Nummõr' 151
Paastukuu 25. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Mõnistõ mõisajärv käkk vanna kantsi
  • Uudissõ
     
  • Seto nuuri tiatritükk pand’ rahva üten elämä
  •  
  • Tulõ 10. Adsoni-võistlus
  •  
  • «Mino Võromaa» jutu olli sisukamba
  •  
  • «Peko helü» kõnõlõs inemiisist
  •  
  • Tegemiisi Võromaal
  • Elo
     
  • Latsi tiatripäiv Puigal
  •  
  • Siska Johannes – meremiis ja luulõtaja
  •  
  • Imäkiil
  •  
  • Imäkeele-pääväs võrokiilne raamat
  • Märgotus
     
  • Nikopensiuse Toivo: Verioral ja Melbournin om ütehää laulda!
  •  
  • Kodokant puhtas!
  • Kirä
    Perämine külg
     
     
    Siska Johannes – meremiis ja luulõtaja
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
      
     
    Siska Johannes 1941. aastal. 
      
    Hummõn, 26. urbõkuu pääväl tulõtõdas Võromaa muusõumin 95. sünnüaastapäävä puhul miilde võrokiilset luulõtajat Siska Johannest.
     
    Rõugõ vallast Hino küläst peri Siska Johannesest om teedä küländ veidü. «Tä oll’ väega hell ja tundligu süämega inemine nii tõisi inemiisi ku luudusõ suhtõn,» mälehtäs umma unno Siska sõsaratütär Kolodinski Külli.

    Külli elli uma perrega uno kodotalo lähkül ja timä sõnno perrä oll’ egä uno külläsõit nigu valguskiir pümmen: «Tä tull’ nigu tõsõst ilmast – kõnõl’ juttõ tõisist maiõst ja suurist liinust, lugi ummi luulõtuisi. Mullõ ütel’ tä kõgõ, et opi, opi! Mehe tahtsõ timäga üten viina võtta ja juttu aia. Tedä huviti meri ja massina. Imelik, kuis luulõtaminõ tuuga kokku käve,» seletäs Külli.

    Siska Johannes tüüt’ terve elo laivu pääl. Miä tuu Võromaa miist mere pääle tõmmas’, olõ-i teedä, a jo latsõst pääst ujot’ tä Venneuja pääl laivakõisi.

    1989. aastagal kirot’ Sika Heino kultuurilehen Viruskundra Siska Johannesest luu. Sääl om kirän, et Siska läts’ kõgõpäält laiva pääle kütjäs ja tiinse aigu ka mereväen. 1940. aastagal lõpõt’ tä 27 aasta vannudsõlt Tal’nan gümnaasiumi ja samal aol ka merekooli, edesi läts’ tehnigaülikuuli massinaehitüst opma. Päält kuuli läts’ laivu pääle, tüüt’ mitmõ ammõdi pääl vanõmbmehaanikuni vällä.

    Laivu pääl sõitõn jäi aigu üle ja Siska Johannes pand’ kirja mitu vihutäüt võrokeelitsit luulõtuisi. Võro kiilt avvust’ tä väega – Kolodinski Küllil omma meelen uno sõna: siinpuul Tartot mitte üts sõna kiräkiilt! Luulõtuisi kirot’ tä päämidselt latsõ-iä mälehtüisist, kodost ja luudusõst.

    «Egä kuu saatsõ tä imäle veidükese rahha,» kõnõlõs Kolodinski Külli. «Tuu oll’ piaaigu ainukõnõ raha, midä mi tuudaigu, kolhoosõ algusaol, saimi peon hoita.»

    Külli sõnno perrä Siska Johannesel hindä peret es olõ, Tal’nan oll’ täl sõbraga katõ pääle tarõ, kon Siska hoit’ umbõs 2000 raamatut. «Uno olõsi võinu perre luvva, tä tuud tahtsõ, a tiidse, et tä merelt är ei saa tulla ja es lupa kellelegi midägi. Tä tiidse, et täl ei olõ majanduslikku mõtlõmist ja praktilist miilt. Nigu meremiihil iks, oll’ ka viin mängun ja nii tä ütsikus jäigi.»

    Siska Johannes kuuli 13. lehekuul 1973, paar kuud pääle pensionilõ jäämist.

    Luulõtuisi olõ-i timäst kuiki pall’o alalõ jäänü, Võromaa muusõumin om näid paarkümmend tükkü.

    Siska Johannese mälehtüsepäiv om Võromaa muusõumin (Katariina 1, Võro) 26.03. kell 15.
     
    Üts hummuk

    Ku rohiline sammõt, nurmõl hõllos kaar
    ja värskest küntüst mullast lõhnas kesä.
    ja Venneoja orust kostus harakide naar
    näil sinnä pehestikku tett om pesä.
    Luus jänes ristikhainanurmõ pite,
    hiil võsu veeren rebäne ku vari
    ja Tagasöödül, vahel kadajide
    tund kastõrõskõst hainast rõõmu kari.
    Sääl karjapoiss lüü piibariga umma luku,
    täl saatõlaulu kirriv pini undas.
    Mäe otsan kuusistikun kägu hõikas kuku,
    nurmkana üle rüänurmõ lindas.
    Kõik om nii hummugusõlt värske, kuumas
    päiv viil ei olõ jõudnu küttä ilma.
    Tiid pite rühken sitasitik ruumas
    ja tsoril sinetäse’ pääsusilmä’.


    Siska Johannes

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!