| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | VÕSI vai lugu tuust, mille ma 50 aastakka võidu es süü | | | | Ämariku Volli | | | | Ma olli viil koskil kolmõ aastaga ümbre, ku seo tüküga toimõ tulli.
Imä kõnõl’, õt ma olli tuul aol võiu pääle väega makjas olnu. Ma olli tahtnu, õt mu leeväkääro pääl olõsi võidu piaaigu leevä paksudsõlt.
Mul õs lasta kunagi nii pall’o võidu süvvä, ku ma tahtsõ. Imä ütel’, õt võidu õs olõ hallõ, a peläti, õt ma või nii pall’o süvvä, õt vasta nakkas pandma. Kuis toda ka õs pelädä, a tuu õks juhtu.
Ütskõrd sügüse, ku ma vanaimäga ütsindä kotoh olli, tull’gi sääne momment, ku ma võiu mano pässi. Meil oll’ seentseh esä tett söögikapp, koh olli laudu (riioli) seeh.
Esä kõnõl’, õt sisemaal, koh timä suladsõst oll’ olnu, olliva kõigil mõtskil säändse, õnnõ tiisläri tettü.
Mõtskil oll’ viil mito kappi olnu. Mõtskil olliva suurõ köögi ja köögih oll’ kimmähe üts kapp, a sahvrih oll’ tõõnõ.
Mi umatettül kapil olliva iih puupöörä. Ma küündü varbidõ pääl pöörä vallalõ käändmä. Ma tiidse, õt võsi viidi kõgõ sinnä kappi. Ma olli jo mito kõrda kapi man hiilnü.
Kunagi õs trehvä mul võiu mano päsemine. Inämbjago oll’ võsi korgõmba laudu pääl. Säält ma õs küünü timmä võtma.
A tuukõrd trehväs’ purk olõma parra korgusõ pääl. Ku tuul purgil õs olnu küle pääl mulku, sõs ma õks saanu õs võidu kätte.
Tuu oll’ suur viieliitriline klaasist purk. Mulgu tekk’ purgilõ imä esi.
Ütskõrd talvõl tahtsõ imä võtta ruttu luidsatäüt võsind, õt kardohkit praati, a võsi oll’ külmäga kõva. Luits juusk’ üteh võiuga läbi purgisaina vällä. Perä purki jäi tervest.
Sinnä mulgulõ köüdeti külh puhas v’arts üteh võiupaprõga ette, a vedelät sinnä sisse panda inämb õs saa. Nii hoiõtigi tuu purgi seeh õnnõ võidu.
Ma õi tiiä, mille tuud purki är õs visada. Või-olla õt klaas oll’ kallis vai oll’ määnegi tõõnõ põhjus. Tuu oll’ viil edimädse Eesti aigu. Millegiperäst om tuu purk veiga selgehe meeleh.
Tuu õnnõdu päiv om kah meeleh. Ma lätsi seentsehe, vanaimä oll’ aiah, korist’ aiavilja. Tei kapiussõ pööräst vallalõ, joosi kaema, kas vannaimmä õi tulõ, ja kõrraga kapi mano tagasi.
Üle purgiveere õs küünü võidu kätte, tull’ v’arts mulgu iist är võtta. Tsusksi mulgust käe sisse, haari peotävve võidu ja ruttu lauda taadõ süümä.
Ütest peotävvest muidogi sai veidö. Õi tiiä, mito kõrda sai peoga võidu tuudu ja lauda takah är süüdü, senikavva ku tundsõ, õt nüüt om viländ.
Panni kapiussõ kinni, lätsi moro pääle. Moro päält oll’ nätä, õt vanaimä om õks aiah. Peräst vanaimä kõnõl’, õt timä mõttõ perrä lats tarõh magasi.
Kõgõ oll’ nii, õt ku lats üles heräsi, pand’ tä hinnäst rõivilõ nii höste-halvastõ ku mõistsõ ja läts’ kõrraga vannaimmä otsma.
Tuu hummok naas’ vanaimä jo imehtämä. Tä mõtõl’, õt õi olõ inämb õigõ asi. Lats ilmahki nii kavva õs maka.
Vanaimä tull’ tüü mant är, õt last kaema minnä. Tä näkk’, õt lats om moro pääl pikäle maah ja ossõndas.
Edimäne asi oll’ hiitümine. Oi latsõkõnõ, mis sinoga om juhtunu? Nav’a haard’ minno üskä ja juusk’ tarrõ.
Ma õs saa ilma ossõndamalda, mul käänd’ kõik seeh paheldõ, mul oll’ halv, ma iki. Ossõ oll’ kõllanõ ja vinnü. Ku ma näi tuud ossõt, sõs naas’ viil hullõmb.
Ossõndaminõ lääki-s kuiki üle.
Nav’a läts’ vällä immä nurmõst kodo uikama. Nurmõ oll’ peris tükükene maad. Nuu, kink nurmõ olliva lähembäh, anniva imäle sõna edesi.
Pia tull’ ka imä kodo. Imä õs mõista ka midägi muud tetä, ku läts’ kapi mano, õt mullõ leevä pääle võidu tuvva. Sääl sis imä näkk’ väikeisi sõrmõjälgi võiu pääl. Tälle sai kõrraga kõik selgest.
Imä tull’ tarrõ, ütel’ ka nanalõ hill’okõtsi, mis oll’ juhtunu. Mullõ ütel’, õt vaest ma võiuleibä taha.
Tuu pääle nakas’ mul seeh viil hullõmbahe käändmä. Oll’ sääne tunnõ, õt üteh ossõga tulõ ka sisekund vällä. Imä sundõ minno juuma piimä, taari, võtma luidsaga tsukõrd. Midägi õs avida.
Viimäte joudsõ imä minno sundi paar luidsatäüt uguritsa suulliimi är juuma. Tuuga nakas’ parõmb, imä sundõ minno viil suulliimi juuma, kooni ossõndaminõ üle läts’.
Tuu ossõndaminõ om mul vist elo lõpuni meeleh. Koskil ümbre 50 aasta õs võta ma inämb võidu suuhtõgi. Nüüt olõ ma õks võidu joba söönü, a veiga ette kaenu, õt pall’o õi saa.
Ütest kotusõst oll’ tuu eski hüä. Sõa aigu ja ka pääle sõta, ku võsi tull’ turgu viiä, õt leibä osta, sõs minol õs olõ võiunälgä nigu tõisil.
Eski imä saat’ minno võiuga turgu, timäl õs olõ vaia pelädä, õt ma osa võidu pakist är laku. Mõnõ latsõ teivä nii. Tuud kõkkõ tetti nälä peräst.
Mi kandih oll’ vaesõmb rahvas ka kolhoosi algusõh ja ka perähpoolõ õkva näläh.
| | |
| Inemine om kah elläi! | | | | Ruitlasõ Olavi, pinipidäjä | | | Ei tiiä, mille om inemise sisse pantuisist tungõst kõgõ kõvõmb sugutung? Kõik seksuaalkur’atüü juhtusõ tuuperäst, et inemisel sääne hull huug pääl käü.
Inemisel om alatiidvüste sääne teedüs programmeerit, et liiki tulõ alalõ hoita ja mano tetä – sadagu vai saibit, lubatagu vai ei!
Ei tiiä, mille näütüses tiidmiisi perrä säänest tungi olõ-i ku imädse perrä? Või olla, et ku väegä pall’o tarku teküs, om tuu inemiisi kogokunnalõ ohtlik.
Ku ei olõ inämb üttegi ulli, kedä kuuri, saa ka kõgõ suurõmba targa mõistus otsa. Säändsit aolugu tund, mõni opp terve piibli sõna sõnalt päähä, mõni mõtlõs vahtsõ keele vällä nigu esperanto... Egas targa omma umajago ulli kah!
Inemine om kah elläi, arvaku tä esi tõistmuudu. Muri näütüses om viil aastanõ pini, timä ei tiiä viil täpsele, miä naistõrahvas vai lita hindäst kujotas. Timä usk, et mu naasõ vana rohilinõ kuht om tälle tuus tõsõs poolõs... ku kuht om varnan, sõs ma olõ nännü, et Muril om paar kõrda kimmäs plaan olnu timäga nall’akit asju tetä.
Muri taht hindä meelest liiki alalõ hoita ja noid rohiliidsi kuhvtõ viil tuhat tükkü tetä, a mi piämi naasõga tsensori olõma ja kuhtõ manotekkümise kontrolli all hoitma. Kohe mi perän tuu närdsounigu panõmi?
Võtasi Muri rihma otsa, veesi tä pinne litsimajja, tekku tä sääl säändsit koiruisi vai pinisüisi nigu taht... Sugutung om sääne asi, et taad Langi Reinu muudu katõ käega kinni ei piä.
Ku ma Euroopa edimädse pinne litsimaja vallalõ tii, olõ ma tettü miis.
Vanaprovva Hollandist sõit uma taksiga platsi, saa hää kirbuvaba pasmisõ, või valli umalõ taksikõsõlõ säändse uhkõ paarilidsõ, määnest kõvõridõ jalguga taksikõnõ elo seen luudusõn hindäle lupa ei saa. Pall’o naid taksõ õks om, kiä omma bernhardiini vai vinne hurta pruuvnu?
Rohilidsõ kuhti panõ kah varna. Ku pinne litsimaja valla tettüs saa. Vast mõnõlõ miildüs?
| | |
| Tossu Tilda pajatusõ: | | | Vanapapi haussjutt
Taa lugu juhtu pall’o aastit tagasi – sis, ku tiiviiri pääl saisi piimäpuki.
Üts tudõngineio Saksamaalt käve ilosal suvõaol Eestimaad piten ümbre, jõudsõ ka Võromaalõ. Tedä pand’ pääd murdma, midä nuu trepi muudu as’a tiiviiri pääl tähendäse. Kas näil määnegi tarvitus kah om?
Õkva niimuudu tudõng vanapapi käest, kiä tiid piten tull’, küssegi. Vanapapi es saa edimält arvu, midä timä käest teedä taheti. Pikäpääle jagasi tä, et jutt käü piimäpukõst. Tä oll’ jo saksa aol elänü ja mõist’ tsipa võõran keelen kõnõlda kah.
A vanapapi oll’ lämmä ilmaga poodi takan sõpruga olt joonu, tuuperäst mõtõl’ tä ummamuudu seletüse vällä. Tä ütel’, et nuu as’a omma bussi pääle ronimisõ trepi. Tuuperäst, et Eestin satas talvõl kõgõ väega pall’o lummõ, hariligult om tuud tii pääl poolõtõsõ miitre paksusõlt. Sis inemine lättki säänest treppi piten bussi pääle. Tudõngineio jäi Võromaa vanapapi haussjuttu uskma ja sõit’ umalõ kodomaalõ tagasi Eestist üten saadu tiidmisega.
| | |
Haani maratonist
Taat lugi ilda aigu Võrumaa Teatajast kõva helüga, et Haani maraton om edesi tougat.
«Ma arva kah, et pall’o lõbusamb om sõita sis, ku sinililli joba häitsese ja tsirgukõsõ tsiristäse!» kitt’ taadi jutu pääle eit, kinkal egä as’a pääle om uma arvaminõ.
A arvaminõ lää-s täppi: lumi tull’ maaha ja maraton peeti Haanin õks seo nädälivahe är.
| | | | |
| Reis Lätimaalõ | | | Tuu lugu juhtu Aluksnõh 1965. aasta paiku. Meil Haanih kolmõl poisil olli tsikli. Õgalõ rattalõ ronõmi katõkõistõ pääle ja pannimi sis Lätimaa poolõ lõikama.
Aluksnõ liinah pannimi tsikli massinide saismisplatsi pääle ja naksimi puutõ piteh ümbre hulkma. Kraam sai är ostõtus ja mõtlimi, et vaia viinapoodih kah kävvü: kuis sa õks ilma «kristallilda» tagasi läät.
Ma trehvsi kõgõ iih minemä. Puuti sisseminegi aigu trehväs’ mullõ vasta tulõma no umbõs minovannunõ illos kinä preilikene. Naksi kõrraga kõva helüga tõisilõ seletämä: «Poisi, kaegõ, koh umma seere. Ku ma taalõ sälgä saanu, es tulnu ma inne kattõ tunni maaha!» Ja sis tuu pauk mullõ tull’gi. Preili kärät’ mullõ õkva vasta: «Sa, poiskõsõnolk, tiiät ka tuust as’ast midägi, parõmb pühi uma nõnaalonõ tatist puhtas ja kuivada kõrvatagodsõ ka imäpiimäst är!»
Mul käve käüss ruttu nõna alt üle, a tatti olõ õs koskil. Kumbõ ütte kõrvatagost, a tuu oll’ kah kuiv. Noh, tõsõ poisi jõvva es muidoki naaru kinni pitä.
Võtimi õks poodist pudõli är. Nigu ma vällä sai, hüpsi nuka taadõ, kääni korgi päält ja panni kõva punnsuutävve säändse pahandusõ pääle.
Naksimi tsiklide mano minemä, a tull’ tuusamanõ preili vahtsõst vasta. Hirm naas’, panni massinidõ vaihõlt üle uulidsa. Mine tiiä, mis tä mullõ viil üteldä või. Niigi suu ja silmä häpü täüs.
Piiriveere liinah um parõmb, ku pall’o ei mulgata. Massina tunnõt numbri perrä är, a inemisel olõ-i silti küleh. Võta sis kinni, kas um türkläne vai eestläne.
Keldri Enno
| | |
|
|
|
