Nummõr' 142
Märdikuu 20. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Rahvarõivas olku uma!
  • Uudissõ
     
  • Setodõl tulõ umakeelinõ oratoorium
  •  
  • Rõugõ vald avitas meistrimehes saia
  •  
  • Võõpso raamadukogon saa nätä Ruitlast
  •  
  • Pinikese tei edimäst kelgusõitu
  • Elo
     
  • Lühkü oppus katrisanti minekis
  •  
  • Moskva tsirkus – lugu tuust, kuis seto poiss läbi Moskva Usbekimaalõ läts’ 2.
  • Märgotus
     
  • Narkoveoga saa-i rikkas
  •  
  • Sibula Priit: ma õks kõik aig kah ei «pauguta»!
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Moskva tsirkus – lugu tuust, kuis seto poiss läbi Moskva Usbekimaalõ läts’ 2.
     
    Alostus 06.11 Uman Lehen
     
    Lahe Arno
     
     
     
    Vinnemaal olli presidendivalimisõ ja et kiäki linnujaama protesti märgist taivahe es saanu laskõ, aeti julgõolõk nii hullust, et taksojuhi es päse sinnä ligi.

    Pidi sis kilomiitre maad uma jala pääl kõmpma. Sohvõr oll’ maro kihotaja, edimädse manüüvri joba nõsti mul ihokarva pistü ja hirm tull’ naha vaihõlõ ja ma tundsõ, et seo sõit hõngas surnuaia perrä. Nigu olõs ütetsihilidse uulidsa pääl olnu.

    Talina-Tarto tii tull’ õkva miilde. Tuu om kah säändsit jõmmõ täüs, kellel om kõik aig kipõ, selle et muido jääse miljoni tiinmäldä, ku jovva-i Talinahe kell 6, a hoobis 6.10.

    Mul tull’ õkva üts lugu miilde: «Mine sa ka persehe», ütel’ Žiguli-juht ja vaot’ katõ jalaga pidurit, ku üts mersseedes-bents jo tükk aigu täl hanna pääl oll’ pasnu. Ütesõnaga, ma tõhudi tuud sohvrit veidükese ja tei tälle selgest, et mul ei olõ kohegi kipõt, esieränis mitte kabõlihe. Taivalõ teno, tä võtt’ mu nõu kuulda. Läts’ esiki nii lahkõst, et paksõ mullõ määnestki juuki, muidogi pääle tuud, ku oll’ esi säält ummi ilatsidõ mokkõga kimmä sõõmu rüübänü. Ma ütli ei, a mõtli, et no omma kombõ! Joudsõmi lõpust peräle, ma kangudi pagaasnigu vallalõ, sikudi uma kohvri säält vällä ja massi, mis ma tälle masma pidi. Nii ku raha oll’ umanikku vaihtanu, es olõ minnu inämb taksojuhi jaost olõmah. Silm ka es pilgu, topsõ tuu krõbisõva tagakarmanihe ja virot’ minemä nigu hukah. Sääne laadna miis.

    Taivast sattõ ilosat jämmet lummõ. Ma panni hindäle üte tulidsõ musi ette, puhksõ suidsu Vinnemaa taivahe ja mõtli tuu katõtõistkümne tunni pääle, mis mul iih oll’. Es mõista mõtõldagi, mis põrgupiina tulõ läbi ellä tuu ao joosul. Olli jo sis nii väsünü, et tahtsõ maaha koolda. Et linnujaama sisse saia, tull’ kõgõpäält läbi tetä läbikumpmisprotsõduur. Õkvalt tull’ miilde vana sepä Orava Ivvani mälehtüs tuust, kuis tä tahtsõ kunagi Rokk Summõrilõ minnä. Ivvan oll’ jo kotost Nõmmõ kandist kuulnu, et määnegi põrgumürgli sääl laululava man vallalõ om. Oll’ kaema lännü. Ja kujotat ti ette, timä käest küsti piletit! Ja kohekotsilõ? Armsa laululava pääle, koh mõnõ aasta iist inemise ütstõõsõl käest kinni hoiõ ja Eestimaa vabast lauli. Ja mitte õnnõ pilet, nä olli viil niipall’o häbemäldä, et otsõ tä läbi kah, nigu määndsegi kur’ategejä. Alostusõst kumbiti tä püksüseere läbi, sis minti ihho piteh ülespoolõ kooni pääni vällä. Kaeti keele ala, kiäki kumpnu kogoni kurgumandlit. Ja lõpust panti passun kõrva ja puhuti pää tühäst. Ivvan küsse, et kes teil seod jamma siin tetä kässe. Üteldi, et Makaarov. No selge, tibladõ viguri! Vot säändse viguri olli ka Moskva miihil. Midägi terävät ja plahvahtajat pääle päähalu ja kõtugaasõ ma hindäga üteh es kanna, nii et minnu lasti ilosalõ läbi.

    Edimäne tunnõ linnujaamast oll’ midägi vahtsõt. Ma es olõ umah eloh viil nii pall’o esisugumadsõst rahvusõst inemisi nännü. Nigu olõs liiduvabariike vaihõlinõ spartakiaad vahtsõst elolõ herätet. Ma olõ kimmäs, et tuul pääväl olli sääl kõik vana sotsiao rahva olõmah. Leeduka oodi Vilniusõ reisi, Gruusia rahvuslik vehklemismiiskund oll’ jälki üte võistlusreisi päält tagasi kodo minemäh, a oll’ ka pall’o briti kuningriigi alambit ja kuulda võisõ ka kunnasüüjide kiilt. Linnujaam esi oll’ üts tõsinõ kommunismiao ehitüskunsti tipp. Kõik oll’ nii vana ja kulunu, nigu olõs säält säitsmepallinõ tuulispää üle käünü.

    A et kark oll’ all väiga nõrga joba, sis pidi otsma kotusõ, koh saasi ummi jalakõisi puhada. Silmä jäi üts vaba kotus pikä pingiria keskpaigah. Sinnäpoolõ ma sis naksigi murdma, nii mõnigi õnnõdu turist sai mu kohvriga vasta koll’o. Viisakas vabandaminõ, nigu höstekasvatõdulõ nuurmehele kombõst ja iks mugu edesi uma tsihi poolõ. Ku ma peräkõrd pingi pääle istõ, sai õkva arvo, et sinnä pikäst aost jäiä ei saa, selle et uni tükse joba vägüsi pääle. Ja magama jäämine võisõ tähendä kõgõst varast ilma jäämist Õgasugumaidsi kaabakit ja pätte liigus iks säändsih kotussih ümbre. Nigu esänd Jorh Aadniel Kiirel juhtu, ku suurõ hurraaga Vinnemaad läts’ vallotama. Ku jo legendi perrä varastõdas Pihkvah su käest kummiseerigu sisetalla käümise päält är, sis mis viil Moskva pätte käest uuta võit.

    Inemise olli hindäle löüdnü pall’o huvitavat tegemist, et aigu surnust lüvvä. Kiä mängse kaartõ, kiä oll’ sukavarda üteh võtnu ja kudi, nii et üts klõpin õnnõ käve. Üts väiga suurõ nõnaga herr sei päävälillisiimnit ja süläs’ koorõ sinnäsamma põrmandu pääle maaha. Ja kats tarkpääd mänge kogoni malõt. Ütel puul must istõ kavalidõ silmiga rasvadsõ hiusõga päkädsi muudu miis, kiä paistu jahihimolidsõ eskimo hülgeküti muudu vällä. Tõsõl käel lösüt’ üts puhtavereline vinne pätt ja lassõ olt, nii et üts kullin õnnõ takah. Sis viil es tiiä kiäki, et just timä pand õdagu linnujaama rahva elämä. Tuust as’ast kõnõlõ veidükese ildampa.

    Silmä lätsi esihindäst joba kinni. Pidi ümbretsõõri liikma. Niimuudu ma sis tolgõndi sääl, vahepääl es olõ kohegi istu kah, pidi põrmandu pääle kükkämä. A üte kõrraligu rännümehe jaost ei olõ olõmah säänest kotust, kohe ei saa istu vai kohe ei saa magama hiitä.

    Miilde tulõ õkvalt, kuis mi kunagi väiga noorõn üte hispaania sõbraga lasimi Dublini linnujaama sularahaautomaadi iih nii magusat und, et es lasõ hinnäst sukugi sekä rahval, kes vasta hummogut üle mi pidi kumardama, et rahha vällä võtta. Lõpust ütel häbemäldä inemisel läts’ viländäst ja tä virot’ Alejandrolõ säändse pehmembät sorti sõbraligu matsu jalaga makko, et kas ti kurradi kaot siist jalost!

    Õnnõst säänest asja Moskvah ette es tulõ. Vahelusõst kontrolliti mul kats kõrda paprit. Ja kõgõ huvitavamb oll’ tuu, et mõlõmba kõrra tekk’ tuud kontrolli üts ja sama miilidsäherr. Ei tiiä, kas ma tuu kolmõ tunniga nii pall’o vanõmbast jäi, et tä minnu är es tunnõ. Ma arva, et as’alõ om lihtsämb seletüs: tego oll’ lihtsäle kõgõ hariligumba oinaga! Uursõ mu Eesti passi nigu määnegi arheoloog, kes om löüdnü 2000 aasta vannudsõ eläjänahatükü, mille pääle om verega määnegi sarviga tsiga joonistõt, kellele ütski tark ei mõista nimme anda. Ja sis naas’ mullõ ajama, et näet, kunagi iks ollimi üts suur riik ja et mi olõmi timäga tegeligult sõbra, ku mitte vele. Ja et Talinah om veiga illos vanaliin, tä ollõv sääl noorõn perrega käünü. Kokkovõttõst või üldä, et tuu miilits oll’ üts vahva aoviidüs pikä pasmisõ vaihõlõ.

    Aig läts’ edesi nigu viinamäe tigo, a ütskõrd sai tuu uutminõ otsa. Naas’ Taškendi linnulõ kirjapandminõ. Edimäne, kes uma passi letti virot’, oll’ tuu vinne pätt, kes lõuna aigu mu kõrval olt lassõ. Poiss oll’ sutnu hinnäst kuulikindlast juvva. Käve linnujaamah ümbretsõõri, käe lajah ja silmih sääne pilk, nigu olõs puul tunni tagasi puu otsast alla tulnu ja ahvist inemisest saanu, a alalõ jätnü kõik ahvikar’a juhilõ umadsõ agressiivsusõ ja peremehetundõ. A nii pall’o tä viil sutsõ hinnäst kokko võtta, et miilidsä lähkoh kõrralik olla. Mu läbiminek jäi viil mõnõ minodi taadõ.

    A ku ma lõpust tollist läbi sai, sis oll’ mu silmi iih sääne pilt: õllõsõbõr oll’ joba pall’a ihoga ja tapõl’ turvamiihiga nigu profipoksi maailmameistri. Nellä turvamiist oll’ vaia, et tä maaha käändä. Poisil lüüdi käe raudu ja jäädi miilitsät uutma. Niimuudu tä sis videli sääl põrmandu pääl, puulpal’as nigu vastsündünü vasik. A pudrumulku tä kinni es panõ, sõimas’ turvamiihi ja ütel’, mis tä arvas näide prosta elokaemisõga esivanõmbidõ kotsilõ. Ähvärd’ kõiki prokuratuuriga. Ei tiiäki, kuis tuu lugu lõppi, pidi är bussi pääle minemä, mis rahva linnumassina mano vei. Bussih oll’ nii veidü ruumi, et koskilt kinni hoitma es piä. Tundsõ hinnäst nigu kütse tsitron, midä naatas tsäi sisse pitsitämä. Linnujaama ammõtnik rüükse üle bussi: «Kas seldsimiis Mahtunov om bussih!?» Kiäki es ütle midägi… Tõist kõrda: «Kas seltsimiis Mahtunov om bussih!?» Kolmanda kõrra pääle ütel’ üts nal’amiis vahva soldan Švejki muudu, et tä ei tiiä, et seltsimiis Mahtunov bussi bääl olõsi, a tä muido tund külh ütte Mahtunovit. Nii et Mahtunovi-herr es jovvaki bussi pääle. Ei tiiä, mis timäga juhtunu oll’.

    Linnukih jäi ma kolmõ sekondiga magama ja es heräne inne, ku saslõkitaldrik nõna ala tsusati. Ja mu imehtüsel es olõ piire, ku ma näi, et võileevä pääle määrmisest pakuti eesti võidu.

    Vot niimuudu tuu lugu alostusõ sai, et mi ütskõrd Usbekistanih Pogoretski pojaga Sordarja jõõ veereh gaasimoodoriga Žiguliga kalal ja tsuklõmah kävemi. A kuis mi sääl kävemi ja mis nalja sääl sai, tuu om joba tõõnõ jutt. Olkõ terve!

    Mis sa arvat?
     
    Uma Lehe suur jutuvõistlus!
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!

      
     Uma Lehe sõbõr!