| Pääleht |
Uudissõ |
Elo |
Märgotus |
| |
|
|
| Suujuttõ-kirotaja avitasõ raamatut tetä |
Tennämi kõiki häid inemiisi, kiä võti vaivas suu-juttõ kirja panda. Jutu olli õkva ku kurõmar’a korvin – õnnõ mõni tundu kuiki verevämb ja mahlatsõmb ku tõnõ.
Näide kirotaja saava mi puult ka lubadu avvuhinna, et vahtsõnõ süküs olsõsi meelen jälki suu pääle minnä. Kasvai niisama ümbre kaema: suun om jo puhas õhk ja rahu ümbretsõõri, nigu nii mõnõki kirotaja õigõlõ märge.
Hoiami õks umma imäkiilt ja esämaad süämen ja meelen. Ja kõnõlami tuust, mis miil mälehtäs. Nii saa mi rahva ütine meelenpidämine tihtsä ja kimmäs ku samblõkiht turbasuun. A turvas and valgust ja lämmind. Nigu lämmä süäme ja selgide mõttidõga inemiseki mi ümbre.
Umalt puult lupami, et programmi «Eesti keel ja rahvuslik mälu» rahaabiga saa aasta-paari peräst valmis üts raamat soiõst mi rahva meelen ja keelen ja kõik võrokeelidse suu-juttõ kirotaja omma hindä tiidmäldä joba avitanu tuud raamtut tetä.
Parõmba suujutu
1. «Suuviirne lugu» (Vähesoo Luule) – 17p
2. –3. «Vindso suun kurõmar’ an käümise lugu» (Riitsaarõ Lainõ), «Kaarnalugu» (Orassoni Rael) – 7p
Punktõ saiva viil «Väiku-Rõsna külä suu» (Metsoja Õie), «Suur suu ja Liisi» (Orassoni Rael), «Suu lõppi Lätih» (Singa Liira) ja «Mädäsuu» (Ämariku Volli).
Kõivupuu Marju, suujuttõ uurja
| Mis sa arvat? |
|
|
|