Nummõr' 146
Vahtsõaastakuu 15. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Jandal kilekottõga
  • Uudissõ
     
  • Uma Pido ots laulumiihi
  •  
  • Seo nätäl mängitäs Võromaa rituaalõ
  •  
  • Kultuurkapitali Põlva maakunna kultuuripärli-preemiä sai näütemängu «Jõujaam» seltskund.
  • Elo
     
  • Kuulsus Truija Volmarit ei murra
  •  
  • Liimetsa Heino – umast aost iin olnu Karula miis
  • Märgotus
     
  • Teküs talvõvaheaig
  •  
  • Otsari Silja: helkämine käü koorijuhi ja oppaja tüü mano!
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Otsari Silja: helkämine käü koorijuhi ja oppaja tüü mano!
      
     
      
    Kultuurkapitali Võro maakunna as’atundja valisi 2007. aastaga kultuuripärli-preemiä saajas Otsari Silja (40). Kultuuripärlis nimmati seo tsärre naistõrahvas tuu iist, et tä härgüt’ Võro sümfoonilidsõ muusika ütisüst nii pall’o, et tetti uma oratooriumikuur tuujaos, et Haydni oratoorium «Aastaajad» tävven pikkusõn ette kanda. Päält tuu om tä joba aastit tennü hääd tüüd segäkoori Hilaro ja opilaisikuurõga. A lasõmi Siljal hindäst esi lähkümbält kõnõlda.

    Määne tunnõ om, ku olõt saanu maakunna kultuuripärli avvuhinna?

    Segäne tunnõ. Tuu õks miildüs, et sinno hinnatas, a saman ma kah ei tiiä, miä tuu pärl õigõhe tähendäs. Häid kultuuritegijit om jo hulga.

    Arvada om tuu pärlis valimisõ man tähtsä ka inemise olõk. Mu meelest sa annat uma helkämisega tõisilõ kah vunki mano.

    Tuu käü koorijuhi ja oppaja tüü mano. Nigu ka rahvatandsu- ja näütejuhi, kõigi tüü mano, kiä inemiisiga tüütäse. Sa piät inemist pandma midägi tegemä.

    Osalidsõlt om tuu helkämine inemise seen, a 24 tunni üüpäävän egä päiv ei jovva kiäki hiilada. Ma saa joudu inemiisist. Või olla väsünü, mul või olla halv vai külm, a ku kae inemiisile otsa, saa uma jõu. Ja tõõsõlt puult muusika. Inemiisi ja muusika mano võit hinnäst unõhta.

    Mille sa tüüs muusika valisit?

    Kõnõldas, et ma joba latsõst pääle tahtsõ õnnõ arstis saia. Kreutzwaldi kuuli lätsi meditsiiniklassi. Ja väega hää, et mul tuu kokkoputminõ meditsiiniga koolin är oll’ – käve polikliinikun praktikal ja sai arvo, et must ei saa tohtrit, ma olõ nõrku närvega. Mul nakkas halv, ku süstitegemist päält kae.

    Latsõiän tulõ hinnäst võimaligult esisugumaidsi külgi päält arõnda: sa või-i ilmangi teedä, et mõni su hobi või ammõtis saia. Mukka nii läts’ki.

    Täämbä olõ päämidselt muusikaoppaja. Koorijuhtminõ om kah: koolin om kats kuuri, Hilaro kuur, aig-aolt mõni asi viil. Laulupitõ kõrralda kah.

    Mille sa tiit ummi asju Võromaal, mitte näütüses Tal’nan vai kongi vällämaal?

    Ma olõ tast peri! Kasunu ja sündünü tan. Ja ku ma viis aastakka Tal’nan är opsõ, sai ma arvo, et taa liin ei passi mullõ. Vässü väega sõitmisõst är, egä nädälivahe tulli iks siiä. Huulmada tuust, et mullõ Tal’nan tüüd pakuti, ma tundsõ, et sõbra, tutva, kodo, sugulasõ, kõik omma siin. Tulli tagasi ja olõ-i tuud kõrdagi kahjatsõnu. Tan ma olõ saanu pall’o inämb, pall’o põnõvambit asju tetä ka muusikan, dirigendinä.

    Tal’nalõ sõitminõ om mullõ kooliaost pääle õks vastik. Minekis piät olõma esierälidselt hää põhjus, näütüses laulupido. Võromaa om pall’o rahulikumb, pall’o inimlikumb kotus elämises.

    Ku pall’o Võromaa inemise klassigalidsõ muusika vasta huvvi tundva?

    Ütelt puult pall’o, tõsõlt puult veidü. Ku om olnu klassigalidsõ muusika kontsõrt, nigu siin oll’ Ellerhein vai RAM, sis saal oll’ täüs.

    A paiga pääl tegijit võinu inämb olla. Ja nooril võisi inämb huvvi olla.

    Miä tege Võromaa täämbädsen kultuurielon meele hääs vai kurvas?

    Ku tõisi väikeisi paikuga kõrvuisi kaia, om meil häste pall’o alalõ inemiisi, kiä esi tahtva midägi tetä: laulukuurõ, rahvatandsjit.

    Saman olõ-i niimuudu, et inemise, kiä laulukoorin käävä, egäl koorimuusika kontsõrdil kah käünü. Näile miildüs tuu, et saa esi laulda. Esitegemise rõõm, taad om mi kandin peris pall’o.

    Määne om Võromaa helü?

    Ma ei tiiä. Ega ma kõikaig kah muusika seen ei olõ, mullõ miildüs väega vaikus. Ku ma olõ koton, sis olõ hariligult vaikusõ seen.

    Vast vaikus omgi Võromaa muusika, vaikus, mille seen aig-aolt hingeliigutaja helü. Nuu helü võiva olla ütskõik määndse, kas sõbõr kitraga vai mõni suur kontsõrt.

    Olõt võtnu Uma Pido üldjuhtmisõ hindä pääle.

    Ega ma es mõtlõ külh, et ma võta. A ma olõ maakunna laulupitõ vidänü ja asju man olnu. Oll’ loogilinõ, et ku tulõ laulupido, sis ma olõ seo as’a man. Ma es mõtlõ algusõn, et taa pido nii laulupido muudu tulõ. Mõtli, et tulõ inämb võrokeelist muusikat eri valdkundõst. Ma looda väega Uma Pido päävädse programmi pääle, et sääl olõsi hulga esisugumaidsi asju.

    Võro keelega mul väega pall’o säänest tiidlikku kokkoputmist innemb ei olõ olnu. Koolin tüü man tunnõ hinnäst eesti keeli parõmbahe. A ku ma olõ ummi keskel, koskil maal vai vanõmbidõ man, sis ma tunnõ hinnäst võro keeli häste.

    Kes omma Umalõ Pidolõ oodõdu?

    Kullõma omma kõik oodõdu. Kiä tõsitsõmbalt lauluga tegelese, saava Umast Pidost ossa mõnõ laulukoori man. Kavan om ka säändsit laulõ nigu «Haani miis» vai «Võrumaa, Võrumaa, kõgõ ilusamb sa...» ja «Tulõ aga tulõ», midä saava kõik üten laulda.

    Umal Pidol saa ka vahtsõt põnõvat muusikat kullõlda. Ma looda, et ta om esimuudu ja põnõvalõ lava pääle säet.

    Umalõ Pidolõ võinu võrokõnõ vällä tulla joba tuuperäst, et näüdädä, et Võromaa ja võrokõsõs olõminõ om timä jaos tähtsä.

    Küsse Rahmani Jan

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!