| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Eläjätohtrõ perretohtrõs! | | | | Ruitlasõ Olavi, vihanõ miis | | | Mis sa heng tiit ku tahasi kõgõst süämest kellelegi vasta tatti tõmmada... Mul vahel harva tulõ säändene iso. Eelä tull’gi.
Naanõ läts’ Muriga jalotama, puul tunni saivaki är olla, sõs olli tagasi, mõlõmba üle pää verega kuun nigu olõsi tsika tsuskaman käünü. Pini oll’ jõõ veeren pudõlipõh’aga jala niimuudu katski astnu, et kõõlussõ välän. Huuv sai kah verd täüs nigu suurõmb lahing olõs üle käünü.
Eelmine ohvri oll’ mul poig. Lätsimi Suurõ-Kambja paisjärve ujoma ja nii ku poiskõnõ kats sammu jõkkõ tekk’, nii oll’ jalg kõrdapiten purus ja kodo minek. Pill vällän ja... A pini mõist hullõmbahe rüüki ku lats vai tsiga, no om tuu pruuvmisõga kimmäs tettü.
Kurat, ei tiiä, miä inemiisil pää seen sünnüs? Ma saa arvo, et egäüts ei olõ Einstein, a nii väiku mõistusõga inemist, kiä vii veeren pudõlit lahk... Nii väiku mõistusõga inemiisi ei olõ mõtõt elon hoita.
Muri sai no hindäle perrearsti. Põlva väikueläjäkliinikun ummõldi jalg jäl kokko, inne anti määnestki kõllast pastat suuhtõ, miä rahuligus tege. Ma arva, et ma vaihta uma perrearsti kah Muri uma vasta, selle et mul haigõkassat nigunii ei olõ (nigu Murilgi). Pääle tuu ei kiroda inemiisi tohtri säänest kõllast pastat, miä Muri purjo pand’. A ma piä kah kuigimuudu rahunõma.
Tohtriabi oll’ külh meistriklass. Ma mõtlõ, et inemiisi raviminõ om veidükese üle hinnat. Mis tuu homo sapiens niiväega tõistmuudu om.
Tohtrõ paksõ vällä, nall’aga, et lõikami pinil muna kah maaha, ku tä nigunii pasta mõo all om ja midägi ei jaga. A tuu lõikusõ otsusti ma tuu jaos jättä, kinka lövvä ütskõik mis kotussõ pääl ütskõik määnest klaasist asja lahkman. Nuu muna läävä tuusama lahudu klaasiga maaha ja kõllast pastat ma timä pääle raiskama ei nakka!
Ku inemine tõsõlõ silmä ala litaka är pand, loetas tuud kihävigahusõ tekütämises. Vii viirde pudõlipõh’a viskaminõ om mu meelest pall’o hullõmb, klaas ei idõnõ, ei mädäne. Tuu klaasi peräst või mõnõ suvõ joosul mitmit inemiisi vika saia. Ja klaas ei tii nall’a, ku timä lõikas, sõs õks nii, et kergest haavakõsõst olõ-i juttugi.
No vot, teno toolõ kõllatsõlõ imepastalõ oll’ mu pini edimäst kõrda 12 tunni järgemiisi hää elläi. Nii ku mõjo üle läts’, nii pand’ kolmõ jala pääl lupsti üle aia naabrinaasõ mano... Ma ei tiiä, mille tedä kõik aig sinnä kisk? Jo vast om naabrinaasõ puul nii hää... Ma ei olõ viil kõrdagi käünü, minno es lubatanuki, ma arva!
| | |
| Talikõsõ järv ja püdälä | | | | Kalkuna Mati | | | | Talikõsõ järv (Salujärv) om illos uma mõtsigu luudusõga. Järvest om hää ka kuuritsaga kalla tõmmada, olkõ et säält suurt midägi ei saa.
Sääl omma määnü puu, muta ja umaaigsõ järve põh’an olnu ojakõsõ ümbre suurõ kivi, mis tegevä kuuritsaga tõmbamisõ rassõs.
Tuust huulmalda om kamp kabajantsikit, kes sääl mua seen kuuritsat liigutasõ. Aig-aolt kuuldus rüükmist: «Tõmba süvämbält, oi, kurat, mulk!»
Ja om ka kultuuriluulist: «Tõmba peris põhja piten, vast saami Vahingu Vainu kätte!» Kirotaja, psühhiaatri ja filminäütlejä Vahingu Vainu uppu siiä järve filmin Tuulte pesa, ku tä mõtsamiist mängse. Tuu oll’ peris Vinne aigu.
Inne filmi tegemist lasti järv üles sulgõ, selle et kino nõudsõ suurõmbat pilti, ku tan väikun mõtsajärven oll’. Kõrvalolnu niidü arvõlt kasvigi sõs järvevesi mitmõkõrdsõs.
Vii ala jäi väiku ja suurõ puu, ka üts imelik kivi, kon oll’ olnu kiri, et tast läts’ Poola-Roodsi piir. Ku vesi alla om lännü, ollõv tuud kivvi õks nätä.
Nüüt om lövvet, et järven eläs apteegipütäl, kes ravi parõmbalõ ku vällämaa rohi. Püdälit om kasvatõt egäsugumaidsi tõpi vasta hämärist aost täämbädseni.
Viil sadakund aastat tagasi veeti Vinnest Prantsusmaalõ sada miljonni püdälät. Arsti omma uurnu, et püdälä andva hindäst ütte ainõt vällä, mink nimi om lirudiin, mis om peris hää. Esieränis hüvä ollõv tuu vererõhuhaiguisi puhul.
Parhilla om Vinnen püdäläravi jäl moodun. Sääl ollõv eski ravikeskus Hirudo, kon pidi mitmit naisi- ja miihihaiguisi häste ravitama, nigu endometrioos, fibromioom, rinnanäärmide põlõndik, prostatiit jne.
Silmäga kaia ollõv püdälidega tohtõrdaminõ naisi näo- ja kaalakortsõ kaotamisõ jaos. Pall’o tahtvat tuud tiatriinemise, kes vanas nakkasõ jäämä.
Üts Eesti miis oll’ hindäl impotentsusõ vällä ravinu. Viimädse säidse kõrda oll’ tä saanu Talikõsõ järve püdälide käest. Nüüt ollõv rõõmsa nii uma naanõ ku naabrinaanõ! Või olla om kah nii!
Üts jahimiis ütel’, et tä oll’ mitu kõrda nännü, kuis vika saanu eläjä läävä suvõl järve püdälide kätte ja tulõva säält karatõn vällä, püdälit täüs.
Mõnõ esinakanu ravitsõja kiskva püdälit iho külest käega vallalõ. Tuu olõ-i õigõ asi.
Püdälit tulõ tupsuta viina, joodi, tärpentiini vai odõkolonni lahusõga vai saputa näile veidü suula pääle, sõs laskva nä hinnäst ilma haavu jätmäldä vallalõ. Tulõ ka kaia, et pütäl es lännü silmä, suuhtõ, vai muiõ mulkõ sissõ.
Inemise, kiä pelgäse püdälit, noilõ või üteldä, et mi püdälä ei olõ ohtligu.
Ohtlik om õnnõ üts näist, limnatis nilotika, kes eläs Vahemeremaiõ pääl, Kesk-Aasian, Kongon ja Tanganjikan.
Tä lätt inemise ja eläjä suuhtõ poignõma. Mõnikõrd om tuu pütäl esiki inemise kõrri kinni jäänü ja mõnikõrd om tä inemise seen üle kolmõ kuu. Tuu pütäl või ka kunna verd nutsuta.
Apteegipüdälä ladina nimi om lirudo medicinalis. Om hüä ka tiidä, et 1845. aastagal löüdse akadeemik Theodor von Middendorf Jenissei jõõst vahtsõ püdäläsordi, millele pandsõ nimes harjaskaan. Kohaligu kala olli kõik tuu püdälä puult süüdü.
Ku seo aasta üts sakslanõ Kölnist Talikõsõ järve püdälit nägi, ütel’ tä, et näide maal mass üts pütäl kalamiihi poodin terve euro. Ollõv väega hüvä angõrjit püüdä. Tuu olõ-i joht õigõ värk, ku arstirohto kalapüügis pruugitas!
| | | | |
| Üts ummamuudu sadaminõ | | | Seo om lugu mu nuurpõlvõst, nii umbõs 40 aasta tagonõ. Tuul aol oll’ Võrol elektri- ja raadiokaupu puut sääl nukapäälsen majan, kon parhilla kumpvegi- ja raamadupuut om.
Sõs ostõti väega pall’o kõiksugumast elektrivärki, juhtmit ja torrõ, esieränis maaelämiisihe.
Ütspäiv mõõdi ma ütele maa-vanapapilõ elektrijuhet (tä küsse koskil saa miitre ümbre), ku poodi tagaruumist kostu maailmadukillõ röögähüs. Ma hiitü nii, et loedu miitre tahtsõ segi minnä.
Vanapapi oll’ külh raho esi, nigu tälle olõsi liinanaisi kiuhkmise egäpääväne värk. Ütel’ õnnõ tasadsõ helüga: «Ei tiiä, mis sääl tsusati!»
No ma võti papi käest ruubli kassa ja joosi taadõ, esi tii pääl mõtli, kas mõni hiitü rotti vai sattõ sain sisse. No pilt, mis silmäle kaia, oll’ sääne: kaupmehe saisiva ümbretsõõri, esi kõvõra ku käänüspääväidse, naarmisõst muidoki. A kesk naisi oll’ suur viilump, kavvõmbal küllüle viipang, kon kraamja põrmandumõskmisvett hoitsõ. Minkagiperäst oll’ tuu pang jummala lapik, nigu sepikuan olõs alasi pääl raot.
Naasõ naariva iks jupp aigu, inne ku kõnõlda saiva. Tull’ vällä, et kaupmiis Helgi läts’ redeliga ülevält laudust lüüd riioli päält grammohvoniplaatõ võtma. Egas sis olõ õs naid parhilladsõ ao õhkõrnu CD-sid, tuul aol olli plaadi suurõ ja rassõ.
Nojah, naistõrahva värk, vet tä pandsõ tuu redeli kipakalõ. Helgi nakas’ karpi küünütämä, ku retel alt kattõ. Tä jõudsõ kipõlt mõtõlda, et tohe-i riiolist kinni võtta. Ku tuu kupahtus olõs kaala sadanu, kos tuu kah’o ots ja kes kinni mass. Nii tõigi Helgi hindä ohvris ja lassõ käe valla. A egä tuud Murphy säädüst olõ-i viimätsel aol vällä mõtõld, tuu oll’ sis kah olõman. Nii et Helgikene maandu täpsele viipangi pääle ja nii ku rihitüle sattõ külega pangi pääle. Nii tuu pang sille-lapikus saigi.
Perän mi naarimi külh Helgile, et kaidsit riigi varra uma elo hingega, a kangõlasõ medälit es saa, pall’alt sinidse külleluu. No tuust külleluust om no aastidõ taadõ jo naaruluu saanu.
Väljandu Ellen
| | |
| Väega kallis tekipulst | | | Üten Lõuna-Eesti küläkesen elli vaenõ vanainemine Elsa. Vinne ao lõpuni jäi viil mitu hääd aastat.
Elsa oll’ ütsik inemine. Timä elämine kõnõl’ selget kiilt, et määnestki joukust massa-i säält joht otsi. Elsa oll’ lahkõ jutuga, tuuperäst käve naabrinaanõ täl sakõstõ külän.
Uman kehvän tarõkõsõn es väsü Elsa kunagi kõnõlõmast: ku Liiva-Hannus piäs timä ütskõrd är kosima, sis laotagu naabrinaanõ timä kirstu pääle tekikene timä asõmõ päält. Tuu tekk paistu väega vana ollõv, või-olla niisama vana ku Elsa esi. A noh, mõtõl’ naabri, ku Elsat kullõl’, kiä tiid, määndse ilosa mälehtüse vanakõsõl taa tekiga omma. Om jo Elsagi nuur olnu…
Tull’gi tuu päiv, ku Elsa maapäälidse vaiva maaha jätt’ ja taivariiki är läts’.
Külärahvas ni mõnõ kavvõmba sugulasõ mati Elsa ilosahe maaha.
Õnnõ kadonukõsõ päämäne suuv jäi täütmäldä. Naabri põlgsõ Elsa tekki iks väega pulstis. Tä visas’ tuu teki Elsa pinikuuti. Et lämmistägu tekk pääleki uma pernaasõ Krantsi külealust, om niigi pall’o kassu vanast närtsust.
Tull’ kätte hummok. Terve huuv oll’ täüs teki päälüsrõiva räbälit, vatituustõ ja verevit nõvvokogoaigsit kümneruubliisi rahapaprit!
Valpri Liina
| | | | |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Korba Mihkli sünnüpäi
Taa lugu juhtu Vinne ao lõpupoolõ – sis, ku oll’ naanu kipõ sõda viinaviskajidõga. Kõik oll’ kõva keelü all, muu hulgan ka tüü man kangõmba kraamiga sünnüpäivi pidämine.
A Lõuna-Eesti üten ummõlusvabrikun oll’ kontorinoorik umas sünnüpääväs vana usu perrä iks pudõli ja söögipoolistki mano toonu.
Lõuna aigu naas’ tä tuud kraami umilõ sõbrannadõlõ puhkamisõ nukan (säändse kotusõ olli egän ammõtin) pakma.
Kesk pito astõ ussõst sisse direktri esi. Kai lavva pääle ja põrot’ kur’a helüga: «Midä ti siin hindä meelest tiit?»
Sünnüpäävälats hiitü edimält är ja es saa sõnnagi suust. A sis kai sainakallõndrist kuupäivä – oll’ 2. urbõkuu päiv 1986. Ja vastus oll’ õkva nigu varnast võtta: «Korba Mihkli sünnüpäivä piämi!»
Kuis pümme hindäle abilisõ löüd’
Sügüse kõnõl’ sotsiaalammõtnik pümehide ütisüsen, kuis pümehide inemiisi egäpääväst ello saa parõmbas muuta.
Üts võimalus om löüda abilinõ. «Kaegõ esi hoolõga ümbre, või-olla näeti kedägi, kellele tuu tüü meele perrä om,» soovit’ tä lahkõlõ kullõjilõ, kiä olli päämidselt ütisüse liikmõ – pümme vai piaaigu pümme.
|
|
|
|
