Nummõr' 151
Paastukuu 25. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Mõnistõ mõisajärv käkk vanna kantsi
  • Uudissõ
     
  • Seto nuuri tiatritükk pand’ rahva üten elämä
  •  
  • Tulõ 10. Adsoni-võistlus
  •  
  • «Mino Võromaa» jutu olli sisukamba
  •  
  • «Peko helü» kõnõlõs inemiisist
  •  
  • Tegemiisi Võromaal
  • Elo
     
  • Latsi tiatripäiv Puigal
  •  
  • Siska Johannes – meremiis ja luulõtaja
  •  
  • Imäkiil
  •  
  • Imäkeele-pääväs võrokiilne raamat
  • Märgotus
     
  • Nikopensiuse Toivo: Verioral ja Melbournin om ütehää laulda!
  •  
  • Kodokant puhtas!
  • Kirä
    Perämine külg
     
     
    Nikopensiuse Toivo: Verioral ja Melbournin om ütehää laulda!
      
     
    Nikopensiuse Toivo sõnno perrä om Võromaal tõsõ-kolmanda laulu aigu pido tävven huun. Põh’a puul Eestit asi nii kipõlt käü-i. 
      
    Täämbädses üle 40 aasta laulnu Nikopensiuse Toivo (61) oll’ tuu inemine, kiä laulsõ edimädsenä tunnõtus Kõiva Inda laulu «Võrumaa, Võrumaa, kõgõ ilusamb sa...». Kõgõ parõmba meelega esineski tä iks umal «kodomaal» lõunõ puul Eestin. Ja ku vähägi päses, tulõ õkva kodo imä mano Põlvahe.

    Mida olõti võro keelen viil laulnu?

    «Ummamuudu miis» ja Birnbaumi Aadu «Vai, vai sääne om elo». Birnbaumil om viil sääne illos laul: «Om pähnäpuiõ häitsemise aig ja muro pääl om korgõs kasvnu hain».

    A Kõiva Inda andsõgi taa laulu «Võrumaa, Võrumaa...» minolõ 20 aastakka tagasi. Lauli taa õkva tunnõtus. Tuul aol oll’ Eesti Raadio fonoteegin väega veidü võrokiilsit laulõ.

    Pall’o olõti siinkandin laulnu?

    Pall’o – Lõunõ-Eesti om mu kodomaa. Siin iks rohkõmb ku Põh’a-Eestin. Ku om valli, sõs iks esine Võro, Valga vai Põlva kandin. Midä inämb siin laulda saa, toda parõmb tervüs om (naard).

    Kullõjidõ vahe om olõman?

    Oi, väega suur. Näütüses ma lää täämbä (7.03) Kauksihe laulma. Usu, et tõsõ-kolmanda laulu aigu om pido tävven huun. Põh’a puul Eestin piät tunn aigu vaiva nägemä, inne ku lämmäs saa. A ku Põh’a-Eestin lätt pido hariligult kellä nelläni, sis Lõunõ-Eestin saat lühembä aoga.

    Olõ neli kõrda kolmõ kuu viisi olnu Austraalian mitmõn osariigin. Ku edimäne kõrd sinnä lätsi, sõs mõtli, kuimuudu ma sääl saa. A es olõ määnestki vaiht, kas olla Verioral vai Melbournin!

    Ega ku muialpuul om kullõjidõ siän kasvai üts võrokiilne inemine, sõs tä tell kimmäle mu käest «Võrumaa, Võrumaa».

    Kas mi kandi maainemise omma elomurrist vaivadu?

    Ku Võromaa inemine pand iks puhta rõiva sälgä ja tulõ pidolõ laulu kullõma ja tandsma, ega tä sõs sääl virise-i joht. Kõik omma iks hään tujun. Maainemine hoit hindä teedä kah pall’o inämb.

    Ku vanalt laulma naksiti?

    (Imä Nikopensiuse Elfriede ütles vahelõ: «Toivo laulsõ jo katõaastadsõlt suuri inemiisi laulõ!»)

    Mälehtä, imä mänge kitrat, esä mandoliini. Imä laulsõ «Läänemere lainit» ja sõs ku tuu viimäne salm tull’, sõs ma iki kõgõ! A mullõ nii miidü, ma kõik aig uutsõ tuud kotust, kos ikma saa naada.

    Ma koton ei laula. A ku imä tekk’ tüüd, sõs kõikaig laulsõ. Ma ei mälehtägi nii timä kõnõlõmist, ku laulmist. Tä laulsõ kõikaig Põlva naisikoorin Mai ja kerigukoorin. (Imä: «Ma mänge sõrm- ja tuurkannõld ku viil koton Kärgulan olli. Kõiki pille mängemi: papa mänge lõõtsa, mi, latsõ, kõik laulsõmi.»)

    Kon muusikat opsõti?

    Ku sai 15, lätsi Tarto muusikakuuli Ritsingu Richardi mano koorijuhtmist opma. Ku olli 17, lätsi Talinahe filarmoonia estraadistuudiohe. Sääl oll’ helüsäädjä Maasiku Elsa. Teno timäle – imehääle Vahtsõliina lauljalõ, kiä Estonia primadonnas sai – ma täämbä ülepää laulagi. Maasiku Elsa tekk’ minoga nii, et ma kunagi ei laula umma hellü är. Tä and’ kõik nipi:ma või viis-kuus tunni õdagu laulda ja tõõnõ päiv uma 10–12 tunni otsa. Helüga ei olõ mul täämbädseni määndsitki häti, õnnõ jala väsüse är (naard).

    Kuvõrd võro kiilt kõnõlat?

    Võro kiil om imäkiil ja väega hää kiil. Võro keelen saat katõ-kolmõ sõnaga är üteldä pikä jutu. Üts lugu om sääne. Üts miis om hää sõbra matussõl ja piät puusärgi man midägi ütlemä. Tä ütles: «Tüüd olõt sa tennü, vaiva olõt sa nännü ja nüüt olõt sa lännü!» (naard).

    Võro kiil om selge ja kimmäs: ei piä pall’o patrama, ku asi klaar. Ku esä iks umal aol ütel’ – mis sa mol’otat! – sis tollõga oll’ väega pall’o är üteld.

    Kas võro keelen om rassõ võlssi?

    Egäl juhul om taa selge ja kimmäs kiil, a taad piät egä päiv kõnõlõma. Ja mõtlõma taan keelen. Mul om hää sõbõr, kah Põlva miis Adamsoni Kalju, kes eläs jo 50–60 aastat Austraalian Melbournin. Täl om niivõrd hää, eestiaignõ võro kiil. Kaljul om pall’o säändsit sõnnu, millest ma ei saaki häste arvu.

    Esä ütel’ mullõ ütskõrd siinsaman hoovi pääl, ku poiskõnõ olli: «Mine tuu sanna mant kergo!» Joosi sanna mano, esi mõtli, mis as’a ma pidi tuuma. Tulli tagasi. Kergo om matal sannapink. Pääle toda om taa sõna mul 50 aastat meelen.

    Miä om latsõ-iäst viil meelen?

    Mälehtä, et ku ma pidi Põlvahe edimäste klassi minemä, sis kuu aigu inne kuuliminekit saadõti minno imä vele mano, tä oll’ Ihamarun meier. Sääl oll’ as’aajaminõ eestikiilne. Taheti, et kuuli minnen olõs mul «kiräkiil» suun. Olli sõs paar nädälit sääl. Tuu oll’ 1953. aastal. Ega mul ei olõski koolin häti olnu, selle et loi inne kuuli pall’o eestikiilsit raamatit. A egäs juhus. Meil olli suurõ pahandusõ koolin – eski vahetunnin es tohe võro kiilt kõnõlda. Oppaja tekk’ õkva märkusõ.

    Ku olli 4aastanõ, tullimi Põlva raudtiijaama elämä, Elise poodi majja alomadsõ kõrra pääle. Ülemädse kõrra pääl ellivä vinläse, näil olliva minovannudsõ tütre. Ku ma lätsi edimäste klassi, oll’ mul ka vinne kiil käen. Nii et vinne, võro ja eesti kiil tulli kõik ütel aol.

    Kas motomiis Nikopensiuse Toivo om nimekaim?

    Nimekaim jah, a tuu om sugulanõ kah. Tä eläs Pärnu kandin, om minost nii 10–15 aastakka noorõmb. Olli koskil laulman, ku üts miis ütel’: «Olõt iks huvitav inemine külh: sõidat motokrossi, laulat, kuis sa jõvvat?» (naard). Ütskõrd ku naksi Austraaliahe sõitma, sõs vahetõdigi meid är, ku reisifirma kaardiga piletit telse. Kül olõs olnu jant, ku tuu õkva vällä es tulnu.

    Umast pidost olõti kuulnu?

    Ma loe kõikaig seod võro lehte, võta imä käest. Ku kõik klapis, sõs lää kimmäle pidolõ.

    Kas Põlvahe ei taha elämä tulla?

    Või-olla kunagi tulõ ka sääne mõtõ päähä. Elli 30 aastat Tarton, nüüt olõmi Elvä pedäjide all. Nigu vaba aokipõn tulõ, olõ kõgõ Põlvan. Mooste mõtsun olõ 30 aastat käünü, ma tiiä ekä seenekotust. A kiä tiid, mismuudu elo lätt. Vast tulõ latsi mano minnä. Poig Lauri (32) eläs Talinan, näil piäs õkva-õkva lats sündümä. Tütär Maris (44) eläs Saksamaal, täl om tütär Isabel (15).

    Küsse Allasõ Tiia

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!