| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Moskva tsirkus – lugu tuust, kuis seto poiss läbi Moskva Usbekimaalõ läts’ | | | | Lahe Arno |
Ma mõtli tuud, et ei nakka ma kirotama as’ast, mis tõisiga om juhtunu. Mõni inemine või viil pahatsõst saia, et näet, juhtu jah sääne lugu ja sa piät kõrraga tuud tervele ilmalõ rüükmä. Naabripoiskõnõ või õkvalt kur’ast saia, ku ma är kõnõlõ, et timä tuu oll’, kiä esä rüäpõllu maaha palot’, ku vanamehe karmanist nühästüt pellamoori ilosa korgõ vilä seen popsut’. Ma kõnõlõ hoobis üte luu esihindäst.
Sis om tuu asi kimmähe paprõ pääl, selle et ega ma kah igäväste ei plaani ellä. Läävä ka mul hiusõ hallist, hamba nakkasõ logisõma ja tuuh iäh läävä mõnõ mälehtüse tuhakarva. Selle ommaki vaia uma noorõpõlvõ roidõlusõ mustvalgõlõ är tsikõrda tuuh iäh, koh iks jovvat viil sulõpääd peoh hoita.
Kunagi ma sis istu kotoh Ruudsi küläh tiigi veereh uma halli habõnaga nigu üts vahva naksitrall, kullõ, kuis kunna kruuksva, kisu sarapuudsõ ridvaga vanalõ paksulõ esäkassilõ kokri vällä ja hoia latsilatsil, kiä koolivaheaost mamma-papa mano omma tuudu, silmä pääl, et niä väega süvvähe vette tsuklõma es lännü. Sis ma ütle näile, et kuulgõ latsõ, miä ti sääl solbõrdat, tulkõ, ma kõnõlõ teile parõmb, kuis tuu lugu algusõ sai, et mi ütskõrd Usbekistanih Pogoretski pojaga Sõrdarja jõõ veereh gaasimoodoriga Žiguliga kalal ja tsuklõmah kävemi.
Kõik sai algusõ ütel põvvatsõl hainakuu pääväl 2002. aastal, ku mi Toivopojaga Tsiistri küläh määndselegi vanalõ meierile vahtsõt lastukatust pääle leimi. Ma sis istõ sääl har’a pääl nigu Napooleon hobõsõ säläh, õnnõ et mul oll’ mõõga asõmõl vassar peoh. Päiv palot’ katusõ otsah ullimuudu, nii et Toivopoig huigas’ mullõ alt, et midä sa higonõt sääl, kaartõ jo tsilgusõ. Ja sis äkki naas’ all lastuunigu pääl mobiilnõ telehvon tirisemä. Toivopoig rüüke, et Arnts, hüppä alla, määnegi Talina nummõr helistäs. Tuu pidi eloh kõgõ suurõmb vidämine olõma, ku lastukatusõ otsast pall’a tagaotsaga alla nilvõskõlõt ja üttegi pindu persehe ei lää. Mul tuud eksperimenti tävveh ulatusõh pruuvi es õnnistu, selle et määndsegi nardsu iks olli mul jalah. Pääliinast tulli sis säändse sõnomi, et minnu kutsuti sinnä tüühü. Hotelli. Ma panni järgmäne päiv kompsu kokko ja virodi Talinahe. Ja sinnä ma ka jäi katõst aastast, nii kavva ku ütspäiv ülemb ütel’, et Arno, tulõ mu tarrõ, mul om üts tähtsä jutt. Ma es mõista midägi arvada. Küsse mu käest, et kas mul noorik om. Ma ütli, et ammõtligult ma kellegagi kattõ üüd ütsiotsõ ütte sängü ei jaa parhilla. Ja tõsõst pallõl’ mul midägi vinne keeli üteldä. Ma ütli sis, et: «Puudem pasnakoomitsa, devuska, pasaaluista rasdevaites.» Arvada mu vinne kiil oll’ viis pluss, selle et pääle tuud ütel’ ülemb, et firma tahasi minnu Usbekimaalõ saata tiidmäldä aost ütte vahtsõt hotelli käümä tõmbama. Ma mõtli üts minot aigu ja ütli, et olõ tuuga peri.
Järgmäne päiv käve kotoh Setomaal, mudsohti essä-immä, patsudi pinni ja sis jo oll’gi minek. Imäl oll’ paari päävä peräst sünnipäiv ja nädäli peräst sündü velepoig… Andkõ no andist, et ma inne är pidi pagõma.
Nii, kuvvõndal paastukuu pääväl 2004. aastal kell kuus hummogu olli ma Talina linnujaamah. Väiga halv oll’ olla, selle et iks oll’ vaia Eestimaast ja sõbrakõisist viil viimäst võtta. Sis ma mõtli, et tuu ei olõ hää, et mõnõ kõrdsu pääliinah üüpäiv vallalõ omma. A noh, ega sis kiäki mullõ viina suuhtõ es vala, ku inemine om iks esi ullist luud, sis ullist tä ka jääs. Hummogu es olõ aigu määnestki söögipalla ka haarda ja kõtukõnõ oll’ väega tühi. Edimäne lindamine oll’ üle vii Suumõ, et sis säält edesi Moskvahe virota. Väiga ihnõdu inemise olli sääl linnugi pääl, es anna muud süvvä ku kats vehvermendsi kompvekki. Suu sai magusast tettüs ja kõtukõnõ sai tsukrust maigu suuhtõ ja naas’ viil tahtma. Ma olli inne kah Helsingi linnujaamah mitu kõrda olnu ja jo tiidse, et nii varra sääl midägi mõistlikku süvvä ei anda. Ainugõnõ söögikotus, mis vallalõ, oll’ hiinlaisi puut, a sääl müüdi õnnõ määndsitki bambusõvõrsit ja muid juurikit. Tuu om sama hää ku minnä hummogu üteh lehmäga kar’amaalõ ristikhaina süümä.
Kell katstõist lõuna aigu sai lõpust Moskvahe, Seremeetjevo Ütte, a mu lind Taškenti läts’ Seremeetjevo Katõst. Esihindä ullusõ peräst es lää ma sinnä kotusõhe, kost buss edesi tõistõ linnujaama läts’, a lätsi nii võlssi, ku võlssi sai viil minnä. Sepäpoisi tsagi mu pääluu seeh iks viil rauda, selle tuu muting tull’gi. Kätte oll’ jõudnu aig tõsitsõlõ ummi närve süümä naada. Sai ma sis passikontrollist läbi, ku õkva oll’ mu ümbre mõnikümmend taksojuhti, üts mõtsikumb ku tõnõ. Tapjamehilädse olli nuu mehe, mitte taksojuhi. Üts summin õnnõ käve mu ümbre, nigu olõsi ma mehiläidsi sülemäle määnestki kurja tennü. Summin suminast, a nä rõipõ tahtsõ viil mu käest kohvrit ka är kisku ja minnu umast kundõst tetä. Ku tulõva kõrd Moskvahe lää, köüdä koti lehmäketiga käe külge, nigu hüäh ameeriga filmih gängsteri rahakohvridõga tegevä. Edimädse küsümise pääle, et pall’o tuu sis mass kah, et tõistõ linnujaama sõita, üteldi mullõ, et ammõtlik ja kõigi säädüisi peri hind om 167 ameeriga dollarit, a õnnõ täämba ja õnnõ mullõ teemi tuu lühku otsa 125 iist är. No kurrat, kedä nä petvä? Setot? Kurradi ulli! Ma ütli näile paar väiga roppu sõnna, tuu pääle anni poolõ nälädse verenudsija alla ja lätsi mõnda tõist ohvrit otsma. Vaidli ma näidega sis tükk aigu sääl ja peräkõrd jäimi pidämä kümne dollari pääle. Peräst ma kuuli targõmbidõ käest, et viiega olõs kah är saanu.
Lugu lätt edesi järgmädsen Uman Lehen
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
