| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Ikulugu* | | | Ma iki. Üte silmäga, kuraga nimelt. Edimält es saaq arugi, et ikõ, a naanõ näkk’ ärq. Ei, ega mul Krossist kahju es olõq. Tubli miis, mõistsõ õigõl aol uma hinge valla ühendä. Eesti Vabariigist jäie tälle hääq mälestüseq, tä näkk’ ynõq suurt majanduskasvu. Vangin es istu sukugi. Krossist ma loi kül tuu ikmise aigu. Ruitlasõ juttu. Naanõ muiduki arvas’, et mul võtt’ vii vallalõ tuu Ruitlasõ ütelüs, kon tä mu kolmõ-duuri-klassikus riste.
Tegeligult egaq mu elu kah... Kasvai tuu sannaga. Varstu-elämisen tedä viil ei olõki, Antsla-elämisen om tõnõ sündümisest saadik viganõ. Mõtõlgõ esi: rantspalk sais punne pääl, lagi lamisklõs vahesaina pääl, tala ripus lae küllen, korsnakrae istus üte veerega tala pääl, korsnal kats praku sisen ja egältpuult võit käe läbi panda.
Lahe vahesaina är (tuu oll’ savikivvest), nüüt hoitva lakõ üllen määndsegi nõsõva õhuvooluq. No kuimuudu säändsest sannast saat tetäq määndsegi kolmõ-duuri-luu?
Tegeligult: ma olõs arvanu, et tuu kolmõ-duuri-klassigu jutt om määnegi esierälidselt hõel nali mu kotsilõ, a Ruitlanõ, tuu om jo süämen nii hää mehekene, et ma kyikaig imestä, kuimuudu täl süä kand liimikat yngõkonksi otsa aiaq.
Ja ku mul paar laulu inämb-vähämb kõrda omma lännü, sys tenü toolõ, et Ruitlanõ tekk’ mullõ selges, miä om roppus ja Ilvesse Aapo, miä om riim. Rahmani Jan pruuvsõ näüdädä, kuimuudu lühükeisi luulõtuisi tetäq, a tuud ma umas es võtaq. Ja kuis ma saanuqki, ku tuu sannaluu pääle mõtõlda...
Või-ollaq ma iki selle, et osti vahtsõ prilliq, +2. Või-ollaq selle, et ma harisi Vinne aigu üle kura ola takka kaema. Ku sannan, kumaruisi ollõn üle kura ola kaet, sys teedäki, miä sullõ laest silmä tulõ, õkvalt kuradõ silmä.
Üts põhjus või viil ollaq. Ma loi vaeldumiisi Vigala Sassi Väeraamatut ja määnestki kristlikku värki. Sassi algkooli-õigõkiri lätt pikä pääle viländäs, tahat niguq midägi kerembät, miä olõs juriidiliselt korrektne. Kristlik värk toda jo om ja tuud võinuq jäiäki lugõma, ainult et sääl kynõldas kyikaig, kuis Jessukõnõ miiq iist surma läts’, meid lunast’. Milles meid yks perämädseq 2000 aastat edesi om tapõtu, tuust ei synnagi. Pikäpääle lätt sääne jutt viländäs ja sys haarat jälq Sassi. Sass kynõlas kygõst, miä maa pääl löüdä om ja viil peoga pääle kah. Terveq elu om timä raamatun sisen, ainult et kas piät tuu elu sys nii keeruline olõma... Mitte ma aru ei saaq, kumb silm mul ikk’ – tuu, millega Sassi loi vai... Nakka vai vannu miihi kullõma, et segi ei toheq võtta.
Pulga Jaan, kolmõ-duuri-klassik (üte silmäga ikja)
* Jutu kiräviis om kirotaja tahtmisõ perrä: y=korgõ õ, q=sõnalõpu-«hõkk»
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
