| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Rumvoldi Aivar: kunstnigul lätt sis häste, ku tä uma käekirä löüd! |
| | | | | | Rumvoldi Aivar näütüse vallategemisel üten tütre Kirkega. | | | | |
14. märdikuul saa Võro savikunstnik Rumvoldi Aivar 50 aastakka vanas. Mõni aig inne juubõlit, 22. rehekuul tekk’ tä üten naasõ Jõgi Rutiga (42) Võro liinagaleriin vallalõ ütidse näütüse «Vormi ja värmi mängu». Tan olli Aivari töist välän joba kimmäs kaubamärk – luudusligõ kirjuga savianoma – ja päält tuud esisugumanõ välläpanõk vannu pütülaudu pääle kleebitüist savitsist vigurist.
Savikunstnigu tüü omma ummamuudu viil tuugipoolõst, et tä ei tsikõrda esi ummi saviasjo pääle kirjo. Aivar võtt leevä vai kala, hainakõrrõ vai määndsegi teräkese, vaotas savist as’alõ kirä pääle ja saa väega illos.
Kuis taa pütülaudu-asi valmis sai?
Mõnikõrd tsiirutasõ pään säändse mõttõ, a jõvva-i kohegipoolõ vällä. A mõnikõrd päsese, as’a trehväse kokko ja sis vähäkene toukat ja joba lätt. Kavvõmbalõ ja kipõmbalt, ku esi mõistat arvada.
Alust’ tollõst, et ma käü Verskan palotaman, sääl om tuu palotusahi. Sääl oll’ üts ärvisat tünnütükk, sääne lahki lännü. Korssi nuu lavva kokko ja no kurat, nii ilosa lavva, kuis ma saa noid är palota!
Edimäne mõtõ oll’, et taa om nii hää pind, et äkki piäs pruuvma maali näide pääle. Ma ei olõ hulga aigu õlimaali tennü, olõsi võinu pruumi, a hää, et es tii!
Sis oll’ äkki selge, mismuudu asi piäs vällä nägemä ja tegemine esihindäst oll’ lihtsä. Es lääki rohkõmb ku üts päiv.
Kae, tiiät, ma ei tükü väega uma käega kirju tegemä. Midä parõmbalõ kunstnik hindäst arvas, toda inämb tä taht uma käega tetä, mõnikõrd om signatuur puul pilti.
A tõnõ võimalus om, et kaet ümbretsõõri ja näet säändsit kirju, mis omma olõman. Siin om nii luudusliidsi asju ku tehnitsistlikku värki. Tuu tegegi as’a, kuis sa nä vällä lõikat ja näütät. Tuu om kalaga, tuu leeväga...
Mitmõs näütüs seo sul om?
Kurivaim, ei mõistaki üteldä! Noid om iks olnu. Edimäne näütüs oll’ 1978 Pärnun. Kas olli Vindi Toomasõ ja Lapini Leoga kuun?
Ma olli esi sõaväen, saadi pilte ja sõbra panni neo vällä. Näütüisi om olnu Saksamaal, Roodsin, paar kõrda Soomõn, Ameerikan Baltimoren.
Saat õkvalt 50. Kas tuu verstäpost om su jaos tähtsä?
Ei olõ! Mis kurat sääl vahet om, pall’o maa tsiirutas ümbre päävä ja pall’o sa sääl olõt! Pito või iks pitä, a taa ei piä sünnüpäiv olõma. Kaet, et illos ilm om, võtat sõbra kokko ja omgi!
Mille sa Võrol elät?
Ma olõ Võrol sündünü, käve koolin Talinan. 1981. aastagal tulli Võrolõ tagasi: Talina elo es paistu inämb nii hää. Stagna oll’ sis kõgõ kõvõmba kruvi pääle käändnü ja näütüisile nii väega es saa: ku tuudaigu vähä tõistmuudu kunsti teit, es saa ilman kimmäs olla, et su näütüst är ei keeldä.
Vanaesä-vanaimä ellivä Kubijal, olli üle 80 vana. Kedägi tõist es olõ tulõman kah, ma tulli hää meelega vannu inemiisi iist huult kandma.
Ku tulõt hää meelega, jäät pidämä kah. Elämise jaos om Võro õkva paras.
Kas kunstitegemisega saat är ellä?
Kõvva piät tüüd tegemä. Iks om vidänü kah: ei olõ pall’o noid, kes uma tüüga är eläse.
Savitüü om sääne tehniline värk, et ku nakkat tegemä – no ma olõ 20 aastat tennü –, et edimäne viis aastat olõt tehnilidselt nõrgokõnõ ja ku ei olõ umma stiili kah, sis ku ummi asjo kaet, sis... Löüdse üte kastitävve ummi vanno asjo. Es tihka prügükasti kah är visada, kaibsõ maa sisse.
Nii, ku sa lövvät uma käekirä, lätt õkvalt parõmbas. Ma olõ tennü kolmõlõ restoraanilõ as’a. Alosti Verska seto tsäimajast. Ma ei olõ kunagi pidänü tegemä säänest asja, midä ma ei taha tetä. Ku pakutas määnestki tüüd, mis mu laadist vällä lätt, sis mul om sõpru-keraamikit terve Eesti täüs, saada kellegi tõsõ mano.
Ma või üteldä külh, et olõ nii kõva miis, et sodiaagimärke nakka-i kunagi tegemä. A kurat, ku üteldäs, et hind om sääne, tii tuhat tükkü, külh tiit... õnnõ umma nimme ei kiroda ala! Mõnõ as’a piät tegemä, et ello jäiä, peret üllen pitä. Nüüt om meil tuu Avatud Ateljee, Ruti tettü, sääl om iks lännü asjo. Olõ aastit laatu piten käünü – viländäs lätt! Ainukõnõ laat, kos ma hää meelega käü, om Lindora. Mõni kunstnik ei taha laatu piten kävvü, a tan saa inemise käest küssü, mis tälle miildüs ja sääne jutt om väega hää.
Kõnõlõ tuust vahtsõst Avatud Ateljeest Võro keskliinan.
Tuu om vahtsõnõ jah, kesk suvvõ sai valla tettüs. Tuu oll’ Ruti mõtõ. Ma olõ sääne, et nakka õkvalt arotama, et mis taa mass, kas õks mass tetä... A as’a trehvsi nii, et ruum om hää, kotus om hää. Õnnõ renti piät egä kuu masma. Mul om sääl savikursus, joonistamist opatas, kiräkunsti. Mõtõ oll’gi mitte tetä õnnõ müügikotust, et nii ku astut sisse, hüppäs kiäki leti takast vällä ja nakkas midägi sisse pakma. Taa om rohkõmb sääne kotus, kon saias kokko, juvvas tiid ja aias juttu.
A muidoki, säänest kunstivälläpanõkit, nigu sääl om, ei olõ Võrol mitte kunagi ollu! Ruti om naa kõik esi valinu. As’a võit nii vussi aia, et võtat valimalda asju sisse, asi ütsindä või olla väega hää, a olõ miis, panõ naa kokko!
Mille inemiisile su as’a miildüse?
Naa ei läügü väega. (muhelõs). Ma olõ tennü naid tuha- ja saviglasuurõ. Saat naa glasuuri tetä õkvalt säändsist as’ost, mis omma su jalgu all. Tuu tähendäs toda, et olõ-i väega puhtit värve. Tuu ei olõ mitte õnnõ tuuperäst hää, et säändse as’a pasva egäle poolõ. Egä asi om peegeldüs su hindä olõmisõst. Ju sis om nii, et... Läts’ki hindäkitmises! (naard).
Küsse Harju Ülle
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
![](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/1206.jpg&h=301&w=200","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=200,height=301"))
