Nummõr' 151
Paastukuu 25. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Mõnistõ mõisajärv käkk vanna kantsi
  • Uudissõ
     
  • Seto nuuri tiatritükk pand’ rahva üten elämä
  •  
  • Tulõ 10. Adsoni-võistlus
  •  
  • «Mino Võromaa» jutu olli sisukamba
  •  
  • «Peko helü» kõnõlõs inemiisist
  •  
  • Tegemiisi Võromaal
  • Elo
     
  • Latsi tiatripäiv Puigal
  •  
  • Siska Johannes – meremiis ja luulõtaja
  •  
  • Imäkiil
  •  
  • Imäkeele-pääväs võrokiilne raamat
  • Märgotus
     
  • Nikopensiuse Toivo: Verioral ja Melbournin om ütehää laulda!
  •  
  • Kodokant puhtas!
  • Kirä
    Perämine külg
     
     
    Tsipakõnõ Hiina peldikist
     
    Ruitlasõ Olavi, leheneegri
     
    Samal aol ku ebäsportlik Tiibet mässäs, loi lehest ka üte as’aligu uudissõ – inämbüs Hiina peldikist omma meile Vinne ao välikempsõst tutva saisuvetsu: mulk põrmandun, tuu ümbre lohokõnõ. Lohokõsõ kõrval kotussõ jalgu pandmisõs.

    No omma olümpias valmistuja Hiina ammõtnigu hädän: kõik peldiku tulõ ümbre tetä, selle et olümpialõ tulõja vällämaalasõ ei mõista pistü sittu. Vai ku ei nakka peldikit ümbre ehitämä, tulõ välästpuult kotusõ pääle tulnuid inemiisi kipõstõ pistü hätä õiõndama opada.

    Hää, et olümpiat Indian es kõrraldõda, sääl om peldikukultuur sääne, et ku är situt, sõs pühit perse umahindä käega är. Ja sõs mõsõt käe puhtas. Tuud pühkmise kätt muus ei pruugitagi, tõsõ käega süvväs, tetäs ussi vallalõ ja pandas kinni.

    Ku Kanter näütüses Indian olümpial olõsi ja tahasi kotusõpäälitsist kombist luku pitä... Mis sõs saasi, ku täl tuu sitapühkmise käsi, midä muus ei pruugita, tuusama käsi olõsi, minka Gert-poiss ketäst hiitmä harinu? Sitadsõ käega ei või Olümpusõ jumalit narri, sõs pidänü tä tõsõ käega ketäst hiitmä. Võlss käega! Mis sõs saasi?

    Ei, hää, et olümpia õks Hiinan om, pistüsitmise opp vast Siimani Mart kah kuigimuudu är, tuu ei piäsi vanalõ mehele ülearvo rassõ olõma. Säändse palga iist opis ma esi kasvai lakkõsitmise är.

    Sitmiskultuur om õnnõ veidükese noorõmb kultuur ku süümiskultuur.

    Kõgõpäält tetti homo sapiensi puult maailma edimäne süük, süüdi är ja sõs oll’gi kõrd peräprodukti käen. Kost edimädse inemise tiidse, kuis kõgõ õigõmb om? Üts pühkse käega, tõnõ saisõ pistü, kolmas es mõista uutagi ja lask’ nigu tull’... Ja sõs kaiva kõik ütstõsõlõ õigõ mehe näoga otsa, nigu kõik olõssi õigõ...

    A ku no Hiina viiga ja pääleistutava vetsupoti üles sääd, nakkasõ väiku kõlladsõ mehe sammamuudu mudatsidõ jalguga poti otsa ronima, nigu vinläse oktoobrirevolutsioonist pääle tegevä.

    Ega inemine pini ei olõ, kelle kümne minodiga istma oppat. Inemisel lätt veidükese kavvõmb, mõnikõrd 3–4 põlvõ, inne ku midägi selges saa.

    Mu meelest es pidänü tuud esiki häbendämä: ku ma olõssi Pekingi olümpiamänge orgkomitee asõpresident Jiang Xiaoyu asõmõl, ma teesi seokõrdsidõ mänge maskotis jalguga vetsupoti otsan kükütäjä tsillokõsõ kõlladsõ mehe.

    A dalai-laama, kiä om eksiilin, mugu nõud: suurõmbit autonoomsuisi, suurõmbit autonoomsuisi. Autonoomsust ja rahhu? Andkõ mäkile vaikust? Mis kuradi vaikust, motokrossi om teile põrguliisilõ vaia!
     
     
    Volinik kolhoosih
     
    Pressi Heli
     
    Tuu oll’ kolhoosõ edimäidsil aastil, kas 1951 vai 1952. Parteikomiteest tull’ põllumajandusosakunda käsk, et kõik tüütäjä tulõ saata kolhoosõ vällä – volinigõs. Kardokanormi ei saia täüs ja kolhoosi sabotiirvä. Inne ei tohe tagasi tulla, ku norm om täüs.

    Mullõ määräti Obinitsast Andrikova külä kolhoos Rahu Eest. Ma es olõ sääl kandih kunagi käünü ja es tiiä, mis minno sääl iih uut.

    Panni siis imä puult tuud liha ja leevätükü kotti, potinka jalga (kummiseerikide aig es olõ viil joudnu), palidu sälgä ja volinik oll’ valmis.

    Põllumajandusosakunna juhataja Pillai Kalev vei minno tsikliga Andrikova kontori mano. Tuu oll’ suur maja, umanigu olli är kiudutõdu. Kontorih oll’ tuima näoga meesterahvas, kinkal es olõ aigu ja tahtmist muka kõnõlda. Panni koti nukka ja lätsi küllä kaema.

    Sääl olli mehe kolhoosih tüül, a naasõ olli kotoh. Aimi naisiga juttu ja ma kõnõli õgasugutsit juttõ ja palsi näid, et tulkõ kardokit võtma, väega hädä om.

    Nii ma käve läbi pia kõik tuu külä. Naasõ juhati, kohe võisi minnä ja vast om tüüle tulõjit. Ma ei olõ uma pikä elo joosul nännü nii lahkit ja sõbraliidsi inemiisi.

    Kül pakuti süvvä ja lubati tulla kardokit võtma ku väega vaia. Mul oll’ tuu hää, et olli maalats ja võro kiil suuh.

    Sai kokko brikatiiriga ja tuu lubas’ hummogus adramehe ja veomehe põllu pääle saata. Brikatiir oll’ väega tark ja rahulik miis, a täl oll’ väega pall’o tüüd: põldu oll’ viil panda, vilänorm tull’ viiä, rehepesmine, linatüü ja pall’o muud. Täl oll’ hää miil, et ma kardoka-as’a hindä pääle võti.

    Õdak tull’ kätte ja ma säädse hindä kontorih lavva pääle magama. Suur savikiviahu oll’ lämmi ja üüvaht, vana mehekene, turvamiis.

    A üüvahil nakas’ must hallõ ja tä ütel’, et latsõkõnõ, kuis sa siin makat, tulõ mu poolõ kodo, sääl säng tühi ja pernaanõ kotoh.

    Mul muidogi hää miil ja lätsi pümme õdaguga üte maja mano. Üüvaht koput’ ussõ pääle ja ütel’, et lasõ sisse, ma tõi sullõ minijä. «Mine persehe!» hõigati vasta.

    Vanamiis sis selet’, et rajoonist om tähtsä volinik ja puha. Sis lasti uss vallalõ: et ku rajoonist, sis muidogi. Edimäne jutt oll’, et poig om esimiihi koolih, ku kodo tulõ, kae sis, et õks esimehes pandas. No toda lubasi külh kimmähe.

    Üüvaht läts’ är ja mi pernaasõga lätsi tarrõ. Sääl palli väikene lambikõnõ lavva pääl. Suur reheahi oll’ kesk tarrõ. Sängükene ja laud. Pernaanõ kobisi aho pääle ja kutsõ minno ka aho pääle hindä kõrvalõ.

    Ma õks es lää ja hiidi kõiki rõividõga sängü pikäle. Ku tulõ ar puhksi, kuuli nukah andsakat kõsinat. Es mõista arvada, mis helü tuu om. Ku sis nakas’ tulõma laest põks-põks ja lutigõ hais oll’, ku käega tõmpsi. Minno rünnäs’ lutikidõ armee.

    Joosi vällä, kisi rõiva säläst, sopudi ja rapudi. Üü käeh, minnä ei olõ kohegi, tulli tarrõ, istõ lavva man tooli pääl, kulssi ritsikide laulu ja nukah prussakidõ kõsinat. (Tuu oll’ näide armulaul, tuud sai ma ildamba teedä. Hõõri siibu ütstõõsõ vasta).

    Hummogudsõl üül tull’ üüvaht kodo ja ku ma ütli, et lutigõ tahtsõ minno är süvvä, arvas’ tä, et lutka ei taha võõrit inemiisi.

    Tä vei mu kontori mano ja sääl es olõ noid sitikit. Kiudutõduidõ maja oll’ mitu aastat tühi olnu ja lutiga olli är külmänu. Lavva pääl oll’ rohilidsõ kupliga lamp ja ma loi õdagidõ kavva raamatit, noid sai Obinitsast. Noorõl inemisel tulõ õgal puul hää uni.

    Hummogu lätsi nurmõ. Tulli adramehe, kotost võet harkadõr vankrih, ja naksi virksit vallalõ ajama. Naisi tull’ hulga, kardoka ja ilm olliva ilosa.

    Hobõsõmehe vidi kardoka Piusa jaama normis. Ma ka võti naisiga üteh uma virkse. Lõuna aigu lätsi naasõ kodo eläjit tallitama ja süümä. Ma tei niikavva tuld ja küdsi tuha seeh kardokit. Naasõ tõiva mullõ ka süvvä, võileibä, sõira, munnõ ja suppi ka vahelõ.

    Ma pidi õga õdagu minemä kolm kilomiitret Obinitsa ja parteikomiteele helistämä, pall’o normi om täüdet. Sis es olõ viil kolhoosil telehvonni ja autot muidogi ka es olõ.

    Koh oll’ sis kolhoosi esimiis? Tuu oll’ umbkeeline vinläne, nimme ei olõ meeleh, sõitsõ troskaga, hää hopõn iih. Naasõ tiidse, et egä tä valgõt päivä ei näe, kõik aig om viina täüs. Ma timäga kokko es saa ja tä vast es tiiäki, et ma sääl olõ.

    Nädäli lõpus oll’ norm täüs ja ma astõ kodo poolõ. Tuu aig oll’ mullõ, noorõlõ inemesele, sääne elokuul, mis ei lää joht eloaig meelest.

    Noid inemiisi mälehtä elo lõpuni. Ku Obinitsa kerikohe trehvä, panõ näile kündle palama.

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kuvalda

    Haigõmajja tull’ vahtsõnõ haigõ – pikkä kasvu ja jämme kerega naistõrahvas. Üts miis pand’ tälle nimes Kuvalda.

    Naasõl oll’ väega hää miil, et tedä paksmaos vai viil milleski hullõmbas es kutsuta. Kuvalda kuuldu jo nii armsalõ...

    Kiäki inemine haigõmajan trehväs’ kuuldma, ku hõigunime pandja ütel’: «Oh sa mu kallis Kuvaldakõnõ!»

    Tuu päältkullõja naas’ naardma ja tekk’ naasõlõ selges, et kuvalda tähendas vinne keeli suurt vasarat.

    Tuu jutu pääle karas’ naasõl hing hirmsahe täüs ja tä and’ aladulõ nimepandjalõ vasta kaala. Sis sai selges, et vikur miis es olõ nimega sukugi essünü.


    Sularaha

    Kasaritsa miis tull’ Võro liina kõrdsist kodo, kai rahakoti sisse ja ütel’: «Ma tiiä külh, mille taad purru kutsutas sularahas:ku liina lätsi, oll’ kott rahha täüs, a kae, nüüt omgi peris är sulanu!»
     
     
    Hüvä nõu: Kuis kotlette tetä
     
    Kotlette jaos lätt vaia:

    500–600 g hakklihha
    2–3 munna
    3 sibulat
    puul klaasi leotõduid soolasiini
    1 klaas jahhu vai puul leotõdut saia
    1 klaas vett, ku leotõdut saia ei olõ

    Sai pitsidä purus ja panõ üten viiga tainalõ manu. Viil tsiputa pipard ja suula. Algusõn sekä tainas ilostõ läbi, sis võta peoga tainast ja viska kaussi tagasi. Pessä tainas kõrraligult läbi.

    Seod pesmist tulõ tetä ilostõ kesk lauda, muidu prits põrmandulõ kah. Neo kotleti tulõva hää pehme ja sahvtidsõ. Ei olõ säändse kõva nigu poodist ostõdu.

    Seodmuudu kotlette tegemist opas’ mullõ üts vanõmb kokk, ku ma umal aol praktigal olli. Jakku tegijile ja süüjile!

    Kruusamäe Maimu

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!