Nummõr' 150
Paastukuu 11. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Küläpillimehe Oravil
  • Uudissõ
     
  • Sünnüpäivi ei olõ – tävveste mõttõlda leht!
  •  
  • Oodõtas esitettüisi umakeelitsit laulõ
  •  
  • 8. näütemängu-päiv Puigal
  •  
  • Adamsoni-luulõvõistlus
  • Elo
     
  • Kimmäs tiatritükk
  •  
  • Vahtsõ ao pottsepp tege vahtsõt muudu ahjõ
  • Märgotus
     
  • Talurahva-tarkus ja eelektri
  •  
  • Kurvitsa Alo: Vahtsõliina vanaimä and’ mullõ väega pall’o
  • Innembi
    Perämäne külg
     
     
    Kodo jõudminõ
     
    Aknalavval künnel vilgus
    näütas rändäjäle tiid.
    Essün hing nüüd kodo jõvva
    kündleleek Sul tsihis iin.
    Kavva kavvõl oltu kotust
    ilmalaanõn hulgitu.
    Uutjil süüdätü om künnel,
    et ei essüs kodotiilt.
     
    Ku seo lugu juhtu, kirotõdi aastanumbris viiekümnendide aastidõ edimäne puul.

    Esäkene Stalin oll’ kimmähe jo siist maapäälitsest ilmast är lännü ja kei vanatühä suurõh paah. Nii vähämbält mõtli pall’o eestläse. Muido vast es olnu mu juttugi.

    Talitus oll’ är tett. Pere kõik ilosalõ tarõh. Lavva pääl palli lamp, taht veidü suurõmbas käänet. Kass lei truuba pääl nurru ja kutsik Muki oll’ hindä tuhkhauda säädnü, silmäki kinni.

    Vanaimä kudi lavva takah sukka ja minnij kiitse õdagus süvvä. Koskilt oll’ latsi hellü kuulda ja sinnä sisse nigu noodi perrä kellegi norskamist. Tuu oll’ peremiis.

    Õdak nigu tõõsõ õdagu. Vihm pesse aknõ pääle ja tuul unnas’ korsnah.

    Kõrraga koputõdi ussõ pääle. Edimält panõ es tuud nigu kiäki tähele.

    Koputõdi vahtsõst ja veidü kõvõmbahe. Nüüt nõstsõ imä silmä sukakudamisõ päält üles ja kai minijäle otsa.

    Minnij tahtsõ minnä, et tege ussõ vallalõ, vai vähämbält kaes, kes sääl om?

    A imä ütel’, et kae, et sa ust vallalõ ei tii. Tiiät eski, määne aig, kotimiihi kõik kotussõ täüs. Tiit ussõ valla, tulõva ja tapva viil är.

    Väläh olõja oll’ kimmäs. Mugu koput’ edesi. Viimäte ütel’ imä, et kae noh, kes sääl om?

    Minnij tekk’ sõs valla. Sääl saisõ naistõrahvas. Kirsa jalah, vatjovka säläh ja pääh mütsülott. Oll’ tõõnõ väega alandligu olõmisõga ja pallõl’ sisselaskmist.

    Minnij kai imäle otsa, tä nigu pallõl’ imäkeist, lasõmi tä iks sisse, peesütäs tuhkhavvan ja lätt edesi.

    Naistõrahvas astõgi tarrõ. Minijäkene säädse pingi pliidisuu ette, et las istus.

    Sissetulõja kai mõlõmbilõ silmä ja istõ pliidisuu ette. Paistu, et täl inämbäs jõudu es olõ.

    Saistas’ vahtsõst pistü, võtsõ mütsü pääst. Sälä pääle sattõva ilosa pikä hiusõ. Nüüt oll’ imä jo pistü ja kai suuri silmiga.

    Võõras käänd’ hindä ümbre ja küsse, hindäl silmä vett täüs, imäkene, kas sa minno tõtõstõ är ei tunnõ? Ma olõ su tütär Aino.

    No muidoki tundsõ ima nüüt uma tütre är. A kost tä võisõ arvada, et Ainu, nii tä tedä kutsõ, kodo tulõ. Oll’ jo Aino ilmsüüldä 25 pikäs aastas Tsiberihe viid.

    A minnij Salme tull’ sinnä ello peräst Aino kinniviimist ja nii õs tunnõ ka timä tedä.

    Nii lõppi üte imä pikk uutminõ. Oll’ sis kallistamist ja silmävett – kõik õnnõst. Imä süä löüdse rahu. Viimäne tä latsist jõudsõ kodo.

    Mullõ jutust’ki seo luu unonaanõ Salme.

    Jõgi Juta

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!