Nummõr' 145
Vahtsõaastakuu 3. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Hääd vahtsõt aastakka!
  • Uudissõ
     
  • Lätin käük om nigu Tartun käük: paari tunniga käüt ilostõ är
  •  
  • Perimüs-kultuuri talvõkuul
  •  
  • 120 ajastaiga Kanepi seldsimajja
  • Elo
     
  • Uma Lehe jutuvõistlusõ kirätöie siäst vällä validu jutu
  • Märgotus
     
  • JOKK jäägu Tal’nalõ!
  •  
  • Mustingu Kalmer: ku lats kääse trennin, olõ-i täl aigu hulki!
  • Perämäne külg
     
     
    Haigõmajan vai tohtrõ man
     
    Uma Lehe jutuvõistlusõ kirätöie siäst vällä validu jutu
     
    Lõvvatäüs naaru om etemb ku tablett
     
    Valpri Liina
     
     
    Jo naa Võrumaa mäe ja oro mi jalgulõ iks nii mõosõ, et Tartun Maarjamõisa kliinikun seo süküs veresoonõkirurgian pall’o Võro rahvast oll’. No ja kon omma võrokõsõ, sääl iks juhtus…

    Hummok.Tulnu om vahtsõnõ haigõ. Egäväne ränk naistõrahvas, kiä kaes tsillokõist käterätikeist nigu ilmaimet. Parralõ vehk tarrõ piten kraamja uma mopiga.

    Naistõrahvas küsüs kraamja käest: «Kas saasi tõsõ räti kah, taast jääs veitüs!» Kraamjamutt kitt tuu jutu pääle: «Küsüge mõnõ tõõsõ käest, mul on väega matal avvukraat.»

    Pääle lõunat tulõ halastajaõdõ veretsukõrd mõõtma. Timäga om üten praktigant.

    Vere vällätsuskaminõ ja mõõtminõ jääs praktigandi hoolõs. Ku järg jõud uhkõ vanõmba provvani, ütles tuu: «Las taa proovi võtt iks peris-õdõ. Ma lää hummõn vällä!»

    Tä helü om nii hallõ, et paladitäüs naisi nakkas suurõ helüga naardma.

    Noh, oll’ julgit kah, kiä lubasi praktigandi uma näpuotsakõsõ mano. Latskõsõl suurõst vastutusõst värisi eski käsi…

    Saina veeren sängün om Setomaa naasõ kotus. Timä tõmbas päävä läbi magamist, a üüse roit ümbre. Ütspäiv lüü tä uma sinidse tsõõrigu silmä vallalõ ja ütles: «Ma näi õkva unõn, et olli kõvastõ pur’on. Nüüt tunnõ, et mu tervüs om kah pall’o parõmb.» Kitämi tälle perrä, et viin omgi väega hää arstirohi. Jo ammuskidsõst aost. Ja eski unõn.

    Mi olõmi tan haigõmajan lõikusõ peräst. Mõnõl om lõikus jo müüdä, mõnõl iin. Noil edimäidsil om sis pall’o juttu, et mis ja kuis.

    Üts naanõ aknõ alt om murrõn. Täl naabri seletäs targa näoga: «Õdagu tulõ su mano viil narkoositohtri…» «Vai jummal, ma mõtli, et keriguoppaja!» kost naanõ pelgligult.

    A inne tulõ huuldajatädi, peon vaas roosadõ nelkega ni ütles: «Ma tuu teile üte provva!» Olõmi kõik väega tõsitsidõ näkõga. Nii uhkõ lilli, määne tuu provva viil om…

    Uss lätt vallalõ… ja ussõ vaihõl om Miss Marple. «Oi, Asta, sa olõt tagasi!» hõikasõ vana olõja suurõst häästmeelest.

    Miss Marple, õigõ nimega Asta, tõukas hindä iin «kitsõ» – säänest riistapuud, minka liigutas sis ümbre, ku jala viil häste ei kanna.

    «Linnukijuhtminõ om selge! Lasõ aga minnä,» naard turgutustarõst üldpalatihe saadõt Asta, esi hoit «sarvist» kimmäle kinni.

    Oh jaa – lõvvatäüs naaru om etemb ku tablett. Tervüs tulõ rutõmb tagasi.

    Om tan haigõmaja hallin elon ka meelelahutus – televiisor. Õdagu istusõ teleka iin sohva pääl inemise nigu pääsläse rian. Sääl ka kuulõt kõikõ.

    Üts õdak kaimi hulgani filmi «Meloni tütred» – nii ütel’ üts Võromaa vanamiis filmi «McLeodi tütred» kotsilõ.

    Reklaamipausi aigu kõnõl’ Tartu miis andsaga jutu.

    Tuu oll’ sääne: Kersna Vahur ummi rännäkide aigu läts’ jõõ pääl süstaga ümbre, lei pää kõvva vasta kivvi är ja pääle tuud naas’ki ulli juttu ajama. Vot sis!

     
    Viinanõna kavalus
     
    Ämariku Volli
     
    Juhtu nii, õt ma olli Tarto haigõmajah, ku seo asi sündü. Sääl kõrval oll’ järgmädseh palatih üts keskiäline miis, kiä oll’ hindäl määndsegi happaga söögitoro är palotanu. Nigu ma arvu sai, oll’ timä viina asõmõl pur’oh pääga hindäle määnestki hapast sisse joonu.

    Timä oll’ haigõmajah seeh olnu joba pääle katõ kuu. Ma õs tiiä, kas tälle määnestki lõikust ka oll’ tett vai õs olõ, õnnõ toda külh olli nännü, õt timmä söödeti voolikuga. Timäl oll’ kõtu päält läbi naha pant voolik õkva makko.

    Õnnõst õs olõ timä är palotanu hingekõrri. Kõnõlda sai timä höste. Timä ümbre kogosi kõgõ noorõmbat rahvast kokko, selle õt timäl oll’ kõgõ kas nalju vai muido krutskiga juttõ tagavarast.

    Esi timä kõnõl’ vahel, õt ku jutust parajadõ puudus tulõ, sis piät olõma valmis veiga usutavalt petmä. Timmä kutsutigi Võlsi-Juss. Mina olli timmä nännü õnnõ mõnõ kõrra, ku haludõ vaheaol mõnikõrd kalitori pääle lätsi ka tõisi kaema.

    Mul pidi järgmäne lõikus tulõma. Tettigi lõikus är. A sis olli ma jäl joba jala pääl, ku Võlsi-Jussiga tuu kõnnõalonõ lugu juhtu. Ma ei tiiä täämbädse pääväni, mis tuu mehe õigõ nimi oll’.

    Mõnõ päävä peräst pääle mu sängüst välläsaamist küsse Võlsi-Juss tohtri käest liinalua. Tohtri lubasi ka timäl minnä. Meil oll’ õkva nigu ikäv ilma Võlsi-Jussilda. Kõik aig oll’ nigu midägi puudust. Tuul aol õs olõ viil haigõmajjoh telekit nigu nüüt om. Kiä juttu alost’, tuu jodsõ õks Võlsi-Jussi mano vällä.

    Õdagu läts’ jo varra pümmest. Oll’ sügüsene aig, a Jussi õks õs olõ viil tagasi. Õdagunõ tsäi oll’ ka joba är juud, haigõ naksi hinnäst magama säädmä.
    Kõrraga naas’ kalitorih juuskmisõ mütin. Sanitari joosi kandõraamiga.
    Meil, noorõmbil, oll’ kah huvitav tiidä saia, mis juhtu. Joosimi kah sinnäpoolõ, kohe kõik tõõsõki. Sääl nõstõti parajadõ alomadsõ kõrra ussõ man Võlsi-Jussi kandõraami pääle. Sääl Jussi man oll’ ka valvõarst kohal.

    Võlsi-Juss nõstõti kõrraga valvõ-tarrõ. Ei tiiä, mis sääl sündü, peräh nõstõti timä palatihe. Juss õs heränegi üles, tä magasi kõva norskamisõga.

    Hummogu, ku arst tull’, sis küsse tä Jussi käest: «Ütle, kulla miis, kuis sa hindä sait purjo juvva, ku sul õi lää esiki viitsilk lõõrist alla?» Juss koput’ sõrmõga meelekotust piteh ja ütel’: «Siih ka piät olõma!» Rohkõmb tä tohtrilõ midägi õs ütle.

    Peräh ku tohtri är oll’ lännü, kõnõl’ timä naaruga, õt löüdse hüä moodusõ, kuis viina saasi vähämbält vahelgi võtta.

    Juss kõnõl’, õt timä iksõ kooni eelätseni viina takah, mõtõl’, õt kunagi õi saa inämb viina võtta. Õt kunagi õi olõ inämb toda õndsat tunnõt, ku parajalõ pur’oh olõt.

    Tõõsõ haigõ tahtsõ Jussi käest tiidä, kuis om võimalik ilma niildmäldä hinnäst purjo juvva.

    Perähpoolõ, ku Jussil pohmell üle läts’, naas’ timä kõnõlõma, õt sai liina pääl vana sõbraga kokko, kellega vanast sai üteh viina võetus. Ka nüüt oll’ sõbral putõl karmanih, timä käsk’ Jussil ka võtta. Juss oll’ edimält vasta ajanu, timä jo juvva õs saa, a ütekõrraga nigu plahvat’.

    Juss võtt’ sõbra käest pudõli, käänd’ sõbralõ sälä ja naas’ voolikust viina õkva makko valama. Sõbõr pand’ rüükmä, õt jätä timäle kah.

    Juss ütel’, õt nüüt om viil parõmb viina võtta. Inne, ku viina võtit, pidi kimmähe sakuska ka olõma, muido oll’ mõro maik suuh. No valat voolikuga õkva makko, õi olõ mõro sukugi. Nüüt õi olõ ka viinatopsi vaia.

    Juss lubas’ säändse parra leigo hanki, midä saasi vooligu otsa panda, õt olõsi hüä pudõlisuust makko valla. Kõrraga saat nii pall’o valla, ku mõtlõt är juvva.

    Juss ütel’, et viil üts hüä asi om tuu, õt odekolonni pudõlikaala saat õkva voolikulõ sisse tsusada.

    Muido oll’gi veiga jälle odekolonni juvva, a nüüt õi tunnõ midägi. Õgatahes Juss oll’ veiga uhkõ uma avastusõ pääle.

    Ma õi tiiä, mis sai tollõst Jussist edesi, a nii kavva ku mina viil haigõmajah olli, õs lupa tohtri timmä inämb liina pääle.

    Pääle mino välläkirotamist jäi Juss õks haigõmajja. Peräh õi olõ ma timmä eloh rohkõmb nännü.

    Ütte asja ma mõtlõ kimmähe, õt timä elo õs saa külh pikk olla, ku timä kõik tuu tsolgi hindäle makko vali, mis tä mõtõl’!

     
    Nuur vanadus
     
    Taa lugu juhtu üle 30 aasta tagasi, ku Võro polikliinikun võti vasta jaoskunnatohtri.

    Mul üts sõbranje es olõ tuul aol viil 40 aastat vana, ku täl künnärpää hirmsalõ valotama naas’. Külh tä pruumsõ kõik rahvaligo roho är, praavit’ ja kompressit’, sai tutva tallimehe käest esiki kaaraterri, kand’ kuuma ja hoit’ pääl, es midägi.

    Pand’ sis ao kinni ja läts’ iks tohtri mano. Ku tagasi tull’, mul kah huvi, et mis tudiirnü tohtri ütel’. Sõbranje oll’ nii vihadsõ näoga, virot’ suurõ kaarõga uma sumadani lavva pääle, et ma hiitü är. Kai, et no om vist külh Tartolõ väidse ala sõit.

    Sõbranje ütel’: «Mis viga, mis viga – vana olõt!» Mul lamp valla, maigudi õnnõ suud. Sis tull’ vällä, et tohtri es olõki haigõ juttu õigõlõ kullõlnu, vahtnu õnnõ aknõst vällä ja süütnü jalasiirt. Ku sõbranje vakka jäänü, kostnu uhkõlõ, et vanadust kah joba! Oll’gi kõik.

    Ma sis ütli sõbranjele, et ma ei olõ külh tohtri, a su jutu perrä piäsi sul määnegi palanik olõma. Et midä tä mol’otas, hindäl tutva kirurg, küsüge tuu käest.

    Sõbranje peläs’ külh, et jäl inneaigu vanas peetäs, a hädä es anna iks häbendellä.

    Kae, tuu tohtri mant tull’ timä joba naarusuuga tagasi, mis tuust, et käsi iks viil valut’.

    Oll’gi üts keeroldsõ nimega palanik, panti kõva süsti pääle ja terves timä sai.

    A tuust inneaigsõst vanadusõst oll’ iks pall’o kassu kah. Täämbädse pääväni ei joosõ mi väikeisi hätiga nigu näütüses egäsügüsene tsillokõnõ juuskva vai tuu muudnõ kamuun, tohtri mano. Kõlistami tõõnõtõsõlõ, kaemi kõrraligult passist sündümise aigu ja hõiskami, et vanadust kah ütsjago!

    Väljandu Ellen

     
    Juhtuminõ Tarto vähäkliinikuh
     
    Ma olõ vähähaigõ ja käü Tartohe kontrolli. Sügüsene aig, lätsi jäl kontrolli. Kotost lätsi poolõ kuvvõ bussi pääle, kellä poolõ katsasast olli Tartoh.

    Istõ vähäkene bussijaamah, kai sõs, õt lää är aigopiteh jalaga minemä. Sai veidükene inne ütsät sinnä Vallikraavi 9. Ussõ olli jo vallalõ, valgõh kitlih mehe ja naasõ jo liigõ.

    Rõivahoitja oll’ kah jo platsih. Ma anni kah uma mäntli ja kängä är hoitjalõ. Kai, õt ma käü är kihäkergendüsest ka läbi.

    Tõmbsi ussõ vallalõ – pümme, miis saisõ toolikõsõ pääl ja ütel’, õt: «Siin om kinni!» Tõmbsi tõsõ ussõ vallalõ, sääl oll’ vaba, tuli palli, sai mul asi kõrda aetus.

    Astõ vällä ja kats valgõ kitliga tohtrit jäi saisma, pakk paprit kummalgi käe pääl. Üts ütel’, õt: «See on personalile!» Ma kai näile näkko ja ütli: «A ma olõgi pensionär!» Kas tiiät, õt nä sai säändse naarukrambi, õt es saa edesi minnä ja lätsi tagasi.

    Oina Silvi

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!