Nummõr' 146 Vahtsõaastakuu 15. päiv 2008 TOIMÕNDUS OTSI UMA LEHE TEL´MINE ARHIIV PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)     Pääleht   Jandal kilekottõga Uudissõ   Uma Pido ots laulumiihi   Seo nätäl mängitäs Võromaa rituaalõ   Kultuurkapitali Põlva maakunna kultuuripärli-preemiä sai näütemängu «Jõujaam» seltskund. Elo   Kuulsus Truija Volmarit ei murra   Liimetsa Heino – umast aost iin olnu Karula miis Märgotus   Teküs talvõvaheaig   Otsari Silja: helkämine käü koorijuhi ja oppaja tüü mano! Kirä Perämäne külg     Kuulsus Truija Volmarit ei murra   Rahmani Jan info@umaleht.ee       Truija Volmar ja timä pini.       «Viietõistku-minodi kuulsus» om seltskunnaaokiränige vällä märgit nimi noidõ kotsilõ, kiä saava kõrras kuulsas. Osa noist pruuvva esi midägi säänest tetä, et lehe näist kirotanu ja tele näüdänü, a osa trehväse tuu kuulsusõ sisse ilma tahtmalda. Vahtsõliina valla Tabina külä mehe Truija Volmariga (72) niimuudu läts’ki. Volmar sõitõ uma traktoriga ütspäiv Kõokülä tiiristi autolahvka mano ja sääl oodi tedä kaamõra ja karvu sisse käkidü mikrofoni. Tetti telesaadõt «Au tööle». Volmarit näüdäti kats nädälit saatõ reklaamin ja lõpus saatõn pikembält kah. Päiv pääle telesaadõt olõ-i Volmar nõnna pistü ajanu. Tä tohkõndas uma moro pääl, puhastas vannarauda. «Hummõn tulõ väümiis autoga siiä, sis... Perämäne kõrd ma vei, alumiini ja vaskõ vei, 1500 krooni iist. No midägi iks.» Saadõ, koh tedä näüdäti, Volmarilõ miildü. «Kaia õks midägi oll’,» seletäs tä ja kõnõlõs viil mano, et ega muido televiisorist suurt midägi kaia ei olõ. «Egäväne praht saadõ om kõikaig. Näütäse seebikit ja... Kats filmi om, midä võit kaia, noh Rex ja sis tuu Teksasõ kõrravalvja,» kõnõlõs Truija Volmar umast telekakaemisõst. Eloaignõ massinamiis «No mis sa tah tiit,» märk Volmar ummi egäpäävätside tegemiisi üle. «Lahut säänest vanna prahti ja... Lahvka mano käüt õga lahvka aigu. Lahvka käü Tabina küllä ja Kõokülä tiiotsa.» Autopoodist ost Volmar päämidselt piimä, leibä ja viina. «Vorst mullõ nii väega ei miildü. Tütär tulõ ka alõvist siiä, sis tuu viinerit. Ma ei süü näid sukugi. Süvvä õks kõlbasõ, ku kõtt tühi om,» arotas Volmar poodiliha kotsilõ. Lihha saa Volmar umast laudast, tä kasvatas lambit. Noid om päält kolmõkümne. «Lambaliha kotsilõ võit üteldä külh, et parõmb ku viiner,» om Volmar kimmäs. Mehilädse omma Volmaril kah, viis pakku. «Nä omma muido hää tsirgukõsõ külh, a nä tsuskasõ, pää om vallus. Üts aasta sai, prille alt läts’ silmä. Peräst es saa televiisorit kaia, panni tiku vahelõ,» seletäs Volmar. Volmari leedulannast naanõ om eesti keele är opnu, Volmar leedu kiilt ei olõ. Üte salmi lugõ leedu keelen, a paistus, et tuu om määnegi pilasalm ja ei tiiä, ku õigõn leedu keelengi. Jutt lätt jälleki vanaravva ja esitettüide traktoridõ pääle. Volmar om eloaig mehhaanigamiis olnu, tuuperäst om hulga egäsugust tehnigakraami ümbre elämise kah. Paistus, et esitettü traktori huvitasõ Volmarit kõgõ inämb. «Mul om näet üts sääl küllülde. Tuul taha tsõõri alt võtta, a ei jõvva mutrit vallalõ käändä. Tõõnõ om siin, kon ruul pääl om. Sääl oll’ veoauto moodor pääl. Taa sõitõ uma jõuga siiä kah,» näütäs Volmar ütte ja tõist ravvaunikut. «Ma olli 13 aastat raudtii pääl. Valgah olli mehaanik tüükuah,» alostas Volmar juttu umast tüükäügist. «Sis olli autojuht, säält sis tulli siiä Lepässaardõ är kodolõ ligembäle, siin olli kah autojuht. Lõpus lätsi Lepässaarõ sovhoosi är tüüle, peräst lüüdi Vahtsõliinaga kokko, sääl olli farmimehaanik-elektrik.» Moro päält tulõ pini. Kah juttu ajama. A pinistki ei saa Volmar muido kõnõldus, jutu sisse tulõ õks traktor. Ja autolahvka. «Seo pini tull’ mul traktoril takah ja nüüt jäigi mullõ siiä. Käve lahvka man ja tull’ üteh.» Pia ainumanõ meesterahvas külä pääl Truija Volmar om külä pääl pia ainumanõ meesterahvas. «Kadonu Lõhmussõ Väino Kõoküläst ütel’, et tulõ sa ka, Truija, mullõ appi, et meil Kõokülän omma kõik läsä naasõ. Nüüt omma siin kah läsä naasõ,» kõnõlõs Volmar. Miihi õks külä pääl mõni om, a kes käü Leevile tüüle, kes eläs Paidõn ja käü õnnõ suvõl. Nii ei olõki Volmaril tehnigast kellegagi kõnõlda. Ja kongi õigõhe kävvü kah inämb ei olõ, pall’o sõbra omma koolnu. «Nojah, naabri puul õks käve, timä om kurttumm, timä jutust om väega rassõ arvu saia. A är harinõt, sis saat mõnõ sõna arvu ja saat inämb-vähämb motiivist jako joba.» A Volmar nakka-i tuuperäst viil hädäldämä. Elo kotsilõ ei mõista kah kurta. «Koskilõ ei päse, piät elämä.» Ja jälleki lätt jutt autopoodi pääle: «Aprilikuuni käü Võro ühistü lahvka, sis võetas käügist är. Ma sis ütligi Põlva umalõ, et sul tulõ nüüt hää teenistüs!» Volmar eläs säändse kotussõ pääl, koh käü kats firmat autolahvkaga ja tuud tä ei pelgä, et poodist peris ilma jääs. Pall’o tuud rahvast autolahvka mano käü? «No pall’o naid tah om, vahepääl om neli inemist. Sarapuu preili tulõva katõkõistõ, ma kah, nii omgi kolm joba!» Volmar seletäs, et ello jääs maal õks veidembäs. Rahvas kaos är. Nuuri ei tulõ, olõ-i tüüd rahvalõ. «Ku Tohv eelmine kõrd vallavanõmb oll’, pidi siin kuunolõki ja ütel’, et noh, siiä tulõ liivakarjäär, et sis saava siin tüüd. A taha võeda-s kedägi tüüle...» Poliitigast Volmar väega kõnõlda ei taha. «Saava sääl suurt palka ja... Midägi nä ei tii kah. Kes tuu om, Aanissepp vai... Tuul olõ-i muud, ku lilli and ja omgi kogo lugu. Allkirä ka mõnõ and ja...» Ku esi saanu tsipa noorõmb olla, olnu hää, löüd Truija Volmar. «Tahasi nii 30 aastat noorõmb olla, sis olnu hää ellä. Tundnu elämisest õks mõnnu!» Näemi Lindora laadun Kimmäs kotus, kon Volmarit trehvädä või, om Lindora laat. «Oi, tuud laatu ma olõ imäl üsän käünü. Ma ei tiiäki, ku vana ma sis olli, ku ma laadu pääl käve edimäst vuuri. Sis oll’ eelevant ka Tartust tuud. Nüüt ei olõ inämb nii, a perämäne laat oll’ külh väega võimas,» kitt Volmar. Timahava möi Volmar laadu pääl tsipakõsõ lambalihha ja õlut. «Hummogu es lää õlu häste, a päält lõuna es jõvva nii pall’o vällä laskõ ankrust, ku tahtjit oll’.» Laaduõllõ tege Volmar esi, ost poodist leeväpulbrõ ja pand õigõl aol käümä. A varrampa oll’ Lindora laat õks inämb eläjide müügi kotus olnu. «Ma mälehtä, oll’ üts Alfred, Tammõlt. Tuu käve üts kolm vai neli laatu lehmä möömäh. A es saa är müvvä. Ja sis kadonu Truija Kot’a käve kikast mitu kõrda möömäh,» tulõtas Volmar vanna aigu miilde. Jätämi jälleki tsipakõsõ kuulsamba Volmari pinne ja traktoridõ mano moro pääle ravvakraamiga tohkõndama. Ei muuda tuu väiku kuulsus Truija Volmarit, timä käü õks uma traktoriga autolahvka man, korjas ja puhastas ravvajuppõ ja kaes telekast Rexi ja Teksasõ kõrravalvjat. Mis sa arvat?   Uma Internetin   Võro-Eesti sõnaraamat!!!       Uma Lehe sõbõr!