| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | | | | Drenkhani Jüri putitas tüükuan massinit – pia tulõ põldu tegemä minnä. | | | | |
Om mahlakuu (jürikuu) tõõnõ päiv. Sõit Karula mäki vaihõlõ määr vahtsõstmõstu auto jälki muakarva. Tüükuast Haabsaarõ lähkült lövvä Drenkhani Jüri (54), timä rõivist tulõ ravvatüü lõhna. Jüri om põllumiis, kiä poolõ aost mässäs eläjide ja nurmiga, poolõ aost massinidõga. Et paikkunnan olõs tii vallalõ aedu ja mutikõisil kartolimaa künnedü.
«365 päivä aastan om tüüpäiv, seo aasta üts viil manu. Päivä tiit tüükua man, et paikkundlik elo püsünü, õdagu kotun. Kaupmehe ammõt inämb päävä sisse ei mahu,» seletäs Jüri tuud, mille talomiis uma kraamiga turgu ei jõvva.
Jüri om vana-aolinõ kõva tüümiis, timäle kõik seoilmaaigsõ viguri ei passi: toetusõ omma üts paras ullitus – põllumiis pidänü iks saama tullu tuust, midä tä müü. Lainu Jüri kah võtta ei taha, et vahtsit massinit osta: võlg om võõra uma. Ja määndsitki vällämaa eläjäkeisi nakka-i Jüri kah elon pidämä.
Parhillanõ aig tege timä mitmõ kandi päält murõligus. Kas elo maal jääs püsümä?
«Om ollu häid aigõ ja om ollu hõeliid aigõ. Nüüt paistus, et om sääne aig, ku väikeist põllumiist, paikkundlikku kombõperist põllupidämise viisi ei taheta tunnista,» seletäs Jüri. Tä saa arvo, et suurtuutminõ om kavalamb ja odavamb, a om ummõhtõ toda miilt, et Kaika mäki vaihõl ei olõ suurtuutminõ mitte kunagi är tasunu. Tuud näüdäs’ mõisaaig ja kolhoosiaig kah.
Jüri meelest om asi maaeloga lihtsä: vana kombõperine eloviis olõs veereala pääl mõistlik. Tuu tähendäs, et pere kasvatas hindäle esi söögi, pidä lehmi, tsiko, tege põldu.
Esieränis tähtsäs pidä Jüri tuud, et piim olõsi elämisen olõman. «Piim om elu alus!» ütles tä uma jutu seen mitu kõrda. Täl om laudan ütessä lehmä (pia tulõ mõni viil mano) ja neli tsika.
Halva as´a tetäs kõik kõrraga
Ummõhtõ pelgäs Jüri, et timahava jätvä pall’o lehmäpidämise maaha ja lihakombinaadõl saa hulga tüüd olõma. Mille? Selle, et Võro juustutüüstüs, kohe timä uma piimä müü, lei seost kuust piimä hinna krooni ja kümme senti alla – liitrist mastas neli kruuni. «Om arvu saia, et suvidsõ piimä hind või madalamb olla, a et tä nii pall’u, 1.10 sattõ, ma ei mõista midägi üteldä. Taa om üts märk, et maaelu piät siist paikkunnast är kaoma,» om Jüri kimmäs.
Jüri meelest võinu avita regionaalpoliitiga, tuu om sõna, midä tä telekast kuuldnu om, a uma naha pääl tundnu ei olõ. Jüri kitt, et kinä ja viisaga herrä paistusõ nuu regionaalministri, a timä jaos näist midägi ei olõ. Midä sis võlssi tetäs? Jüri meelest om kõgõ suurõmb hädä tuu, et egäsugudsõ kinnipandmisõ ja ärkaotamisõ tetäs kõik kõrraga ja paigapäälidse rahvaga läbi kõnõlõmalda. «Mõtskunna kaotõdas är, autukauplusõ, postipunktikõsõ pandas kinni,» lugõ Jüri ette.
Miä sis avitanu?
Regionaalpoliitigat olnu Jüri meelest tunda tuust, ku maatii saanu kõrda ja maainemise es pidänü inämb ummi massinit kehvi teie pääle lahkma.
Tõnõ tähtsä asi om, et harinuisi asju es tohtnu nii kipõlt muuta ja kõiki ammõtiid väega kavvõlõ är kolli.
Ja põllumehel pidänü olõma külbmise aigu teedä, määndse hinnaga vili tä käest är ostõtas. Sis tiidnü põllumiis ette rehkendä. Kimmäs vilä hind külbmise aigu olnu Jüri meelest õigõ põllumajanduspoliitiga, mitte määnegi keerolinõ toetuisi kõrd.
Jüri perren om üles kasunu kuus last. 2005. aastagal valiti Jüri Võro maakunna aasta esäs. Kas mõnõst latsõst om ka talo edesipidäjät? «Ma tuu peräst ei murõhta. Ku maaelu lätt säändses, et tan ütel ellu eläväl inemisel midägi tetä ei olõ, sis ma tuud ei soovitagi. A ku näist kiäki löüd, et taa om väega õigõ, sis mul ei olõ tuu vasta mitte midägi,» ütles Jüri. Tä om märgotanu, et või-olla saa talomiis hoobis timä tsillokõsõst pojapojast.
Jüri om tuud miilt, et noorõ võinu õks maalõ tulla, ku näil om, millest är ellä. «Midä rohkõmb meid om, toda parõmb, vanõmbil inemiisil om kah parõmb ellä, ku nuuri om ümbre,» arvas Jüri. Õnnõs om ka timä kanti nuuri inemiisi tulnu: Jüri saa uma tarõ mant näüdädä kattõ vahtsõt elämist.
Jüripääväs kaar maaha
«A jüripääväs saa edimäne kaar maaha, tuud ma ütle!» lupa Jüri jutu lõpõtusõs. «A kas tuu ka üles võetus saa, tuud julgu-i ma külh täämbä lupa!»
| | |
|
|
|
