| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Mõttõlda ettevõttõ! | | | | Ruitlasõ Olavi, mõttõga miis | | | Eesti Panga presidendi palk kasvi aastaga 31 000 kruuni ja om no 150 000 kruuni kuun. Panga nõvvokogo esimiis Sõra Mart and’ teedä, et Eesti Panga presidendi kotus om üts tähtsämbit kotussit Eesti Vabariigin.
Midä Eesti Pank tege? Sama häste ku mitte midägi! Kommertspankul ei olõ Eesti Panga iin muud kohust ku timä käest tegevusluba saia. Rahapapridõ pääl om varramba ammõtin olnu presidente allkirä ja kõik.
Milles pank, miä ei anna lainu ja millel ei olõ üttegi rahaautomaati? Mille massumasja piät mitte millegi iist Lipstokki nuumama?
Tõnõ mõttõlda ettevõtõ om Eesti Raudtii. Ostõti ilmadu suurõ raha iist riigile tagasi, Ansip käänd’ samal aol tassakõistõ joba noid mutriid vallalõ, minka pronksmiis uma alussõ pääl kinni oll’: no om kauba läbividämisega p...n!
Eesti Raudtiil om mõnisada kilomiitret ravvast relsse. Et neo hää relsi hindäle saia, mass’ riik uma 66 protsendi väärtpapridõ iist 2,35 miljardit kruuni. Ku siiä otsa panda 6,5 miljardit kruuni, miä läts’ riigile masma pronksmehe maahavõtminõ, saami liipride hinnas kokko 8,85 miljardit kruuni.
Viiol panti katsa miljoni iist kinni. No omma miljardi lännü ja olõ-i midägi tetä.
Kolmas mõttõlda ettevõtõ om Eesti Post. Timä taht no ummi väikumbit sidejaoskundõ ülepää kinni panda. Ku kiri ei jõvva inämb katõ-kolmõ pääväga Tartost Vinne piiri viirde, sõs pankõ uma ammõt ülepää kinni! Eestile ei olõ vaia mõttõlda märke nigu pank vai post.
Neläs mõttõlda ettevõtõ om haigõkassa. Ei olõ sääne kassa sukugi tõistmuudu ku koolnukassa. Inemine, kinkal haigõkassakaarti olõ-i, kiä ei kuulu killakunda (tsunfti), saa õnnõ kipõmbat ja edimäist tohtriapi.
Näütüses kodopernaasõ. Miis raba tüüd tetä ja naanõ kaes koton latsi. Ku näütüses mõni sääne vähätõvõ piäsi saama, sõs haigõkassakaardi saa tä riigi puult viil sõs, ku viimätsen otsan määnestki valuvaigistajat vaia. Vai ku kreissaega hindäl näpu maaha lasõt ja haigõkassakaarti olõ-i, võit tuu näpu hindäle perse tsusada, koolnukassalda ei nakka ütski eräkõrralidsõ meditsiini osakund sullõ sõrmõ tagasi umblõma.
Sotsialismi aigu oll’ Eestimaal riik ausa ja inemise varasti, pall’o joudsõ. No om vastapiten: riik sussõrdas õkvalt silmi all, a proomi sa tuudsamma tetä! Sõs tüütät ütel hääl pääväl Eesti vanglatüüstüse ASin, miä om 100 protsenti riigi ettevõtõ, tege ilosit ummõlus- ja metalliasju.
| | |
| Anna mullõ andis | | | | Metsoja Õie | | | | Uutsõvili oll’ salvõh ja vana jahu pia läbi. Vaia oll’ minnä veskile. Pand’ sis Petra hobõsõlõ viläkuurma pääle ja hummogu varra oll’ tä joba veski ussõ takah umma kõrda uutmah.
Mõnõ ao peräst tulliva hobõsõga kolm vinne miist ja pakiva mi Petralõ ka külmäruuht üle pudõlisuu rüübädä. Petral õkva tujo parasi ja ka külm and’ perrä.
Sõs naksiva vinne mehe Petrat pallõma, õt müü näile paar kotti vilja. Petra õs olõ nõuh, ütel’, et ku är jauha, sõs kae. Pia oll’gi kõrd Petra käeh, abiliisi oll’ õkva kolm tükkü ja vahtsõnõ putõl käve ka ümbretsõõri.
«No Petra,» alost’ üts miihist, kes kõnõl’ kõgõ parõmbalõ seto kiilt. «Kas müüt sõs meile paar kotti jahhu?» Petra kai miihile otsa ja lei sis käega: «Olkõ pääle!» Jälki võeti putõl vallalõ. Petra jõi üle pudõlisuu, a vindläse vinssi jahukottõ uma vankri pääle.
«No Petra, siin om sullõ raha ja hobõsõl ka kergemb kodo minnä.» Petra vasta: «Ei, nüüt ma ei lääki kodo, lää Petseride Tannõ tsäimajja. Mul jo rahha om.» Ja sõit läts’ Petseri poolõ.
Kunitsakoorast (Koidula) oll’ Petseride õnnõ mõni verst maad. Nä joudsõva kõik pääle lõunat Petseride. Hobõsõ lasila külge kinni, tekk pääle ja esi tsäimajja. Sääl tetti hind ka Petra hobõsõ ja perä jahukottõ iist.
Petra pää oll’ tulinõ, miil hää ja tä jäi lavva viirde magama. Vinne mehe võtiva ka Petra hobõsõ. Üts istõ uma hobõsõ pääle, kats Petra Miisa vankridõ ja lätsi tsäimaja takast umma tiid.
Petra heräsi üles, ku kiäki tedä raput’, õt mine vällä, aig tsäimaja kinni panda. Petra otsõ karmanist rahakotti ja hobõsõ passi, a õs lövvä. Jalot’ sõs hummoguni platsi pääl ja näkk’, õt turg om jo vallalõ, läts’ sinnä. Pää valot’ hirmsadõ, a rahha õs olõ kopkastki.
Sõs tull’ tälle kõik miilde, mis eelä juhtu: õt möi jahu, a õt möi ka hobõsõ, tuud õs mälehtä. Võtt’ sis hindäl rinnost kinni ja ütel’ puul-ikudsõ helüga: «Iho, läämi är kodo, mul olõ-i sullõ inämb midägi anda!» Tä korrut’ taadsamma lausõt mitu kõrda ja ikk’ nigu väikene lats.
Tuud näkk’ naabrikülä miis ja Petra jutust’ tälle kõik, kuis oll’ olnu. Sõs võtt’ tuu miis Petra uma hobõsõ pääle ja vei tä kodo. Ku Petra joudsõ uma kodo mano, lask’ naasõ ette põlvildõ ja pallõl’: «Anna mullõ andis!» Tõõsõl pääväl pallõl’ naanõ naabrimehe käest hobõsõ ja läts’ esi veskile.
Tuul aol ehitedi Tarto-Petseri raudtiid. Petra jätt’ naasõ põldu tegemä ja maia pidämä, läts’ esi raudtii-ehitüse pääle tüühü. Esi ütel’ naasõlõ, õt Katikõnõ, kae latsi ja künnä põldu tuu vana hobõsõga, mis meil viil om. Ma ei tulõ inne sullõ appi, ku olõ ostnu hobõsõ vankriga ja suurõ kuurma vilja. Petra oll’ tuust pääväst nigu vahtsõst sündünü, õs juu tsilkagi, õs tii suitsu. Naanõ käve timmä vahepääl kaemah ja tõi praadidu lihatükü. Mõnõ ao peräst oll’ Petra kotoh, uhkõ hopõn vankri iih ja viläkuurma pääl.
Kallist’ sõs ummi latsi ja naist ni pidi jäl umma tallo edesi.
P.S. Taad tõtõst sündünüt luku jutust’ mullõ mitu kõrda mu vanaesä, kiä oll’ Petraga ütevana ja oll’ üteh timäga raudtii pääl tüüh.
| | |
| Kallis, kallis! | | | Noorõ ostlõsõ sakõstõ puutõ piten, a pensionääri hää ku kõrra kuun. Tavvamüüdä käüdäs, ku söögikraam otsa saa, iks Säästumarketin. Säält saa tükü maad odavambalt.
Konsumin, kon hinna kõgõ kallimba, käümi iks pensipääväl kõrra läbi – saa midägi hääd-parõmbat hindäle lupa. Lätsi minagi uma küleluuga Põlva Konsummi. Nii ku ma riioli päält Presidendi võti (muidoki kohvipaki), sosist’ tõnõpuul mullõ kõrva sisse: «Kallis, kallis…!» Olli meelütet ja tujo nõssi.
Sis panni korvi sada kruuni masva kommikarbi. Seokõrd hõigas’ mu armas küleluu jo kõvõmbalõ: «Kallis, kallis…!» Tiiä eski, et olõ sullõ kallis, ja joosi kulinaarialeti poolõ. A sis ku ma terven tükün suidsukana ja suurõ lõhekala takkaperrä korvi vissi, tull’ mu papil jälki vahtsõnõ armuhuug pääle. Tä tänit’ kõgõst kõrist, nii et üle saali oll’ kuulda: «Kallis, kallis…!»
Anni tälle matsukõsõ, käsi täl kuss olla ja tei selges, et noid armuasju ei üteldä nii kõva helüga. «Kae, inemise joba vahtva meid!» sosisti tälle kõrva.
Kassa poolõ minnen haari viil ütte-tõist riiolidõ päält. Ku kassanäüdsik oll’ kõik kokko löönü ja küsse mu käest neläkotusõlidsõ numbriga arvõ, sis läts’ mul pilt iist är. Tuu jo mu puul pinssi.
Koton, ku kohv valmis tett ja kanagi süüjit uutman, istõ papi lavva taadõ ja es lausu sõnnagi. «Kuulõ, mis sul ummõhtõgi om? Kas mõni hull tõbi om sullõ sisse tüknü?» küsse uma papi käest. «Ku mi Konsumin ollimi, sis ollit külh väega luulõlinõ ja korrutit egä viie minodi takast, et kallis ja kallis. Kas ma olõ sullõ õnnõ võõran paigan hinnat naanõ, a koton ei kae mullõ otsagi, mus’ost ja muust mi ei kõnõlõgi?» tundsõ as’a vasta huvvi. «Tobukõnõ olõt, nigu blondiin! Ma es ütle kallis sullõ, a asjo kotsilõ, miä sa korvi pannit. Tiiät jo külh, et kõik as’a läävä kallimbas ja mi piämi opma kokko hoitma, et jõvvasi massõ massa ja ei piäs kuusõ ala elämä minemä!» oll’ tõnõpuul kuri. «Blondiin ma külh olõgi, a tobukõnõ joht ei olõ. Ja kallis olõs kah tahtnu sullõ nii väega olla…» löristi umma ikmist. Sis tull’ taadu, haard’ mul ümbrelt kinni ja ütel’: «Nüüt või iks sullõ kallis üteldä!»
Säinasti Asta
| | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Naanõ tulõ esiki
Ku Võrol suu pääl Maksimarket vallalõ tetti, tull’ ka üts Võromaa taat üten eidega vahtsõt puuti kaema. Perädü suurõn poodin kattõ eit silmist. Taat läts’ kõgõ ilosamba poodinoorigu mano ja ütel’: «Aja mukka tsipa aigu juttu, külh sõs tulõ mu naanõ esiki vällä!»
Elomiis Sass
Taa lugu juhtu 1970. aastil. Vinne aol võti kolhoosi ja sovhoosi hindäle tüüjõudu Tarto turuhuunõ mant, noid inemiisi kutsuti turuvarblaisis.
Läskmiis Sass läts kah lehekuulutusõ pääle turuhuunõ mano, et sõita liina lähküle sovhoosi kivve korjama.
Ega raha olõ-s päätähtsä. Sass oll’ kõva elomiis ja luutsõ, et trehväs põllu veeren määnestki silmärõõmu.
Põld oll’ õkva kar’alauda man. Kar’anaasõ olli lehmä är nüsnü. Nä paki Sassilõ piimä juvva. Liinamiis Sass kummut’ üte huuga kats liitrilist plekk-kruusi tühäs.
A kesk põldu traktori takan kivve kor’atõn tundsõ Sass kõrraga, et kõtt korisõs kõvastõ. Kiäki nigu mürräsi timä sisen! Olõs vaia kipõstõ mõtsa juuskõ… A mõts oll’ kavvõn. Es jää muud üle, ku püksü alla laskõ ja põldu väetä. Ku Sass püksü jäl üles oll’ kergütänü, oll’ traktor kõiki kivvekorjajidõga joba tükk maad edesi lännü. Sass uutsõ är, ku traktoril oll’ tsõõr tettü, ja lei tüütegijidega jäl kampa.
Õdagu, ku tüüpäiv läbi, tull’ tutva kar’anaanõ vahtsõst piimäga. Sass inämb õngõ es lää. Ütel’ väega viisakalõ: «Egäl mehel uma mõõt!»
|
|
|
|
