| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
Põlva ja Räpinä kihlkunna piiri pääl Süvähavval omma Võu jõõ perve nii korgõ ja kinä, et käsi haard pildimassina perrä. A taast tulõ-i luudusõ-pilt, pilt tulõ hoobis inemiisist.
Vabariigi aastapääväs tekk’ Uma Leht üte pildi perrest, kiä om vabariigilõ avvus. Pildi pääle jäivä Süvähavva luudusõtalo pernaanõ Pedäjä Reet, timä veli Tobrelutsu Peep (eläs Villändin, a sõit pia egä nädälivahe kodo) ja näide esä Tobrelutsu Teodor, kiä eläs Reeda naabritalon.
Teodor
Tobrelutsu (Tor’e) Teodor om viis aastakka noorõmb ku Eesti Vabariik.
Nii mälehtäs tä häste vabariiki, miä oll’ inne sõta. Ja tuu riigi kitmises Teodoril sõnnu puudus ei tulõ: «Sis oll’ tsirgulaulgi hoobis tõõnõ. Ku hummogu kar’aga vällä lätsimi, sis oll’ nii, et nii pall’o ku latsi oll’, kõik laulsõva!»
A täämbädse riigiga Teodor rahul ei olõ. Kõgõ hullõmb om timä meelest tuu, et maaelo om häönü.
Teodor om olnu autojuht, tennü ravvatüüd ja muud maatüüd. Teno timäle tüütäse Süvähavva villavabrigu massina parhilla sama häste nigu saa aastaga iist.
Muidoki om Teodor olnu ka kõva muusikamiis, mängnü õks mitund pilli, a päämidselt viiolit.
Täämbä Teodor inämb pall’o tetä ei jõvva, a tuu iist omma väke täüs timä latsõ.
Reet
Pedäjä Reet om Süvähavva luudusõtalo pernaanõ, kasvatas 40 liiki ravikasvõ ja tsäihainu, päält tuu kammandas viil villavabrigu man ja vidä küläello.
«Ku om huvitav kotus, piät inämbüs asju õks kõrran hoitma,» kõnõlõs Reet.
Liinaelost ei mõista Reet midägi pitä, a mõtsu seen elämist kitt: «Mõtsan om hää rahulik. Liinan om lärmi pall’o. Tegeligult ei olõ siin mõtsu seen kah nii rahulik suvõl, siin käüse nii pall’o kaejit ja huviliisi, küsüse ja uurva, et mis mi tan teemi,» seletäs Reet.
Et mõtsan är ellä, om Reeda meelest vaia löüdä hindäle süäme perrä tegemine. Reet esi om uma eloga rahul.
Tüüst täl puudust ei olõ: villavabrik jovva-i nii kipõlt langa tetä, ku tuud tahetas. Reeda koedu pini- ja lambavillast suka ostõtas kah kipõlt käest är.
Reedal om neli last, osa jo kotost välän. A kõik tahtva õks kodo tulla ja avitasõ Reeta kah.
Midä Reet om uma esä Teodori käest opnu? «Ma olli latsõst pääle esä tütär. Tuuperäst mõista naklu saina lüvvä, esä opas’ mullõ är lastukatussõ lüümise ja lastulüümise.
Villatüüstüse massinidõ remont, sääl meil meesterahvit ei olõ, sääl mi katõkõistõ naistõrahva nuu mutri kinni käänämi ja rihma lappami. Ja tegeligult mullõ peris miildüs remonti tetä!»
Peep
Tobrelutsu Peep kitt egäl puul luudusõlähükeist ello ja oppas kuivpeldikide ehitämist.
«Esi olõ luudusõ seeh üles kasunu ja tuu om ekäpiteh iho sisse jäänü,» seletäs tä. «Luudusõ hoitmisõst ei päse kohegi, häötämist tulõ veidembäs võtta. Täämbä om niimuudu, et paistus, et kõik om häste, a mi inemise ei taha kuigi mõtõlda tuud, et meil või olla latsi ja latsõlatsi ka 300 vai 500 aasta peräst.»
Peep eläs Villändin, a käü õks tihtipääle kodokanti. Peebul om kats last.
Midä Peep om uma esä käest opnu? «Ma arva, et ma olõ sammamuudu ummi latsi hoitnu,» seletäs Peep. «Ma mälehtä väikust pääle, ku sai tah ümbre sõidõtus. Olõ õs noid võimaluisi egä massinit egä bensiinigi nii pall’o, a õks oll’ tah käümist külh Munamäele ja Otõpääle. Oll’ säänest ümbretsõõri käümist ja ilma näütämist.
Tuu om kimmäle asi, midä uma latsõ piät saama. Piät sammamuudu umma Eestit tundma saama!»
| | |
|
|
|
