Nummõr' 149
Küündlekuu 26. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vana Võromaa sildi pandas vällä
  • Uudissõ
     
  • Võro tiatriateljee sai avvuhinna
  •  
  • Mehe, tulkõ tõsõlõ laulupääväle!
  •  
  • Nätäl aigu kirota «Mino Võromaalõ»!
  •  
  • Kaika suvõülikuul tulõ Kaikal
  •  
  • «Uma pido» kodoleht Internetin
  • Elo
     
  • Vabahussõda võrokõisi mälehtüisin: 3 juttu
  •  
  • Et latsõ saassi tundma umma Eestimaad...
  • Märgotus
     
  • Vesi sisse, tsolk vällä!
  •  
  • Kõivu Madis: pääasi, et inemise umavaihõl kõnõlõsi!
  • Kirä
    Vällämaalt
    Perämäne külg
     
     
    Vabahussõda võrokõisi mälehtüisin: 3 juttu
     
    Kuis Emma käve Irboskah maad kullõmah
     
    Ainelo Ago
      
     
      
    Mu esä kodo oll’ Räpinä vallah Raadama küläh. Näide taloh oll’ meier. Meieri, vana Kõo poig Julius oll’ Kuperjanovi man maakullõjidõ roodu ülemb, leitnandi avvokraadih.

    1919. aasta lehekuuh tulnu Julius näide poolõ ja seletänü tsõdsõ Emmalõ, et timäle om ant ülesannõ sõita Irboskahe ja uuri perrä, ku pall’o om sääl Vinne väke ja kuis nä omma paika säedü.

    Võtsõ sõs tsõdsõ Leeni käest, kes oll’ kõgõ pikemb, hindäle naistõrahva rõiva sälgä. Emma pand’ hobõsõ vankri ette ja nä sõidi Irboskahe. Võtiva üteh võido, munnõ, suurmit ja teivä, nigu olõsi turgu lännü kaupa müümä.

    Räpinäst om Irboskahe sama pall’o maad ku Tartohe. Julius tiidse, kohkotsil om liini seeh mulk ja nä sai hummogu aovalgõh Irboskahe. Sõitnu tassakõistõ, kaenu hoolõga ümbre ja saiva tiidä, kos olliva suurõtükü, kos kuulipritsi, kos saisnu voori, määrästeh majjoh ellivä soldani. Sääräste majjo ussõ pääl olnu tunnimiis.

    Paar kõrda oll’ näid ka kinni peetü ja küsütü, kos läät. Emma seletänü, et sõitva turgu ja näid lasti minemä. Emma olnugi kõnõlõja. Julius hoitnu kätt nõnarätiga suu pääl, nigu olõs täl hammas valutanu. Kats lats’kõist es olõ Vinne väele ohtligu ja nii nä pässi.

    Irboskah olnu soldanit nii vinläisi ku ka eestläisi.

    Nä möönü uma kauba turu pääl maaha ja sõidiva tõist tiid piteh kodo poolõ tagasi. Ku jõudnu läbi liini tagasi, sis Julius võtnu vankri põh’a ala käkidü kaardi ja märknü sinnä pääle, midä nä Irboskah näivä.

    Irboska vallutamisõs antu egäle grupilõ kaart, kos oll’ är märgit näide ülesannõ: kes pidi är võtma kuulipritsi, kes suurõtükü, kes magava soldani vangi võtma.

    Irboska võeti nii är, et kuperjanovlaisil jäi kõik soldani ello. Saadi suur sõasaak ja pall’o miihi võeti vangi.

    Seo maakullõmisõ iist sai Kõo Julius Vabahusõristi. Emma selet’ mullõ, et tä peläs’ ütte asja. Juliusõl olliva säläh naisi rõiva, a jalah miihi saapa. Õnnõs kiäki vainlaisist tuud es näe.

    Eesti vabahussõa aoluu tõõsõ raamadu 96. leheküle pääl om kirotõt: «Pealetung teostus ettenähtud kava kohaselt ööl vastu 24. maid. Ootamatu löögiga murdsid Kuperjanovi partisanid koos soomusautodega vaenlase kaitsepositsiooni läbi Petseri-Irboska maantee suunas, vallutades alevi varahommikul. Irboskas vangistati terve insenerirood, suur osa seal varus olevast 48. kütipolgust, laatsaret, ja võeti palju igasugu varustust.»

     
    Esä sõa-aost suurt es kõnõlõ
     
    Mu esä, tollõaigsõ nimega Bundbergi Jaan, lõpõt’ Moskvah Aleksei sõakooli staabitüütäjä ammõtih ja tuuperäst tä oll’ sõa aigo kõrraldustöie pääl.

    Ku alas’ Vabahussõda, sis tä võtt’ iist Räpinä kaitsõliitu. Verevä presse pääle ja nä tagani Rasina poolõ. Siin saiva patroni otsa ja osa pagõsiva mõtsa ja lätsivä mõtsa piteh Räpinäle tagasi. Mu esä tagani edesi ja läts’ inne Tartot kokko Tartomaa kaitsõpataljoniga, midä kamand’ Kuperjanovi Julius. Ildamba võtsõ Aotlinõ valitsus tä emissaris Villändi liina. Ku rinne läts’ lõunahe, sis tä panti Võromaalõ emissaris.

    Emissari tüü oll’ kõrralda tagalah kaitsõliidu kõrra pidämine, võtta vasta vikasaanu soldani ja kõrralda näide jaos haigõmaja. Ka sõavangi anti emissarilõ, panõ kohe tahat. Viil pidi emissar noid kinni võtma, kes es taha rahvaväkke minnä, ja noid, kes olliva rahvaväest är pagõnu. Tuud ei olõ esä mullõ kõnõlnu. Ma loi tuud raamatust «Ühistöö».

    Visnapuu Hendrik om kirotanu Rootsih Siuru santlaagridõ polgust. Pääle timä olliva sääl viil Friedebert Tuglas, Rohu Richard, Ainelo Jaan ja tõisi ma ei mälehtä. Tuu jutt ilmu ka Eestih, vist aokiräh «Kultuur ja Elu». Mul om seo kohki olõmah, a tedä nii lihtsäle üles ei lövvä.

    Sõaaost esä es kõnõlõ. Nii pall’o, ku ma mälehtä, oll’ täl päälagi pal’as. Kõrd küsse, ma olli sis vast 10 aastat vana, et mille täl hiusõ ei kasu. Esä selet’, et ku tä kaitsõliiduga oll’ Räpinäst lännü ja Rasinalõ jõudnu, sis üteh mõtsaveere taloh jäivä puhkama. Pernaanõ küdsänü pannkuukõ ja sis üts miihist hõigano, et pagõgõ rutto, verevä tulõva. Esäl olnu hallõ pannkuukõ maaha jättä ja tä pandnu nuu hindäle kübärähe. Pannkoogi olnu kuuma ja hiusõ tulnu pääst vallalõ. Eks taa olõ rohkõmb nal’ajutu muudo.

    Mu esä alakirotus om ka Tarto rahulepingu üte koopia edimädse lehe pääl, koh om pia 50 alakirotust. Mille tä om sinnä ala kirotanu, ma ei tiiä.

    Ainelo Ago (83) Räpinält


    Vanauno tund’ surma ette
     
    Mu vanauno, vanaimä Kordemetsa Emilie veli Lukmani Gottlieb oll’ kah Vabahussõan.

    Näid oll’ kokko kolm last, imä kuuli näil väega noorõlt ja latsi kasvat’ esä Jaan.

    Jaan oll’ muusigamiis, timä klarnetit olõ ma esiki nännü, ku Rõugõn ellimi. Jaan om matõtugi Jaanipeebulõ, a peri oll’ tä Haan’kasõ küläst – täl oll’ jõõ veeren väikene majakõnõ.

    Vanaimä iks kõnõl’, et esäl oll’ kohegi kulda maa sisse kaivõt.

    Ku esä är naas’ kuulma, sõs tahtsõ tä mu vanaimäle kõnõlda, kohe kulla matt’. A kiil jäi täl kinni, õks sikut’ vanaimmä hõlmast, a sõnnagi es saa suust.

    A vanauno Gottliebiga oll’ niimuudu, et tä läts’ vabahussõtta nii-üteldä puulvabatahtligult. Pere jäi tedä kodo uutma.

    Sõakaaslasõ omma kõnõlnu vanauno viimätsest pääväst.

    Soldanil oll’ kuivsüük üten, istuti maaha süümä. Jaotõdi umavaihõl leibä, tuud oll’ veidü.

    Vanauno Gottlieb pand’ kõgõpäält üte leevätükükese kõrvalõ – perän hää süvvä, ku kõtt väega tühäs om lännü. A sõs haard’ tagasi. Ütel’: «Mul olõ-i taad inämb perän vaia, ma saa surma.» Sei leevä är. Õdagus oll’ tä koolnu.

    Vanauno Lukmani Gottliebi nimi om raot Vahtsõliina vabahussõa mälehtüskivi pääle.

    Nahkuri Liidia(75) Väimäläst
     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!