| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Märdisandi lugu | | | | Posti Olev | | | | Märdisandih kävemi viiskümmend aastat tagasi, ku ma viil nuur ja illos tsura olli ja kotoh elli. Rassõ sõaaig oll’ üle elet ja Haanimaal naati jäl vanna muudu elämä. Vinne aig oll’ jäl tagasi ja sõaaigsõ surmahirmu asõmõlõ oll’ tulnu hirm tulõvigu peräst.
Talonigu tei umma egäpääväst tüüd ja täüdi valitsusõ puult kõrraldõduid suuri vilä-, liha- ja muid normõ. Murrõ vaivsi vanõmbit inemiisi, nooril oll’ vaia ellä ja nalja tetä.
Sandih käümine oll’ mi kandih mooduh. Sandipitõ oll’ varrampa peet Paril, Kirbu küläh ja muial.
Santi mineki tuuri and’ sisse mu vanõmb veli, kiä säksa sõäväest inne rindele saatmist är pagõsi, vinne sõtta es lää ja hinnäst kotoh var’as’.
Timäga olli ütte miilt kats meheleminegiiäh täditütärd. Ku nä Mäe-Suhka külä noorilõ santiminekist kõnõli, arvsi nimä, et piäski vahepääl ka nalja tegemä.
Otsus oll’ tett ja märdipäävä õdagu saimi kokko Mäe-Suhka küläh Prute puul. Sääl kõnõldi kokko, kiä midä tege.
Sandi esäs sai vanõmb Prute. Tää ai suurõ kasuga, karva välläpoolõ, sälgä, köüt’ keskelt linasiirdusõga kinni, pand’ ette linust tett habõna ja päähä suurõ vana kübärä.
Sandiperre imäs naas’ vanõmb täditütär. Tä köüt’ kleidi ala kõtu pääle padja, nigu oodasi last ja värmse umma näko huulõpulga ja tahmaga. Mu vanõmb veli pand’ sälgä pernaasõ suurõ lillilidse kleidi ja tekk’ hinnäst naisõrahvas.
Sandiõdagu trehväs’ hää pehme sügüsene ilm olõma. Naaru ja nal’aga kävemi kõigih Ala-Suhka küläh ja Tummõlka Trummi puul. Lätsimi tassakõistõ ussõ taadõ. Ma, pillimiis, lasi uma väiku lõõtsaga pilliluu vallalõ, tütrigu-poisi lauli kõvastõ: «Laskõ sisse märdisandi…»
Ütehki paigah es jää mi ussõ taadõ. Tarõh vai köögih suuvsõ märdiesä perrele hääd vilä-, kar’a- ja latsõõnnõ. Sandiimä tsäägat’ ummi häti ja rasõhuisi – süüjit pall’o ja süüki veidü. Tekk’ sis suurõ viläkoti suu vallalõ ja pallõl’, et sandõlõ midägi andas. Sis karati polkat vai kakõrdõdi niisama.
Ei olõ meeleh, et midägi kõrralikku olõs antu: mõni kompvek, präänik vai umaküdset sai. Vele korssi paar puult kotitäüt kesvi, millele vanõmb veli umast salvõst poolõ mano pand’, linnasõ kasvat’ ja sandipido õdagus õllõ tekk’.
Peedooro taloh tull’ tagatarõst Utra Roland akordioniga ja pruumsõ uma suurõ pilliga sandipillimiist üle mängi. Sääl läts’ peris simmanis.
Sandipido mõtõldi pitä katõ nädäli peräst Mäe-Suhka Prute talo suurõh tarõh. Pidopillimehe ammõt panti mino pääle. Ma sai sääl pidopillimehes edimäst kõrda ja tuu päiv um meeleh surmatunnini. Olli ka varrampa mõnõl talguõdagul vai küläsimmanil tõisi pillimiihi käest pilli saanu ja mõnõ luu mängnü. A terve õdagu mängmises piät pall’o lukõ mõistma mängi. Lainsi Kolgamäe Linda käest katõs nädälis 80 bassiga akordioni «Buttstadt» ja naksi kipõstõ har’otama.
Sandipido aos olli Prute talo tagatarõst sängü, lavva ja kapi vällä kannõdu ja lae ala rootsi hõõglamp pant. Pidolõ tulti puulpäävä pääle sannah käümist. Ku pümmes läts’, oll’ tarõ rahvast täüs. Tandsmist alostõdi valsiga «Sääl, kus Läänemere lained» ja foksiga «Postipoiss».
Kesküü paiku tull’ kamp Vahtsõliina poissõ uma pillimehega, kiä mänge mitu luku. Pidoliidsi hulgah oll’ tõisigi pillimiihi, kes vahepääl mänge. Hummogus olli peris väsünü ja viimäne tango oll’ «Päikesepaistelise oru serenaad», mis mu kadonu täditütrele väegä miildü.
Müüdä um lännü puul aastagasata. Sõbra ja tutva, kellega kuuh Plaani koolih opõmi, pito peimi ja elost rõõmu tundsõmi, umma manalahe lännü. Suurõmb osa armsit, väikeisi kodokõisi umma kolhoosikõrra vai vahtsõ vabariigi aigu är häönü. Plaani koolimaja palodi hulgussõ maaha.
Prute talo tagatarõ um alalõ. Märdisandi-esä poig pidä Mäe-Suhka küläh turismitallo.
| | Mis sa arvat? |
| Püssä vai ventilaatriga? | | | | Ruitlasõ Olavi, sündünü tapja | | | Juminda külän Harjumaal oll’ inneskine notar Tehveri Piitre telnü naabri umma majapidämiste püstoliga lambit maaha tapma. Naabri oll’ tulnugi. Ollõv nättü, et Tehveri sulun aeti püstoliga lambit takan! Mõnõ olli pikän maan, mõni oll’ jo är koolnu, mõni oll’ vika saanu ja vingõrd’ maan.
Skandal tull’ suur, selle et eläjäkaitsmissäädüsen om selgele kirän, et hukkamisõ jaos tulõ valli sääne muud, miä tege eläjäle kõgõ veidemb iholist ja vaimlist vallu. Kah’o, et seolõ säädüsele alla kirotanu põllumajandusministri kultuuriministris es saa, tõisilõ vaimsilõ hingeliisile pääle lambidõ olnu kah tukõ vaia!
A ku om õks väega suur himo eläjät tappa, sõs eläjäkaitsmissäädüs määndsegi nal’aka moodu õks ette näge...
Näütüses üte päävä vannuidsi tibudõ ja haudmisjätüsside embrüo hukkamisõs tulõ pruuki säänest massinat, kon terä vai laba väega kipõstõ ümbre käävä ja tibukõsõ kõrrapäält är tapva. Sinnä massinahe tohe-i kõrraga rohkõmb tibusid panda, ku massin üte huuga sutt är tappa. Näütüses ajat massinal moodori lämmäs, oodat, ku ventilaatri tüüle nakkas ja sõs tsuskat uma ütepäävädse embrüo sinnä vaihõlõ...
A ku sita lapjuga lag’as lüüt, võit uma embrüo iist ränkä trahvi saia. Ja ku om katõpääväne embrüo, sõs ei või muido tappa ku õnnõ hindä kaitsmisõs vai usukombõtalitusõ läbiviimises.
Perämädsel juhul tulõ kümme päivä inne kombõtalitust veterinaar- ja söögiamõtilõ kiräligult teedä anda ja nimä saatva uma perräkaeja kotussõ pääle kaema, kas embrüo tapmisõ man om kõigist inimligõst ja eläjäligõst säädüisist kinni peet!
A ku sa ei olõ embrüopidäjä, sõs näütüses lammast auto ventilaatriga tappa ei või: lammas om väega hingeline elläi, tälle hingehätä tetä ei tohe.
A säädüisin omma kõgõ mulgu. Nii nigu Sepä Elmar sai maid vaihta, nii saa eläjit kah tappa, ku tark olõt. Eläjäkaitsmissäädüs ütles ilosahe vällä, et eläjä hukkaminõ, ku alliäline man om, om keelet, vällä arvada kah’otegijide mutikidõ ja jüräjide häötämine.
Nii et ku õks tahat latsõga eläjit tapma minnä, minke mõtsa ja tapkõ koprit. Kobras om kimmähe jüräjä ja kah’otegijä pääleki. Suur kobras om miitre pikk ja umbõs 30 killo rassõ. Tuuga saat üten latsiga kõrraligu tapatalgu...
Latsõn, ku maal lambit tapõti, võti kats maaharaotut pääd ja mänge terve päiv noidõga. Õdagu tsusksi värtepostõ otsa, näoga tii poolõ. Ku hummogu postimiis puulpümmen lehti tuuma tull’, kussi tädi hinnäst hiitümise peräst täüs. Olli ao...
A jah, Tehveri Piitre muudu ei tohe esiki kah’otegijit mutukit kõmmuta. Vana notar olõsi pidänü tuud jo tiidmä!
| | Mis sa arvat? |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | | Kübära ostminõ | | | Taa, millest allpuul juttu tulõ, juhtu inneskidsel Eesti aol, ku naisil oll’ moodun kübärä kandminõ.
Üten perren ai noorõmb tütär pääle, et timä taht kah hinele kübärät. A tä oll’ kõgõst säitsmetõistkümne-aastanõ, tuuperäst saat’ imä tütre puuti kolm aastakka vanõmba perretütrega ja and’ tuu kätte ka raha.
Rõivapruuvmisõ nukakõsõn sääd’ poodimiis tütrigulõ kübära päähä. Tuu vaht’sõ hinnäst õnnõligu näoga piiglist, a es lausu sõnnagi. Nii prooviti viil mitu kübärät, tullõm iks üts ja sama: ei määnestki vastust.
Ku tütrigulõ oll’ jäl vahtsõnõ küpär päähä säet, lõppi vanõmba sõsara kannahtus. Tä hiilse poodist minemä ja läts’ kodo.
Õigõ pia sai kodo ka noorõmb sõsar, näost verrev ja maruvihanõ.
Poodiherr oll’ tulnu lats’kõsõ mano prooviruumi kaema, määndse kübärä tuu sis är ost, a vanõmb sõsar oll’ salguisi kõgõ rahaga ärki lännü. Ja pidi timägi, silmä häpü täüs ja kübäräldä, kodo juuskma!
Liinaelo väega hää
Kavvõmba mõtsakülä naistõrahvas, kiä es olõ tükül aol liina saanu, juhtu sinnä tuul aol, ku Võrro oll’ mitu suurt puuti vai marketit tett.
Perän kõnõl’ tä umast liinankäügist tõisilõ muttõlõ suurõ imehtüsega: «Poodiussõ läävä esihindäst vallalõ. Ku kauba iist rahha läät masma, teretäs kassanoorik sinno nigu suurt sugulaist. Ja ku nakkat vällä minema, lätt uss jäl vallalõ. Poodiedine om puha vällämaa autit täüs. Ja egä autokõnõ teretäs umanikku – klähv nigu nuur pinikene vai ruigas nigu tsiakõnõ.»
Sis märgot’ tsipa ja ütel’: «Ülearvo tähtsäs ei massasi kah iks minnä. Ma naksi üle tii tõistõ puuti minemä, äkki lassõ kiäki vilet.
Mõtli, et jo ma mõnõlõ liinatsuralõ miildümä naksi. A oll’ hoobis politsei. Nuur ja illos külh, a väega kuri. Tä lubasi tõnõkõrd võlss kotussõn üle tii minegi iist trahvi tetä!»
| | Mis sa arvat? |
| Tont | | | Panõ kah üte hirmsa jutu kirja. Tuu lugu juhtu 26 aastakka tagasi. Oll’ kõllõ märdikuu üü. Ma tulli uma kondiauruga diskolt Võro liinast. Kell võisõ olla umbõs poolõ üte paiku üüse.
Umbõs kilomiitre maad inne koto Navil haugaht’ mu jala man äkki üts pini. Mul käve külmäkahmustus üle sälä!
Sõs lätsi põksva süämega edesi. Sai vast mõnisada miitret edesi mintüs, ku kuuli tii veeren võsan umbõ kõvva RÄGINÄT!
Ja õkva hüpäs’ki tii pääle vähämbält kats miitret pikk miis, kink näolapp oll’ kahvahtuhelle nigu kuuljal!
Tuul esimuudu hingelisel oll’ pikk nahkmäntli sälän ja vanaaolinõ SUUR küpär pään. Jäi mu ette saisma, umbõs 10 miitre pääle.
Kaimi tõõnõtõõsõlõ näkko umbõs minodi jago. Sõs ma ütli: «TERE SÕBÕR!» Tuu TONT hüpäs’ äkki üles ja pand’ tõõsõlõ poolõ juuskma.
Ma olli nigu hälvähünü ja kuuli, kuis tä sammu kavvõmbahe jäi. Perän mõtli, et tuu oll’ mõni hull, hullarist är karanu vai mõrdsuk!? Egä tuu üü mul und es tulõki.
Otsa Kallõv
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
