Nummõr' 150
Paastukuu 11. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Küläpillimehe Oravil
  • Uudissõ
     
  • Sünnüpäivi ei olõ – tävveste mõttõlda leht!
  •  
  • Oodõtas esitettüisi umakeelitsit laulõ
  •  
  • 8. näütemängu-päiv Puigal
  •  
  • Adamsoni-luulõvõistlus
  • Elo
     
  • Kimmäs tiatritükk
  •  
  • Vahtsõ ao pottsepp tege vahtsõt muudu ahjõ
  • Märgotus
     
  • Talurahva-tarkus ja eelektri
  •  
  • Kurvitsa Alo: Vahtsõliina vanaimä and’ mullõ väega pall’o
  • Innembi
    Perämäne külg
     
     
    Kurvitsa Alo: Vahtsõliina vanaimä and’ mullõ väega pall’o
      
     
    Kurvitsa Alo mänge minevaasta hulgussidõ kunningut Emajõe suveteatri tükün «Jumalaema kiriku kellamees». 
      
    Kurvitsa Alo (27) om Villändi Kultuuriakadeemiä lõpõtanu näütlejä, kiä alost’ viil inne tiatrikuuli Rakvere tiatrin, a viimätsil aastil mäng inämbüisi Tarton. Imä puult om Alo võrokõnõ.

    Alol om umaperä, nigu tä esi ütles. Näütlejä omma iks rahva seen tunnõdu, Kurvitsa Alo jääs lühku kasvu peräst kimmäle kõrraga miilde.

    Alo om üles astnu inämb ku katõkümnen tükün, nii sõnalavastuisin, tandsutüken ku muusikatiatrin.

    Kuis näütlejäl tüüd jakkus?

    Kõgõ võinu rohkõmb olla. Parhilla om paus, a seo kuu nakkas jäl minemä ja sis tulõva vahtsõ proovi – muusikal Sugar. Ja suvõl om küländ tegemist.

    Vabakutsõlisõ kotsilõ olõ ma rahul. Vanemuisõh om mullõ pall’o rollõ antu, olkõ, et ma olõ-i tah põhikotussõ pääl.

    Tüüd om ja jääs hengämise aigu kah. A vasta võta ma kõik rolli, mis pakutas ja mängmist kannatasõ.

    Määnest ossa hindä jaos tähtsäs piät? Määnest välläsäädjät?

    Mullõ miildüse kõik rolli, koh ma saa hinnäst vällä näüdädä, vaiht ei olõ.

    Ja tuud ei saa kah üteldä, et üts lavastaja olõssi tõsõst parõmb vai kehvemb. Komissarovi Kalju toosi eräle vällä õnnõ tuu peräst, et tää oll’ mu oppaja ja nii-üteldä vaimnõ esä. Ma olõ timäga tennü diplomilavastusõ «Ellumõistetud», Rakvereh. Looda, et tä ei olõ minnu unõhtanu ja tege kunagi mõnõ tüüpakmisõ.

    Sa olõt mängnü nii sõnalavastuisin ku tandsutüken.

    Kimmäle omma naa as’a väega esisugumadsõ. Tandsutiatrih om kõgõpäält liikmine, sa panõt mõttõ liikmise sisse. Draamah om tekst, sa piät taa vallalõ seletämä, sis tulõva liikmise.

    Mu kihälise umaperä poolõst om tandsutiatri mullõ paras pähkli. Ja ma arva, et tandsujuhil ei olõ kah lihtsä, tä piät iks märkmä, kuis minno pruuki. A esi ma ei pelgä – ku küstäs, kas tulõt, peris pall’o liikmist om – jah, muiduki.

    Varsti tulõ muusikal kah.

    Kõrralik näütlejä piät mõistma laulda, tandsi, pilli mängi: üteh tüküh ma opsõ flöödiluu selges. Muiduki om oppajat vaia, ilma es mõistnu ma midägi tetä.

    Laulmist ma olõ opnu ja tegele taaga edesi. Olõ bändi tegemise pääle kah mõtõlnu.

    Ku mul omma nuu anni olõmah, toda inämb om mul tüüd.

    Kas esi kah laulõ kirotat?

    Ei kiroda. Muusikakuul jäi kah umal aol poolõlõ. A viisipidämine om olõmah, helü kah, tuu om kõgõ tähtsämb. Sõnnu olõ kirotanu, suhvlihe.

    Võro keelen olõt pruuvnu?

    Võro keelega om sääne asi, et ku ma latsõn käve Võromaal, sis jo ku üle Võromaa piiri sait, sis kuigi esihindäst läts’ taa kiil hindäl kah käümä. A kirota om rassõmb ku kõnõlda.

    Pall’o sa sääl käüt?

    Nüüt om taaga kehväste… Ma käve sääl kõik aig, kooni minevä keväjäni.

    Vanaimä läts’ nüüt edimädsel advendil är, sinnä, koh om parõmb elo. Ma elli taad väega rassõlt üle. Ja taaga om üts aig mu jaos otsa saanu. Nüüt omma õnnõ mälehtüse.

    Vanaimä oll’ väega hää inemine. Ma ei tiiäki üttegi tõist säänest inemist, kes kunagi es mõtlõ üttegi halva asja. Vai et tä kuri olnu vai vihanõ, säänest asja es olõ. Mu jaos oll’ tä nigu maapääline engli, kiä nüüt om taivah ja ma olõ tävveste kimmäs, et kõgõ parõmba kotussõ pääl. Tä and’ mullõ väega pall’o, ma arva, et teno timäle olõ ma täämbä taa, kiä ma olõ.

    Ja tä tulõ mullõ iks üüse vahel küllä. Timä helü om nii kõrvuh mul, esiki täämbä üüse näi ja kuuli.

    Vanaesä oll’ kah väega hää ja torrõ inemine, a tä oll’ rohkõmb nigu hindäette. A mi iks kävemi, pini kah üteh, järve veereh kalla püüdmäh. Tuust, ku vanaesä kuuli, saa pia kümme aastakka. Aig lätt kipõstõ.

    Kinka sa parhilla võro kiilt kõnõlõt?

    Mu tädi, kiä om pääleki mu ristiimä, eläs Põlvah. Imä kõnõlõs timäga, ku kokko saava. Sis tulõ hindäl kah.

    Ja mu kursaveli Mäesaarõ Marko, täl omma juurõ Rõugõ kandih ja Luhamaal. Timä om mul piaaigu naabri ja ku kokko saami, sis tulõtami võro kiilt miilde ja laulami iks «Haani miist».

    Ku võimalik, sis ma iks kõnõlõ võro keeleh. Mu jaos omma juurõ väega tähtsä as’a, seo, kost sa peri olõt. Kõik nakkas ju säält pääle.

    Ja ooda väega, et saas’ mõnõh võrokeelitseh tüküh kah üteh tetä. Mu jaos es olnu sääl määnestki suurt rasõhust.

    Muud ammõtit ei olõ tahtnu oppi?

    Muusikat olõsi võinu umal aol oppi lõpuni, tuust om kaih. A ku nüüt nakkat midägi opma, sis jääs tüü poolõlõ. Lava pääl olõki tunnõ taht kõik aig trenni.

    Kontoriroti tüüd ma ei kujoda külh ette. Või muiduki üteldä, et mis taa näütlejä ammõt om. Opit teksti päähä, tiit lava pääl midägi ja omgi. A taa om iks väega vaimlinõ tüü, nii vaimlinõ ku kihäline. Ja midä saa näütlejä – plaksutaminõ, kaejidõ teno ja omgi kõik.

    Raha, tuu kah – taa om mu ammõt, midä ma olõ opnu, selge, et ma küsü tuu iist rahha. A ku pall’o and näütlejä hindäst är, ku pall’o taad rahvast saalih ka ei olõ. Tä and egäle ütele midägi är. Ja õdagu, ku tä kodo lätt, om tä tühäs pitsitet tsitron.

    Seon mõttõn om taa rassõ tüü. Või tulla peris säänest tühjä olõmist, et ei mõista inämb midägi vahtsõt pakku. Tuimas ei tohe minnä, tuu või saatusligus saia.

    Näütlemine om õigõ ammõt, ku sa ei tii taad kuulsusõ vai raha peräst, a tunnõt hengeh, et sa piät pakma inemiisile egäpäävähätist priissaamist.

    Ja ku om tüüaig, sis om iks tüü ja muu jaos aigu väega ei jää. Hummogu tulõt tüüle, õdagu läät kodo, lüüt ussõ hindä takah kinni. Vat seo mullõ miildüs näütlejä elo man, et muido inemise tiidvä sinno. A ku ma iks lüü hindä takah ussõ kinni, sis mitte üts ei tiiä, mis ello ma elä. Inemisel piät jäämä umaette olõgi aig, näütlejä ammõdi man joht ilma ei saa.

    Küsse Valpri Valdo

     
    Kurvitsa Alo umast vanaimäst Härmi Aksellast: 
      
    Vanaimä pidi Kerigumäe puuti, oll’ müüjä.Tuu puut om iks väega tunnõt. Ütskõrd Kalda Indrek küsse, et kost mu vanavanõmba omma. – «Kerigumäelt. Mu vanaimä oll’ müüjä sääl.» – «Ah tuu oll’gi su vanaimä! Mis ma su vanaimmä ei tiiä!»

    Ma võisõ olla nii katsa-ütsäne, ku tuu lugu juhtu. Ma olli iks vanaimäga üteh – puut oll’ tahsamah majah, üteh tarõh. A tuudaigu umilõ iks hoiõti poodih kraami. Tuukõrd sis kiäki tull’ puuti ja – leevä-saia otsah, es olõ inämb sääl reste pääl. A ma olli leti takah vanaimäga ja mul oll’ kõik nätä, mis sääl oll’.

    Sis tuu inemine, ostja, ütel’, et näet, määne lugu, leevä-saia otsah. Vanaimä kitt’, et omma otsah jah. Ma sis tuu pääle, et vanaimä, mis sa no võlsit! Olõ-i leevä-saia otsah, tah leti all omma sul leevä-saia! Latsõsuu ei võlsi jo. Vanaimäl oll’ tuu pääle häpe külh, ma arva. Ja pidi iks nuu leevä ja saia är andma, selle et miä sääl tetä. Ja kos tuu lats pidi tiidmä, et sääne elo om ja nii tetäs.

    Kah’o, et vanaimä ei saa taad lukõ. Tää oll’ kõgõ huvitõt, ku ma midägi tei vai määnegi ülesastminõ oll’, tä pidi iks kõgõ tiidmä. Ja ku kohki om midägi lukõ. A nüüt ei saaki.

     
      
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!