Nummõr' 146
Vahtsõaastakuu 15. päiv 2008
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Jandal kilekottõga
  • Uudissõ
     
  • Uma Pido ots laulumiihi
  •  
  • Seo nätäl mängitäs Võromaa rituaalõ
  •  
  • Kultuurkapitali Põlva maakunna kultuuripärli-preemiä sai näütemängu «Jõujaam» seltskund.
  • Elo
     
  • Kuulsus Truija Volmarit ei murra
  •  
  • Liimetsa Heino – umast aost iin olnu Karula miis
  • Märgotus
     
  • Teküs talvõvaheaig
  •  
  • Otsari Silja: helkämine käü koorijuhi ja oppaja tüü mano!
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Kõik inemise võisi vähämbält huvvigi üles näüdädä vanaimmi-vanaessi elo ja tegemiisi vasta
     
    Teküs talvõvaheaig
     
     
    Kostini Kerli, Pikäkannu kooli 9. klassi opilanõ  
      
      
     
    Koolilatsõ Kiidil võrokeelitsen talvõkoolin. 
      
    Meil, koolinooril, om no läbi saanu seo õndsa talvõvaheaig. Eks seo oll’ mi hindä tetä, kuis mi taa müüdä saimi – kiä oll’ perre, sõpru vai sugulaisiga, kiä käve reisi pääl, istsõ koton vai tekk’ muud põnõvat.

    A mul ja viil pia 40 uma kodokandi luust huvitõdul noorõl oll’ hää võimalus olla vaheaost mõni päiv Rõugõ lähkün Kiidi puhkõtarõn, kon oll’ jo mitmas võro keele laagri vai perimüskuul – kutsu, kuis tahat.

    Ku ma no peris ausa olõ, sõs tõist nii hääd ja oppust andjat aoviidüst koolivaheaos and iks otsi – laagrin saimi mi vahtsit tiidmiisi uma kodokotussõ rahvarõivist, vanust uskmiisist ja kombist.

    Teimi tutvust vana ao meelelahutuisiga, nigu leelotaminõ (regilaul), tandsminõ (ku mitmõ teist mõistva sterni polkat tandsi?), mängmine, ja mis päämine, opõmi võro kiilt. Päält tuu viil muid tegemiisi kah.

    A mille? Mille noorõ tulõva kutsmisõ pääle kokko, tandsva, leelotasõ, mängvä vannu mänge, korjasõ tiidmiisi uma kihlkunna kultuuriperändi kotsilõ ja kõnõlõsõ umavaihõl võro keelen.

    Tuu man om hää, et võro kiil olõ-i õnnõ vanõmbidõ inemiisi jaos – om ka pall’o nuuri, kiä tuud pruukva. No ku mitte muido, sõs vähämbält sõs, ku umasugutsidõga kokko saava.

    Vastus om lihtsä: mi, vai vähämbält osa meist, tunnõmi, õt om hää ja tarvilinõ teedä saia, miilde jättä ja ütskõrd edesi kõnõlda rohkõmb ku saa aastaga vannuidsi tiidmiisi, milleldä umal aol nakkama es saia, a midä täämbädsel pääväl õgapääväelon kah’os kõrrast veidemb vaia lätt.

    A kiä tiid, äkki lätt meil naid viil ütskõrd vaia?

    Esiki sõs, ku meil naid periselt vaia tulõ-i, sõs egäl juhul võisi kõik inemise teedä (vai vähämbält huvvigi üles näüdädä) vanaimmi-vanaessi (ja viil kavvõmbidõ põlvi) aolidsõst elost ja tegemiisist.

    Päälegi ma arva, õt kultuuri tundminõ olõsi abis, õt mi, noorõ, iks siiä Võromaalõ jääsi. Iks tuuperäst, õt olla toes kodokotusõ (täämbädseni häste alalõ püsünü) kultuuriperändüse hoitmisõlõ.

    Seo asõmõl, õt põrota näütüses kohegi Tal’nahe vai vällämaalõ, kos mi külh avitami suurõ palga iist midägi tetä, a tuu «miski», tuu hää tunnõ jääs nigu puudus.

    Ma arva, õt kõik omma peri seoga, õt nuu inemise, kinkal om olnu ja om õks viil joudu noorilõ ja veidü vanõmbilõ tähtsämbit vana ao asju opada, omma är tennü suurõ ja tähtsa tüü. Ait’uma!

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!