Nummõr' 144
Joulukuu 18. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
    Pääleht
     
  • Vahtsõ targa teedä
  • Uudissõ
     
  • Võrokiilne joulu-Täheke
  •  
  • Edimäne võro keele tiidüsdoktor
  •  
  • Nakkas turismiaig «Võromaa talv»
  •  
  • Kultuuriluu-seminär
  •  
  • Latsijuttõ võistlus
  • Elo
     
  • Mina lätsi Riigikokko...
  •  
  • Uma Lehe suurõ jutuvõistlusõ võitja saiva avvohinna
  • Märgotus
     
  • Oodi pühi tulõvada, pühi...
  •  
  • Väiku projektioppus
  •  
  • Kolm kõvva kultuuritegijät
  • Aholämmi
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Kur’ategijäst inemises
     
    Ainelo Ago
     
    1959. aasta suvõl pässi ma Tsiberist är. Päält tuud, ku Stalin är oll’ koolnu, sai ma oppi Tomski liinan auto-traktori mehhaanikus. Viil sai traktoristi, auto- ja tsiklilua, korgõmba katõgooria lukksepä ja keevitäjä paprõ. Tahtsõ Tarto mõtsakombinaati tüüle minnä.

    Päämehhaanik kai mu paprit ja ütel’, et näile om säänest miist vaia. Mis tälle es miildü, oll’ mino pass. Tä peläs’, et minno sisse ei kirotõda.

    Sõidimi timä Pobedaga Tarto passilauda. Ülemb uursõ mu passi ja oll’ väega tõsidsõ näoga. Ütel’, et säändse passiga piät tä minno Vinnemaalõ tagasi saatma. Õigõ inemise passil omma tan, kon pass om kokko murtu ja klammõrdõga kinni lastu, alomadsõn veeren väega väiko numbri «86». Mino passil olli numbri «79». Seo om kur’ategijä pass. Üts tõnõ asi oll’ viil halv. Tuu kotusõ pääl, kohe om kirotõt, mis perrä om pass vällä antu, piät olõma kas sünnütun’stus, passivaihtus vai määnegi tõend. Es tohe olla NKVD tõend, mis oll’ mu passi kirotõt.

    Lubas’, et ma või ellä Vinne piiri lähkün. Kirot’ passi: «Võib elada Räpina rajoonis väljaspool asulaid.» Ütel’, et ku ma nädäli joosul ei olõ Räpinä rajooni sisse kirotõt, sis otsva minno üles ja saatva Tsiberihe tagasi.

    Sõidi Verioralõ. Mõtsapunkti peremiis ja tüümiis Rammulüüs löüdse, et ma kõlba timäle tõsõs tüümehes. Et timä oll’ tüümiis, ma kiroda tuuperäst, et ma kuuli, kuis tä Võrolõ ette kandsõ: «Eelä ma lõiksi 80 tihhu mõtsa. Ma vidäsi ka kõik mõtsa vällä. Ma laatsõ jaaman kolm vagonit palkõ. Ma vidäsi mõtsateie remondis katõsa kuurmat kruusa ja ma parandi är üte truuba. Täämbä ma niidä maaha viimädse ristkhaan’a ja ku ilm lupa, sis hummõn ma nakka haina rõuku pandma.»

    Rammulüüs saatsõ minno Võro mõtsakombinaadi päämehhaanigu Eiche mano. Tuu uursõ mu paprit ja ütenkuun lätsime direktri Ostrovski mano. Ostrovski ütel’, et miis tulõ tüüle võtta ja är vormista.

    Eiche kirot’ mullõ paprõ, et ku minno Verioralõ sisse kirotõdas, sis Võro mõtsakombinaat võtt minno tüüle.

    Sõidi Räpinahe passilauda. Ülemb Kalpakov lei passi sissekirotustempli ja ma naksi tulõma. Kalpakov juussõ mullõ perrä ja hõigas’, et tä unõht’ üte as’a är. Võtsõ kapist suurõ raamadu, pandsõ lavva pääle ja ma loi: «Kinnipidamiskohtadest vabanenud kurjategijate registreerimise raamat.» Kirot’ mu nime sinnä ja ma võisõ minnä.

    Eiche andsõ mullõ Võron üle liikja tüükua. Tuu oll’ suur diislimoodoriga veomassin. Pääle oll’ ehitet putka, kos olli elektrijaam, treipink, keevitüsega aparaadi, puurimassin ja egäsugudsõ tüüriista. Es olõ hüdropressi. Laagriid käveme maaha presmän Ruusal, kos tüükua juhataja oll’ Kusnetsa Volli.

    Tüümiihi-lukkseppi oll’ neli. Täämbädses omma neo, kes olli must noorõmba, koolnu. Eloh om Verioral Mähärdi Heino, kes om must vanõmb. Timä om tunnõt laulõ kirotaja ja pillimiis.

    Heino selet’ mullõ, et Eiche oll’ timä kooliveli Võro tüüstüstehnikumin. Heino oll’ lõpõtanu Säksa aol, 1944. aasta keväjä. Eiche järgmädsel aastal, sis, ku Vinne võim oll’ tagasi. Nüüt om Eiche tähtsä asõmiis, a Heino säksäajotsõ paprõ ei massa midägi.

    Tüüd tull’ tetä Meerapalost Tarto rajoonin nika ku Saru lavvatehassõni Valga all.

    Parandimi traktoriid, elektrijaamu, autit, estakaatõ ja kõkkõ, midä mõtsan tarvitõdi.

    Ma plesse trossõ. Ka seo ammõdi olli ma Tsiberin är opnu. Tsokeride plessmine es olõ rassõ. Peen’kese trossi ütte otsa tull’ plessi rõngas, tõistõ konks. Rassõ oll’ partsu trossõ plessmine, selle et neo trossi olli jämme. Plessimisega panti kats partsu trossi otsapiten kokko, nii et nä saiva liiku üle plokkõ.

    Parts om sääne süsteem, kos traktor tõmbas trossõ ja plokkõ abiga umbõs 20 tihhu pikkätüvve üles. Mõtsavidämise massin sõit ala ja sis traktor lask kuurma massina pääle.

    Päält uma tüü anti meile ka egätsugutsit lisaülesandit. Ku Leevi veski võll katski läts’, sis meid saadõti tuud kokko keevitämä. 1961. aastal vasta talvõ sõidi kolm pur’on miist mõtsavidämismassinaga inne Sangastõt jõkkõ, kon nä är uppu. Meil tull’ massin vällä kisko ja Võrolõ tuvva.

    Vaihõpääl aeti minno üles kesk üüd ja saadõti mõnda säänest õnnõtust likvidiirmä, mis es olõ kuigimuudu mõtsatöiega köüdet.

    Talvõl kõvvo külmiga es taha massin käümä minnä. Sis tull’ õhufiltrihe eederit tsilgota. Mul oll’ üts prillega lukksepp, Raudsepä Lembit, kedä kutsuti Prill. Timä tsilgot’ eederit, mina panni starterit. Nii saimi moodori käümä. Ma kai, et eederit läts’ pall’o rohkõmb, ku pidänü minemä. Tull’ vällä, et Prill vali kõgõpäält hindäle suuhtõ, kohe läts’ eederit mito kõrda inämb ku õhufiltrihe.

    1962. aasta sügüse nakas’ Veriora Mõtsapunkti maio komandant Ravva Kalju tuu maja katust säädmä, kon ma elli. Tä oll’ ildaaigu Vinne kroonust tulnu, poissmiis, ja tälle miildü üts Vilustõ lats’kõnõ Tamaara. Tamaara käve Verioralõ ammõtihe ja ku tä müüdä läts’, sis Kalju vahtsõ tälle perrä, suu ammulõ.

    Kalju nakas’ hummogu katust tõrvama. Tõi paatävve tõrva ütenelämise tarõ pliidi pääle. Esi läts’ vällä kaema, kas Tamaara tulõ. Uutsõ Tamaarat ja unõht’ är, et tõrvapada om pliidi pääl. Tõrv läts’ kuumas, paisu ja juussõ pliidi pääle, kon läts’ palama. Pliit läts’ palama ja maja ja kortin, kos ma elli. Mul palli kõik puhtas. Olli pal’as ku püksinöps. Paprõ olli üten ja jäivä alalõ.

    Mõtli võtta vahtsõ passi, vast saa kõrralidsõ. Kirodi tulõtõrjõinspektri Veeberile avaldusõ, et pass palli sisse. Veeber andsõ mullõ säändse paprõ passi saamisõs, et es olõ vaia trahvi massa.

    Vahepääl oll’ 1961. aastal Gagarin taivahe linnanu ja seo as’a pääle oll’ Vinne val’tsos hulga rahha kulutanu. Et kokko hoita, sis Räpinä rajoon kaotõdi är ja passi lätsi saama Põlvahe, kos mullõ anti inemise pass, numbriga «89». Niisama lihtsäle kävegi kur’ategijäst inemise tegemine.

    Mis sa arvat?
     
     
    Minke jeesust juuskma!
     
    Ruitlasõ Olavi, pühämiis
     
    Kirvõ jo süütvä kuusõkõisi perrä, tsikol tiksus kell saina pääl surmanuhklust, poodi tegevä jouluaos ullilõksõ: ülehindlus nimmatas ümbre allahindlusõs, väega sitt kraam, miä kohegi ei kõlba, pandas «kats üte hinnaga» nime ala.

    Telekast nakkasõ tulõma «Pruudi esä», «Joulumiis 1, 2, 3» ja nii edesi.

    Jessukõsõ sünnüpääväl võinu inemise midägi normaalsõmbat ette võtta. Märdipääväl saa märti juuskõ, katripääväl saa katri... mille Jeesusõ sünnüpääväl jeesust juuskõ ei saa? Ah? Ma ei taha koton sitta filmiprogrammi kaia ja katõ käega pekki näost sisse vehki, minno ETV päält tuu pappõ ikmine ja hala ei huvida.

    Ma soovida külh kõigil jeesust juuskma minnä! Seo om nüüt nii vahtsõnõ kommõ, et ma piä veidükese seletämä, kuis tuu käü!

    Vanõmba mehe, kinkal jala haigõ, saava näütüses telehvoniga juuskõ. Võtat sõbra telehvoninumbri, kellel süüldä tütär koton kasuman (ärtsurgit ei kõlba), valit numbri ja sõs loet tälle üte jupi piiblit.

    Ku vastas, sõs ütlet: kullõ, as’a omma nüüt säändse, et ma tei su tütrele minevä nädäli üü otsa pühhä vaimu, latskõnõ saa no hindäle poja ja sa, toi, saat vanaesäs! Sõs panõt toro är.

    Ku välläminejä olt, sõs saat muid jeesusõ tempõ kah tetä. Vii pääl saa kävvü, ku lumi maan om, selle et lumi om kah vesi.

    Vett om rassõ veinis tetä, a ku nätäl varrampa tsukru ja pärmi käümä panõt, sõs om viist kõrralik präskä saanu ja pühä juuk valmis.

    Kõgõ tähtsämb jeesusõ juuskmisõ man om tuu, et ku Jeesus külbse egäl puul, kohe tä läts’, armastust, sõs jeesust juuskja piät niisama tegemä.

    Kuis tuu armastusõ külbmine käü, tuud uurgõ mu sõbra Ilvesse Aapo käest. Olõ-i timä, hää mehekene, elon üttegi tõsist külvisuuvi tagasi touganu.

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Neläs kuldtärn

    19. joulukuu pääväl 1976 sai suur riigimiis Leonid Breþnev 70 aastakka vanas. Tuu tähtpäiv pidi joudma egä inemiseni kõgõ kavvõmbahegi maanukka.

    ETA, kink käest rajoonilehe matõrjaalõ sai, saat’ egäle lehele väega suurõ riigiesäkese pildi. A suurõ pildi tükse Võron tuukõrdsõ trükküminekis ettevalmistamisõ man õhumulli ala korjama. Nii oll’gi Võro lehen pildi pääl tähtsä mehe rõnnan kolmõ kangõlasõ kuldtärni kõrval valgõ pläräkas. Toimõndus oll’ jo valmis parteimaja puult kuusa vasta võtma. A sõs and’ raadio teedä, et juubilarri om avvustõt viil üte kangõlasõ kuldtärniga. Targa ja truualamlisõ lehetegijä olli jo avvumärgi kotussõgi kätte näüdänü!


    Pääpulmalist olõ-s

    Kats Haani miist sai liinan bussi uutõn kokko. Sääl tull’ jutus, kuis elo lätt. «Ma nakka pia pulmõ pidämä. Õnnõ hädä om tuu, et üts pulmalinõ om viil puudus,» selet’ üts miihist.

    «Kiä tuu nii tähtsä pulmalinõ om, et pulmõ saa-i är pitä? Peräkõrd president esi?» oll’ tõnõ uudishimolinõ. «Presidendildä om innegi pulmõ peetü. A mul olõ-i viil pruuti valmis kaetu,» tunnist’ edimäne miis.

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!