Nummõr' 145
Vahtsõaastakuu 3. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Hääd vahtsõt aastakka!
  • Uudissõ
     
  • Lätin käük om nigu Tartun käük: paari tunniga käüt ilostõ är
  •  
  • Perimüs-kultuuri talvõkuul
  •  
  • 120 ajastaiga Kanepi seldsimajja
  • Elo
     
  • Uma Lehe jutuvõistlusõ kirätöie siäst vällä validu jutu
  • Märgotus
     
  • JOKK jäägu Tal’nalõ!
  •  
  • Mustingu Kalmer: ku lats kääse trennin, olõ-i täl aigu hulki!
  • Perämäne külg
     
     
    Raudkangõga miis
     
    Kalkuna Mati
     
    Otsa Jorh eläs väikun majakõsõn mäki ja mõtsu vaihõl. Mõni aastak tagasi ostsõ tä hindäle mobiiltelehvoni. A üts hädä tull’ ka üten: maa pääl tuu telehvon es tüüdä.

    Egä hummuk pidi Otsa Jorh ronima lauda katusõ pääle ja sõs sai külh helistä. Õks nii, et: «Ahto, mis sa tiit?» Hummuk oll’ kell säidse.

    Ahto ütel’, et tä om kotun. Otsa Jorh nõudsõ, et Ahto piässi tulõma timä poolõ, et täl om ikäv. Ahto ütel’, et ei saa minnä, et piät traktorit remontma. Mõnikõrd Ahto õks läts’ kah ja sõs Jorh kõnõl’, kuis tä käve vanast traktoriga «Nati» Varstun pruudi puul, uma 28 kilomiitret. Tõnõkõrd olli adra kah takan. A egä päiv es saa kah kävvü ja pruut läts’ tõsõlõ mehele, et luudus ei kannahta tühjä kotust. Säändsit ikutsit lukõ oll’ pall’o.

    Ütskõrd helist’ Jorh jäl hummuku kell säidse ja küsse Ahto käest, kas tä lätt nelläpäävä jäl «Ljova manu» bentsu tuuma. Ahto ütel’, et lätt külh. Sõs ütel’ Jorh, et täl tulõ säitsmekümne aastaga juubileum, et ei midägi hariligu joomingu muudu. Et toogu Ahto tälle kats pudõlit veini «777» ja kats pudõlit Putini viina. Et ku Putinit ei olõ, sõs Žirinovskit ja kümme pakki odavat suitsu. Ahto ütel’, et tä tuu ja panku Jorh sõs raha valmis.

    Juubõlis kingiti Jorhilõ mobiiltelehvoni antenn. Tä pand’ tuu antenni raudsängü külge ja sõs sai Ahtolõ joba rehekatusõ vai laudakatusõ pääle minemäldä kõlista. A õks oll’ tuu asi hallõ, selle et Ahtol es olõ antenni. A helistä oll’ vaia. Sõs telse Jorh Ahtolõ kah sugulaisi käest antenni. Hallõ oll’ õnnõ tuu, et Ahtol es olõ raudsängü. Kõik raudsängü olli jo vanaravva kokkoostmistõ viid. Ma esi mõtli, et raud om raud ja anni Ahtolõ väiku raudkangõ, midä saa ola pääle võtta, kas tarõn vai välän. Võro liinan külh ei tohe säändse kangõga ola pääl kävvü, politsei pidä kinni, arvas, et taa lätt panka rüüvmä. A liinan piät iks ütskõrd käümä, et saami sääl telehvonijaaman taa vällälöüdüsse är registriiri. Ütskõrd mi Ahtoga läämi külh Võrro tuud tempu tegemä, a senini om hummuku Otsa Jorhi ja Ahto vaihõl hää telehvoniühendüs. Õks kell säidse ja: «Mis tiit? Tulõ mu poolõ, mul om ikäv!»

    Mis sa arvat?
     
     
    Vana inemise tahtva kah viil ellä!
     
    Kae õks Prillituusi, tan kõnõldas vannost inemisist häste. A Tal’na aoleht, mis taht olla vannolõ inemiisile, niimuudu ei arva.

    Mullõ juhtu näppu sääne lehenummõr, mille perämädse küle alaotsan oll’ Tal’na vai Tarto krematooriumi pakmisõ kuulutus. Säält sai lukõ, et krematoorium jääs uutma.

    Vanal aol, ku mõisnigu, saksa paroni, mi, eestläisi, elo väega kipõs ai, sis oll’ eestläisil hindä rahutamisõs sääne jutt, et paroni läävä pääle surma põrgu, sääl nä suurõn katlan keese. Nüüt om tehniga edesi lännü ja ei olõ vaia inämb põrgu minnä, krematooriumi ahi tege tuu tüü är.

    A noil, kes vannolõ inemiisile lehte tegevä, ei passi säänest pakmisõ kuulutust lehte panda. Vana inemise tahtva edesi ellä, nii kavva ku om elopäivi.

    Simsoni Andrus

    Mis sa arvat?
     
     
    Õukalugu
     
    Tuu lugu juhtu mukka poolõsaa aasta iist, 1958. aastaga algusõn.

    Olli õkva vanal-aastal mehele lännü ja lätsimi mehega timä vele poolõ küllä. Tuudaigu kävevä bussi kah väega harva, nii et jäimi üüses sinnä.

    Inne õdagusüüki ütel’ meheveli, et ma anna üte söögiiso roho kah, a tuu oll’ eeder (õuka). Ma võti kah ütest pitsist puul suurõ hulga viiga, sis tundsõ, et ma taha sinnä peldikuhe, a uss oll’ kinni ja ma es saa tuud nii ruttu valla ja läts’ üle är.

    Esi mõtli, et ma piä edesi minemä, muidu kaesõ, et olõ pur’on. Peldikuhe lätsi är, a edesi ei mälehtä ma mitte midägi (tuu oll’ väiko maja vällän üte suurõ katusõ all ja nigu maapeldigu iks omma, oll’ sääl kah pikk istmisõ laud).

    Sääl ma sis istõ, ku ütekõrraga näi ja kuuli, et kiäki hõik minno. Kai alla (ma olli nigu kinost donki hot) – jummal, tuu om surm, suur valgõ lina oll’ ümbre, kats suurt musta silmämulku ja vikat risti hambin. Ai jummal, tuu om surm! Ei, mina hellü ei tii, vast lätt är. Läts’ki är, sis kuuli, et kiäki om viil ussõ takan ja rüük, et tii uss valla. Sõs taipsi, et tuu om mu uma miis. Käsk’ iks ussõ valla tetä. Ma rööge vasta, et ma saa-i alla. Miis ütel’, et no kos sa sääl peldikun üleväl olõt, sa olõ-i jo kärbläne, a ma mugu, et ma saa-i alla jne.

    Lõpus käve pääst plõksahus läbi ja mõistus oll’gi koton.

    A tuud alla tulõkit ma mõtli saismisõna, tuuperäst, et ma istõ peldikun, istõ lavva pääl ja uss oll’ seestpuult haagin. Ku ma sis üles saistsi, mõtli ma, et piä säält veskisiiva päält alla saama.

    Peräst oll’ halv olla, õdagusüük söömäldä. Ja tuu surm, mis sääl all oll’, tuu oll’ mehevele naanõ, tuu läts’ tarrõ ja ütel’ mehele, et mine no esi kaema, tii ei hellügi, kas om koolnu vai mis.

    Palo Aili

    Mis sa arvat?
     
     
    In memoriam Krossi Jaan
     
    Ruitlasõ Olavi, kirämiis
     
    Minno aja sääne võlssjutt vihatsõs. Kross lõpõt’ uma elämise är ja nüüt ma loe aolehejutõst ja internetikommõntaarõst ütte ja tuudsamma – ku suur kaotus taa om, ku kõvva mi perre ja umatsidõga üten leinämi...

    Muud ei olõ ku ikk ja hala? Tal’na Ülikooli prohvõsri Veidemanni Reinu sõnno perrä või Krossi surma kõrvuisi panda Keresse, Otsa ja Tammsaarõ ärminekiga. Väega halv võrrõlus, herr prohvõsri! Ku prohvõsri nakkasõ «kaotuisi» edetabõlit kokko pandma, sõs käüge ti ummi ammõdikraatõga...

    87 aasta vannudsõ inemise kuulminõ olõ-i määnegi kaotus, tuu om päsemäldä asi. Krossi surm oll’ Eesti kirändüse jaos õnnõ üts punkt pikä ja pall’oütlejä lausõ taadõ... Kuis sa õks kokkovõtjat lausõt lõpõtat, õks punktiga. Hää miis, pall’o tüüd jõudsõ tetä, a tuust olõ-i küländ.

    Rahvuslinõ hindäuhkus nõud, et meil olõsi võimaligult pall’o klassikit. Under om, Vilde om, Tammsaarõ om, Tuglas om, Runnel om ja eläs kah viil, miä om mu meelest väega hää, ja nüüt sis Kross kah. Olõmi õks rikka kultuuriga rahvas. Tuu olõnõs õnnõ tuust, pall’o meil klassikit om. Krossi kuulutami kimmähe vällä ja vast lövvämi viil mõnõ, kiä klassikus kõlbas.

    Ku piät nii halva sõnna nimmama nigu klassik, sõs olkõ nii! A no om meil joba nii pall’o klassikit, et piäsimi nakkama klassikit vällä praakma. Ku Kross saa klassikus, sõs võtkõ Vilde ja Tuglas säält riast vällä. Selle et Kross oll’ näist pall’o parõmb.

    Vildel olli orja geeni ja Tuglas oll’ väega ikäv. Alver võtkõ kah vällä, selle et Krossi luulõtusõ omma timä umist parõmba, Rummo luulõtusõ omma kah parõmba ku... Kimmäle om 1970. aastidõ Runnel Alverist kõrdi parõmb. Viidingust kah, selle et Viiding, hää miis, ai hindä asja, a Handokõnõ oll’-om Eesti as’a iist saisja... Klassikit piäsi sortma nakkama, selle et muido devalviir klassiku nimi hinnäst är ja sõs ei saa kuigimuudu ummi suuri poigõ ja tütrit nimetä.

    Ma paku vällä ütessä suurt klassikut ja naist piäsi avitama: Liiv, Tammsaarõ, Kitzberg, Bornhöe, Under, Kross, Rummo, Runnel ja Pulga Jaan.

    Mille Pulga Jaan? A selle, et täl om pornostaari võim! Täl kõik aig plahvatas... Inemise seen omma kandlõkeele, et umma sõrmõ sinnä saia, piät olõma klassik... Pulk, kuram, mõist inemise hinge kolmõ duuri. Kross mõistsõ niisama...

    Nii et, Krossi Jaan! Ma ei ütle sullõ takkaperrä, et olku muld sullõ kerge... Tiiät, nii hää mehe saava õkva taivahe. Sääl om mullaga halvastõ, sääl mulda sama häste ku ei olõki...

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Ausa löüdjä

    Mi viiekõrdsõ elomaja kuamiis tohkõrd’ prügükastõ man.

    Ku ma mehega müüdä lätsi ja tälle hää kombõ perrä joudu suuvsõ, ütel’ kuamiis, et tüü om külh rassõ ja must, a mõnikõrd om as’ast kassu kah.

    «Kiäki oll’ siiä prügükastõ kõrvalõ säädnü kastitävve tühjõ pudõlit.

    A kujotagõ ette, üts putõl oll’ vallalõ tegemäldä – kork pääl ja viina täüs! Ei tiiä, kas piäsi löüdmise kotsilõ kuulutusõ vällä pandma?» arot’ ausa löüdjä.

    «Tohoh, kas tuu viin om viil alalõ?» imehti ma. «Noh, ku peris ausa olla, sis inämb ei olõ. Lasimi sõbraga tuu pudõlikasti tuuja tervüses är!»


    «Seebioopõr»

    Pensionääre vai muudsambalt seenioridõ seldsi üts miisliigõ oll’ lasknu hindäle vahtsõ hamba suuhtõ panda.

    A nuu olli säändse, miä kaiõn silmä pümmes võti ja tsilkma panni – õkva nigu lumi keväjädse päävä käen.

    Vanamiis oll’ väega etev, mugu naard’ ja välgut’ ummi pall’o valgit hambit.

    Tä vaesõkõnõ es tiiäki, et seldsi naistõrahva olli tälle sälä takan vahtsõ nime pandnu: Seebioopõr.

    Mis sa arvat?
     
     
    Hüvä nõu
     
    Tuurõ kürvidsä koogi

    ½ l riivitüt toorõst kürvitsät (riivit vermišelli muudu, mitte liiga peenükeses)
    3 munna
    ½ klaasi hapund piimä vai luidsatäüs hapund kuurt
    1spl tsukõrd
    Veidü suula ja soodat
    Jahhu panõ nii pall’o, et tulõ paras luidsapannkoogitainas.Küdsä kuukõs. Ku tahat ahokuuki tetä, tii paksõmb tainas.

    Tuurõ kürvidsä salat

    Toorõs kürvits är riivi
    Üts põrknas kah är riivi
    Sekä är terävämbä maiguga majoneesiga (vai majoneesi ja hapund kuurt poolõs).
    Kipõ kohvikõrvanõ

    Äkki tulnuilõ küläliisile saa kipõstõ kohvikõrvast tetä. Võta pakk küpsissit (näütüses «Selga»). Poolilõ määri pääle karbist sulatõdut juustu ja panõ tõnõ küpsis pääle.

    Võit juustu pääle viil kaneeli vai küümnit panda, saad esisugumadsõ maiguga kohvikõrvadsõ.

    Kruusamäe Maimu
     
    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!