| |  Pääleht |
Uudissõ
|
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Kuis kavval seto rongih sõit’ | | | | Ämariku Volli | | | | 1935. aastaga paiku saiva Jõgõva raudtiijaamah kokko viis seto miist, kes kõik tahtsõva Petserihe sõita.
Mehe olliva kõik rikkide talopidäjide mant linno rabamast tulnu. Tuul aol oll’ Jõgõva ja Põltsamaa kandi tallõh väega pall’o linno. Vaenõ seto rahvas sai siist hindäle tüüd.
Linarabaminõ oll’ külh rassõ tüü, a timmä tull’ tetä. Õgal mehel oll’ kotoh pere uutmah. Setomaa väiku põllulapi es söödä peret är.
Mehe pidivä hindäle tüüd mano otsma. Seto tsura sulasõtüüd, seto tütärlatsõ, tütrigu ja latsõ kar’usõ ammõtit. Õgaüts pidi hindäle elämise raha murõtsõma.
Nii sis mehe tundsõva jo kavvõst umakandi seto är. Väikene tutvassaaminõ, saadi tiidä, kes määndsest küläst peri om. Joba tuul aol oll’ ütlemine: «Ma olõ Petserist peri, suurõ seto veli». Tuu asi om egälütel tiidä, et kattõ ütesugust setot ei olõ terve Setomaa pääl löüdä.
Kos seto kokko saiva, sääl nakas’ õgaüts uma kandi nalju seletämä. Nal’a avitiva aigu parras tetä.
Õnnõ üts asi oll’ kõigil miihil üttemuudu. Nimä väega hoiõva ummi vaivaga teenitüisi sente. Rongi pääle ostiva ka kõgõ odavamba piledi: mehe naariva, õt puhkami siin jalgu, õga rongi pääl nigunii istu ei saa.
Üts vanamiis ütel’ tuupääle, et uskõ minno, mi ümbre jääs rongih viil kotussit ülegi. Kõik kaiva tälle mõistmalda näoga otsa, a õs ütle tuu pääle midägi.
Pia tull’gi aig rongi pääle minnä. Rongi pääl oll’ kõik nii, nigu mehe mõtliva. Saisukotussit oll’, a istõpingi olliva täüs peenikeisi provvadõ ja preilide korvõ ja kottõ.
Noidõ vahel istõ ka mõni herr kepi ja kaabuga.
Mehe vissi vanalõ nõna pääle: «Kohe nüüt tuu miis om kaonu, kes meile kotussit lubasi?»
Vanamiis muias’ ja ütel’: «Kaegõ, ku kotus priis jääs, sis istkõ ruttu asõmõlõ.» Timä esi läts’ ütele provvakõsõlõ piaaigu küle ala. Näide vaihõlõ pingiotsa pääle jäi õnnõ üts korv.
Vanamiis tougas’ tuud korvi kokkopuulõ, esi kõnõl’: «Kulla provvakõnõ, lupa veidükene tukõ, jovva-i inämb saista.»
Provvakõnõ kipas’ veidükene korvi hindä poolõ. Vanamiis istõ pingi otsa pääle.
Vanamiis tõmmas’ veidü hinge, muias’ kavalalõ ja nakas’ hinnäst süütmä. Kül võtt’ krae vaihõlt, kül võtt’ kangli alt, eski pääst hiuside seest midägi ja tapp’ näid katõ küüdse vaihõl. Kõik aig käve õks tiks ja tiks.
Vanamiis kipas’ õks provvalõ ligembäle. Provva haard’ uma korvi ja koti ni pand’ kõrraga pakku.
Vanamiis kipas’ joba järgmädsele provvalõ vai preilnalõ ligembäle. Tuu läts’ ka pakku. Kohepoolõ vanamiis käänd’, säält peenembät sorti provva pagõsiva.
Nüüt saiva kõik väsünü seto mehe istma. Vanamiis jätt’ ka hindä säläst satikidõ korjamisõ maaha ja kõnõl’: «Näet no, ku väigokõnõ jumala eläjäkene, a ku pall’o tege iholõ kõdi. Tuu eläjäkese iist omma esiki terve sõaväe pakku pandnu».
Peräh mehe küssevä, õt kas timäl õks om ka nii pall’o satikit?
Vana vasta: «Mul ei olõ üttegi satikat. Kaegõ perrä, ma või tuu pääle uma pää anda. A armas sugurahvas, võtkõ tiidmises, õt seod trikki ei tii ma edimäst kõrda. Olkõ tubli mehe, tekke perrä vai mõtõlgõ midägi muud viil parõmbat vällä».
| | Mis sa arvat? |
| Koolipööräst | | | | Ruitlasõ Olavi, koolipaugutaja | | | Kõgõ hullõmb om tuu, et terve ilm om lollakit täüs ja ütelegi näist ei olõ otsa ette kirotõt, et tä tõmbas mõnõ ao peräst määndsengi koolin püstoli vällä ja lask niisama hääst pääst mõnõ inemise maaha.
Sa võit bussin sõita ja sul ei olõ määnestki kimmüst, et mõnõl ärnikastanul ei olõ kotin pommi, mida tä lätt õkva parhilla Pae uulidsa pääle pandma. Om sääne pensionäär nigu tõõsõki, pakut tälle istmist, a mõni piätüs edesi lätt miis bussist maaha ja tege «põmm»!
A mõni loogilinõ mõrv või kah tulla. Ku normaalsõ inemise tapma nakkasõ. Kooli omma tuun mõttõn nigu viitsütikuga pommi. Vägivald suuri inemiisi vaihõl om säädüsen häste paika pant. Ku õks tekütät kinkalõgi kihälidse vigahusõ, võit tuu iist pikäs aos vangimajja minnä.
A tuu pääle ei mõtõlda, et ku hindä kaitsmisõs mõnõ vägivallatsõja maaha lüüt ja niiüldä «hädäkaitsõ» piirest vällä ei lää, om tegeligult kõik kõrran... Ku sääne tiidmine ütspäiv latsini jõud, nakkas verd juuskma ja midägi olõ-i tetä...
Ku ma Võro tüüstüstehnikumi edimädse kursusõ pääle sai, oll’ sääl sääne kommõ, et tõnõ kursus sääd’ hinnäst ahtagõsõ kalitori katõ saina viirde, edimädse kursusõ jobokõnõ tougati kalitorri ja täl tull’ niiüldä «kadalipp» ütest kalitori otsast tõistõ läbi kävvü. Paarkümmend koolivelje, miä tuust, et vanõmba, pessi sinno tuu aig katõlt puult tävvest jõust jalguga. Tuud kutsuti «pööräs»! Ja tuud oll’ edimädse kursusõ umilõ tett joba nii kavva, et asi oll’ muutunu kombõs. Nigu laulupido vai märdipäiv.
Mul läts’ tuun mõttõn kehväste, et suvõl inne tehnikummi astmist jõudsõ üte tehnikumi poisiga veidükese tüllü minnä ja tä ütel’ mullõ jo ette är, et ku ma tehnikummi tulõ, sis muud ma ei näeki ku õnnõ toda, kuis mullõ «püürä» tetäs. Ja nii läts’ki. Hirmuga oodi vahetunni ja jalaga pesmist... ja tuud õks tull’ edimädse kursusõ algusõpoolõ peris pall’o kokko. Kaibama es olõ kohegi minnä, tuu iist olõs tülü koolist kavvõmbalõ lännü ja sõs es olnu liinangi inämb kimmäs olla...
Koolivägivald om säändse mõõdu võtnu, et ma imehtä peris tõsitsõlõ, et meil joba koolnuid ette näüdädä ei olõ. Latsi hindätapmiisi, umbõs 20 tükkü aastan, mi jo koolivägivallaga ütte ei köüdä. Õks säänest Jokela vai Ameeriga muudu veresanna om vaia, inne ku midägi ette võtma naatas...
| | Mis sa arvat? |
| Sapiku seiklusõ. Kosjankäük | | | Ütel Põlvamaa nuurmehel oll’ pruut Viländimaal. Naas’ sõs tälle kõrd küllä sõitma.
Täl oll’ tuu kõgõ odavamb massin, tuu Zaporoþets. Muido hää massin, a halva via vabrigu puult külen.
Suvõl läts’ moodor nii kuumas, et tull’ tii veeren kinni pitä ja toda sunnikut jahuta.
A talvõl oll’ tuu hädä, et autohe pidit är külmämä, õks kasuk pidi sälän olõma ja vildi jalan. Tuu oll’ viil puul hätä. Suurõmb hädä oll’ aknidõga, nuu olli kõgõ ijän. Tull’ sõs noid kõik aig soolalapiga hõõru. A ku süä om nuur ja pruut uut, sõs sõidat vai lumõsahaga, pääasi, et peräle jõvvat.
Kui piiga nättü ja jutu aedu, tull’ naada kodo poolõ tagasi sõitma. A näüdsik tahtsõ kah üten tulla, et nätä, kon nuurmiis eläs.
Ega sõs muud, ku mõrsjaga Mulgimaalt Põlva poolõ kupatama. Üten käen ruul, tõsõn soolalapp.
Algusõn läts’ kõik häste, mis tuust, et aknõ lumidsõ. Tuu iist tull’ raadiost ilosat kantrimuusikat... Pruudikõnõ jäi suikma, a mehepoig mugu sõitsõ ja nühkse, nühkse ja sõitsõ. Esi vahtsõ nigu illuminaatorist tiid.
A unõkõnõ tull’ timäle kah pääle. Pruut tekk’ äkki silmä valla ja näkk’ – auto kisk kurra kätt tii viirde… kraavi. Ku noorõ toibu, es taba kõrraga är, miä om juhtunu. Tahtsõ ust valla tetä, a es saa. Sõs saiva kõrraga arvu, et massin om kraavin katusõ pääl.
Sapikul olõ õs inämb edimäst klaasigi iin. Noorõ ronõ luudõ vaihõlt vällä ja kai hinnäst kah üle. Tütrigul olli väiku kriimu, a nuurmehel hätä ei midägi. Proomõ sis autot tsõõrõ pääle tougada, a ihorammust tull’ puudus.
Näüdsik läts’ sõs lähküst majast api otsma. Ja abi tull’. Ku auto sai tagasi tsõõrõ pääle, sõs sai selges, et massin om pall’o vika saanu. Pruut naas’ tiijuhis ja sõit läts’ Mulgimaalõ tagasi.
Sinnä tuu Põlva kandi miis jäigi. Autoõnnõtus pand’ nuuri süäme ütte ja näist sai üts kõrralinõ abielopaar.
Säinasti Asta
| | Mis sa arvat? |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Hopan poodin
Sadramõtsa miis läts’ Hopan (Läti liin Ape) puuti, et pliidiraud osta. A tä es tiiä, kuis tuud läti keelen küssü. Sis tull’ tälle miilde, et lätläisil käü egä sõna lõppu s-täht. Miis ütel’: «Pallõs üts pliitasraudas.» Ja müüjä and’ki pliidiravva.
Mehega oll’ üten ka sõbõr. Miis kai toolõ maru uhkõlõ otsa ja kitt’: «Mis ma ütli, s-täht avitas Lätin kõgõ!»
A poodinoorik naas’ säändse jutu pääle suurõ helüga naardma ja ütel’ puhtan eesti keelen: «Midägi es saanu arvu, ku ma esi eestläne es olnu.»
Seo jutukõsõga tervüdä ma Läti Vabariigi aastapääväl (18. märdikuu päiv) kõiki ausit eestläisi, kinkalõ om saatusõ puult ant ellä lätläisi kodomaal.
Hääl latsõl mitu nimme
Raamadupuuti tull’ miis ja küsse paprõtäkko. Müüjä es tiiä, misasi tuu sääne om.
«Noh, tuu asi, minka paprõ sisse mulkõ lüvväs,» ütel’ miis.
«Vai nii. Ma tiiä, et tuud kutsutas Nõksu-Netis,» arot’ müüjä.
|
|
|
|
