Nummõr' 146
Vahtsõaastakuu 15. päiv 2008
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Jandal kilekottõga
  • Uudissõ
     
  • Uma Pido ots laulumiihi
  •  
  • Seo nätäl mängitäs Võromaa rituaalõ
  •  
  • Kultuurkapitali Põlva maakunna kultuuripärli-preemiä sai näütemängu «Jõujaam» seltskund.
  • Elo
     
  • Kuulsus Truija Volmarit ei murra
  •  
  • Liimetsa Heino – umast aost iin olnu Karula miis
  • Märgotus
     
  • Teküs talvõvaheaig
  •  
  • Otsari Silja: helkämine käü koorijuhi ja oppaja tüü mano!
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Edimäne kõrd liinah
     
    Pressi Heli
     
    Tuu oll’ Eesti aig, aasta 1936, ku ma edimäne kõrd liinah käve. Olli joba kuvvõaastanõ, a es olõ viil kõrdagi liinah käünü ja autot ja rongi nännü.

    Mi puult om Võro liina 20 kilomiitret maad. Imä ja esä käve õks liina kah, ku oll’ midägi vaia osta vai müvvä. Näil olli uma toimõndusõ ja last es olõ aigu üteh võtta.

    Hobõsõga minek võtt’ aigu ja tii pääl läts’ mitu tunni. Vanõmbit velli õks vahepääl võeti ja ma ka iki ja kiussi üteh ja olli väega pahanu.

    Sis ütskõrd otsusti vanaimä ja vanaesä, vai nigu mi kutsõmi, mamma ja papa, liina minnä ja minno kah üteh võtta.

    Olli väega herevällä, õdagu lätsi varra magama, a uni es tulõ ja käve üüse tõõsõh tarõh kaemah, kas papa ja mamma omma käeh ja olõ õi är lännü.

    Hummogu pand’ papa hobõsõ vankri ette, pehme hainamärsi vankrihe närdsuteki pääle.

    Mamma pand’ vankripõhja võiuanoma ja munakorvi. Muna olli mähidü paklidõ sisse, muido põrosõ katski.

    Läts’ki sõidus. Ma istõ ka märsi pääl papa ja mamma vahõl. Tii oll’ rüüpline ja haudu täüs. Kõgõ hullõmb oll’ sis, ku jõudsõmi liina kivitii pääle. Sääl nii raput’, et kõtt nakas’ valutama.

    Kavvõst oll’ jo kuulda rongi tsuhknat ja vilistämist. Hirmus kül oll’, ku läts’ säändse mürinä ja kolinaga, vagoni takah ja mugu vilist’.

    Hopõn ka peläs’ ja papa es lääki väega ligi. Hobõsit oll’ kõik tii täüs, sõidõti liina.

    Autot näi viil liinah. Tuu es olõ midägi huvitavat, olli innegi nännü pildi pääl.

    Liinah köütse papa hobõsõ lasila külge kinni ja pand’ hainamärsi ette. Mammaga lätsimi turu pääle võidu ja munnõ müümä.

    Liinaprovva maidsi väiku sõrmõ küüdsega võiu maiku. Ütel provval oll’ väega pikk ja verrev küüds ja mamma peläs’, et tsurk är võiu.

    Ku võid ja muna olli müüdü, arvas’ mamma, et latsõlõ vaia midägi magusat kah osta. Laavkidõ pääl oll’ õgasugust kraami müvvä, a kõgõ ilosamba olli ubinasuurudsõ ilosa verevä muna.

    Mamma ütel’, et ku nä omma nii ilosa, sis nä piät ka väega hää olõma ja ostõgi üte är.

    Ma sis hauksi ja hiitü, oll’ nii hapu ja halv. Anni mammalõ ja tuu ütel’, et taa joht süvvä ei sünnü. Pand’ räti sisse ja är kotti.

    Mamma ostõ sis mullõ 5-sendilidse tsõõrigu saia, tsukruga kompvegimunakõisi ja kodo kostis viiä vorsti ja pätsi peenikeist leibä.

    Läbi liina sõitõh ma õks vahe noid suuri maiu ja loi puutõ kirivit silte. Lukõ ma joba mõistsõ.

    Kodotii läts’ ruttu. Hopõn tahtsõ kodo ja juussõ kõvastõ. Kotoh tundsõ imä õks är tuu hapnõ ja halva ubina ja ütel’, et tuu om tomat.

    Mis sa arvat?
     
     
    Suusõga piltnik
     
    Oll’ 1964. aastaga vahtsõaastakuu illos talvinõ päivline pühäpääväne päiv. Ma käve tuudaigu Haanin säitsmendän klassin.

    Külmä oll’ koskil 15 kraati. Säändsel ilosal pääväl olli Villa külä latsõ Jaanimäel suusataman. Tuu oll’ korgõ mägi, kost alla laskõn võisõ suusa saia säändse kiirusõ, et hoia ja keelä.

    Seo jutu vaihõlõ üts väigukõnõ mõtõ. Inne tuud suusapäivä oll’ sula. Teimi tõsõ nimmikuga (nimekaim) hüpet niimuudu, et lasimi lumõpalli mäest viirdümä ja ku nä saisma jäivä, sinnä sõs hüppe teimigi. Oll’ tõnõ peris korgõ, uma miitre jago.

    Ärkülmänüle hüppele trambõmi raa sisse nii, et lasimi ütstõsõ takan mäest alla. Sai mõõdõtus kah, mu nimmikul oll’ uma 14 miitret hüpe. Mul hindäl oll’ 11 miitret.

    Läämi as’a mano kah. Ma olli tuudaigu ka piltnik. Seniit oll’ Industari okulaariga. Määne mõtõ sõs 15-aastadsõl poiskõsõl päähä tull’: õkva hüppämise aigu pilti tetä. Nimmik kai toda janti päält.

    Lasi sõs ilma kepeldä alla. Aparaat oll’ inne mäe otsan rihmaga kaala pant, üles vinnastõt, okulaari kaas karmanin.

    Mäest alla laskõn nõssi sääne kiirus, selle et rada oll’ häste nilbõs sõidõt. Pääst käve läbi mõtõ, et ei tiiä, kas jää pistü, a suusa joosi kõgõ mukka edesi.

    Hüppe pääl tei viil klõpsu, selle et ega ma es näe õigõlõ midägi ette, ma vahe aparaadi rihtmise mulku. Ku suusa hüppe pääl üles nõssiva, tundsõ, et kisk vildakilõ.

    Tetä es olõ midägi. Lei külh käe lakja, hoitsõ kura käega aparaati, a pauk käve kimmäs – karmauh, ja olli mõnõ sekondiga hindäle lummõ mulgu tennü. Silmä olli pümme, lummõ täüs.

    Üts suus oll’ katski, lunt oll’ pääst linnanu. Midä ma es lövvä, oll’ pildimassin. Olli tälle pääle sadanu, aparaat oll’ üleni lumõn, sai tõõsõ õks rihmapiten lumõst välla tirri.

    Vot sääne oll’ suusapäiv. Imäle es toheki kõnõlda, et tei hüppämise aigu pilti. Olõ nii vanas är elänü ja ei olõ kedägi kuulnu, kes olõsi säändse ullusõga nakkama saanu!

    Peräst tull’ suusõ parandaminõ, olli hää kotusõ päält katski, nõna ja rauduga kinnipandmisõ vaihõlt, tuu kotusõ sai katõlt puult plekiga kinni nagluta. Tuudaigu olli Pärnu Viisnuka suusa.

    Pildimassina panni aho pääle sukkõ ala kuioma. Sinnä imä es nuhi. Sai tõsõst viil asja külh. Seo vinne aparaat om õks kõva pääga, õnnõ pildi vaest veidükene olli vesitsembä, a kävevä külh.

    Mandli Sulõv

    Mis sa arvat?
     
     
    Eta sannah
     
    Mihkli sõit’ puulpühätsel pääväl liina ja käsk’ naasõl Liisal sanna küttä.

    Liisa kütt’ sanna är, a Mihklit es tulõ viil kodo. Näil oll’ nuur pinikene kah, Eta nimi. Liisa kai, õt hää Etaga sanna minnä. Võtt’ hindä rõivist ja nakas’ pinikeist mõskma. Tekk’ seebiga üleni kokko pinikese. A kae, Eta pagõsi sannast vällä.

    Liisa näkk’, õt naabrimiis tulõ tiid piteh. Sanna vüürüseh oll’ vana raamiga pilt pingi pääl. Liisa haard’ tuu hindäle ette. Tougas’ sannavüürüse ussõ vallalõ ja esi saisõ läve pääl. Tii läts’ õkva sannalävest müüdä. Liisa küsse naabrimehe käest: «Piitre, kas sa Etat olõt nännü?» Piitre ütel’: «Olõ nännü külh, a raami seeh ei olõ viil nännü!» Liisal jäi tuu vana pildikene joba ette haardmisõ aigo pingi pääle. Ja oll’gi pal’as raam õnnõ iih. Liisa tihka es Piitrele näkko kah kaia!

    Oina Silvi

    Mis sa arvat?
     
     
    Eläjide õigusõ
     
    Ruitlasõ Olavi, Inemine
     
    Võimalik, et suvõ algusõst nakkasõ masma vahtsõ lemmikeläjide pidämise nõudmisõ, mis pandva täpsele paika, kuimuudu lemmikeläjit hoita tulõ.

    Vahtsõ määrüse perrä piät puuritsirgul kats ort olõma, kon pääl saista, kassõl piät olõma küüdseteritämise jaos eräle «varustus», egäl hoovipinil om sõs õigus umalõ kuudilõ, mink saina, katus ja põrmand tuult ja vihma läbi laskõ ei või. Ketipinile tulõ anda vähämbält 40 ruutmiitret liikmisruumi ja kett piät olõma sääne, miä hellü ei tii, selle et muido nakkas kett pinni segämä.

    Lehmi kotsilõ es olõ midägi kirän, a ma arva, et lehmäkett kah ei või piimäkuu algusõst inämb kõlista ja lehm piät kah uman kuudin (laudan) 40 ruutmiitret liiku saama.

    Kokkolepmisel olõva määrüse mõtõ om tuu, et saasi parõmbalõ lemmikeläjide pidäjide perrä kaia. Nii et võtat hindäle lemmigu, võhl naabrimiis kaibas, et su pinil om õnnõ 20 ruutu liikmisruumi ja omgi jama kaalan – ma piäsi seol puhul kuuri ja autokuuri maaha lahkma, et Muri uma säädüsega ette nättü 40 ruutu täüs saasi.

    A mu majal või külh tuul vuudri vaihõlt sisse puhku, katus või läbi laskõ, kodolda inemisele või säädüsega taivast kõgõsugunõ sitt päähä sata, täl ei piä säädüsega koto olõma, a loll papagoi piät hindäle, nui neläs, kats ort saama. Papagoi om nii rummal tsirk, et täl om ütskõik, kas ta eläs vai ei, tä ei saa millestki arvo. Proovi sa piimäkuust akvaariumikala õiguisi rikku! Panõt raadio pall’o kõvva mängmä ja saat uma kuldkala ruiniirmise ja väärkohtlõmisõ iist nii, et avitas.

    A kiä ütles, et Muri mul lemmikelläi om? Tä om mul valvja, a või olla, et tegeligult ma ei kannahta tedä sukugi... Tuuperäst, et tä kõikaig hoovi junnõga är miniir, tuuperäst, et tä mu ilosa elopuukõsõ nii är jüri, et tuu maaha võtta tull’. Piimäkuust pääle om mu pinil rohkõmb õiguisi ku mul hindäl ja tuu asi ei miildü mullõ sukugi.

    Üts asi ei anna mullõ viil rahhu... Ku mul om lemmikeläjäs ruumaja, määnegi huss näütüses, ja ku timä õigusperine süük om elon hiir, rott, kodojänes vai tsintsilja. Kuimuudu ma sõs uma hussi egäpäävätsele söögile säädüsperälidse õigusõ anna? Vai omgi säädüsega niimudu, et üts lemmikelläi või tõsõ persele pistä, ma olõ õnnõ tuu ull, kiä või tripperililla akvaarummi valamisõ iist kinni minnä?

    Pia tulõ kirpu kah kuigimuudu humaansõmbalt tõistõ ilma saata ja täie ei või sa kah inämb uma mõskmalda pässäküüdsega lagjas litsu. Sõs piät vast persele solkna jaos orrõ tsuskama, selle et ku papagoil piät olõma kats ort, mille solknas sis ilma piät... Üte jumala eläjä mõlõmba...

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Seo aasta 8. pääväl sai Vijardi Õitse 80-aastadsõs. Lillikimbu asõmõl üten õnnõsuuvõga mõni tõtõlisõlt sündünü lugu avvustõdust kuulmeistrist.
     
    Autojuhtminõ olõ-i nal’aasi
     
    Ku Õitse oll’ Võro õdagukooli direktri, ost’ tä hindäle auto. Tekk’ lua är ja läts’ sõidus. A no autojuhtminõ olõ-i nal’aasi.

    Ütskõrd naas’ tä Võrost umma kodo Suuharalõ sõitma.

    Ilm kisk’ hämäras, tulõ pidi palama pandma. A Õitsel es tulõ miilde, kuis tuu käü. Pidi Paidral auto kinni ja juussõ üle kardokanurmõ veskimiist appi kutsma.

    «Herräkene, olõ nii hää, panõ mu auto tulõ palama!» pallõl’ Õitse. Veskimiis – kas oll’ tuu Ahman vai mõni tõõnõ, inämb ei mälehtä – kai väega kahtlustaja näoga õnnõdulõ naistõrahvalõ otsa ja küsse: «Kas sul iks sõidulua omma?» «Omma külh, kogoni prantsusõ keelen trüküdü!» rahust’ tedä Õitse.

    Tõnõkõrd jälki oll’ Õitsel plaanin Suuharalt Leevile sõita. Oll’ varahanõ süküs. Autol oll’ käük sisse jäänü.

    Nigu tä võtind käänd’, nii pand’ massin tävve vaardiga paigalt ja põrot’ läbi kasvumaja.

    Perän nuu inemise, kiä andsakat autot olli trehvänü nägemä, küssevä, kas Õitse massin oll’ pulma-auto. Tuuperäst, et tomadi kõiki varsiga ripõndi auto nõna külen.

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!