ku preilna nähväs’ juunlavvaga õkva mu meheaud piten ja ütel’ ilma naaratamalda, et nuurmiis, keelä rõõmu.

    Mullõ sai väega hallus ja kõik tuu preilna tegu ja nägu es olõ inämb nii illos, ku algusõn paistu. Ma eski inämb ei mälehtä, kas ma tälle ka midägi ütli, ja joba ma olli tõõsõ lavva man, kon naati kummist vasaraga mu kõõlussit piten kopsma.

    Järgmädsel pääväl laaditi meid eläjävagonidõ ja sõit läts’ vallalõ, kohe kellelgi. Osa vagoniid sõitsõ Tapalt lõuna poolõ ja osa Lenska pääle. Pääle Lenskat saimi teedä, et mi sõidami Murmanskilõ.

    A vagoni, minka meid veeti, olli nuusama, minka osa eestläisi 1949. aastagal Tsiberile viidi, ilma aknilda ja nelläkandilinõ mulgukõnõ üten vagoni otsan. Eski soldanist tunnimiis oll’ meil üten, püss ola pääl.

    Pääle katõnädälist loksutamist jõudsõmi üüse Koola jaama ja naksimi nigu lambakari jalaga Murmanski poolõ astma. Hummogu täisannast läbi ja egäle mehele anti kätte vormirõiva. Tuu edeotsa es loe, et suurusõ ja numbri olli siiä-sinnä. Peräst pikäpääle vahetõdi saapiid ja rõiviid, et kõik loksu ilosalõ paika. Õnnõ üts asi jäi kõgõ muutmalda:soldani püksiperse oll’, tohtsõ vai es tohe, kotin nigu türkläse rahvarõival, juusk’ väikumbil miihil piaaigu vasta maad.

    23. radokuu pääväs pidi samm, rivi ja laul nii kõrran olõma, et suuril kindralõl ei olõs üttegi halva sõnna üteldä. Selle, et sõs oll’ armee aastapäiv ja suur paraat tulõman. Paraati pidi peetämä Murmanski liina pääuulidsa pääl ja soldani uma ülesastmisõga pidi näütämä, määndse omma kodomaa kaitsja. Meid, eestläisi, oll’ roodu pääle 12 kõrri, ja kõik laulumehe. Ja egäl puul, kon soldan rivin käve, pidi tä laulma, oll’ sõs tujju vai es olõ. Mi ukrainlasõst rooduvanõmbalõ nakas’ eestläisi laul väega miildümä, ku mi egä päiv süümä lätsimi ja eesti keeli laulimi. Mi laulimi egäsugutsiid laulõ: Kallõ-Kustat, Tardo liina, Lutiga Viiut jne. Ku vana vahel küsse, et ega ti midägi keeletüt ei laula, sõs mi ütlimi, et – pra ljubov – noh, et armastusõst laulami. A meil oll’ joba plaan kütse, et põrotami paraadna aigu üte säändse laulu, midä egäl puul ei kõlba laulda. A sääl, kon kiäki eesti kiilt ei mõista. Vindläisi laulust tritset tsetvöratskat (tuu oll’ kitülaul vinne kergtangilõ T-34) oll’ kah joba nii viländ.

    Ku ollimi sõs paraatsammuga kindrallõ iist müüdä jõudnu, hõigas’ rooduvana, et «Estontsõ, pro ljubov!» ja roodu täni (iistlaulja) Evald tekk’ laulu valla. Üle Murmanski pääuulidsa ja viil kavvõmbalõgi sopkidõ pääle kuuldu Aabõrjaht kõgõn uman mahlakusõn.

    Inne polguväretit, ku oll’ joba käsk rivildä astu, tull’ mi mano illos nuur preilna ja ütel’ puhtan eesti keelen, et suur teno laulu iist, a mõnõ salmi olõs võinu vällä jättä.

    Säänest trehvämist mi muidogi es ooda ja veidükese häpe nakas’ kah, a mis olnu, tuu olnu.

    Noorik kõnõl’, et timä eläs Murmanskin ja timä miis om mereväeohvitsiir. Et tä om Tal’na tütrik ja miis tiinse Tal’nan. Nii nä sõs kokku saiva. Nüüt omma siin põh’an jo aasta aigu, et miis om tihtsäle pikembält kotost är, teenistüse peräst.

    Päält tuud paraati oll’ nii, et Evald küsse piaaigu egäl puulpääväl rooduvana käest liinalupa, ja vana es keelä kah. Selle, et Evald oll’ otlitsnik pojevoi i politiitseskoi podkotovki: võro kiilde panda om tuu piaaigu umbõs täpsäle, et lahingulidsõ tapõlusõ ja poliitilidse ettevalmistusõ nunn’upoiss.

    Ku meil teenistüse aig läbi sai ja Murmanski jaaman sõs jo inäb vähämb kõrraliidsihe vagonihe naksimi minemä, juusk’ Evaldi manu tuusama Eesti tütrik, pand’ käe kõvastõ ümbre kaala, kallist’ pikält, käändse ümbre ja nakas’ virga sammuga liina poolõ minemä.

    Perän, ku vagoni tsõõri jo kolksma naksiva ja kiäki küsse Evaldi käest, et – noh määne tunnõ om – ütel’ tä õnnõ, et kes tiid, milles tuu parõmb om, et inämb ei näe.

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Riidine buss

    Vanastõ, ku liinibussi käve Tarto–Võro vahel harvõmb, oll’ sõitjit hulga. Innekõkkõ riidi, selle et tudõngi sõidi sõs kodo.

    Bussijuhi võti tuudaigu nii pall’o rahvast bussi pääle ku mahtu, vahekäüki kah. Üts kräpe vanainemine, Liine nimi, jäi kah taadõpoolõ vahekäüki saisma.

    Tudõngi istõ kotussidõ pääl ja teivä, nigu makassõ. Liine pidi poolõ tii pääl maaha minemä. Ku tä bussin ettepoolõ liiku, sõs tekk’ piätüse egä pingi man, kon tudõng «suikõ». Liine ütel’ egä kõrd kõva helüga: «Nüüt võit üles heränedä, ma lää är maaha!»


    Ammõdisõit

    Mehel oll’ sääne ammõt, kon tull’ väega sakõst bussi vai rongiga komandeeringun vai ammõdisõidun kävvü. A mehel oll’ ka sääne muud, et tä es tulõ õkva kodo, a jäi sõpru mano aigu viitmä – pito pidämä.

    Ütskõrd oll’ tä jäl paar päivä üle ao är olnu. Süämetunnistus naas’ vaivama: tä kõlist’ naasõlõ kodo ja küsse, kas kõik om kõrran ja lubasi, et nakkas vast varsti kodo tulõma.

    Naanõ vasta: «Är inämb aigu viitkü, meil jäi noorõmb lats haigõs, täl om palanik ja tohtri käsk’ viinakompressi panda. Tulõ kodo ja puhu latsõlõ pääle!»

     
    Hüvä nõu
     
    Hää pliini

    Ku tulõ pliini-isu, võit pruuvi näid tetä säänest muudu, et panõt hapnõ piimä sisse:

    2 ossa nisujahhu
    1 osa kesväjahhu
    1 osa tatrigujahhu
    1–2 munna
    soodat
    suula
    tsukõrd ma panõ-i

    Küdsä pliini valmis. Süvvä om näid hää hapnõ koorõga.

    Kruusamäe Maimu
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!