Nummõr' 141
Märdikuu 6. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kuul saa umma hoita
  • Uudissõ
     
  • Ristikõo ragomisõ iist tulõ kõva trahv
  •  
  • «Suur must pini» latsilõ
  •  
  • Käü võro keele nätäl
  •  
  • Valgjärve kuul 240
  • Elo
     
  • Toromehe tüü aost ei küsü
  •  
  • Moskva tsirkus – lugu tuust, kuis seto poiss läbi Moskva Usbekimaalõ läts’
  •  
  • Võro liina vana pildi
  • Märgotus
     
  • Uma pido tulõ nuuri meele perrä
  •  
  • Rumvoldi Aivar: kunstnigul lätt sis häste, ku tä uma käekirä löüd!
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Toromehe tüü aost ei küsü
     
    Nutovi Mirjam
      
     
    Semmi Aivol olõ-i nal’alt vapa minotit võtta: seo pildi tegemises tull’ tä Adistõ prügümäelt üte massina praavitamisõ mant är kutsu. 
      
    Ma mõtli, õt õnnõ tohtril ja pritsimiihil om sääne ammõt, kon kelläaig olõ-i tähtsä – ku inemisel hädä käeh, sõs tulõ avita. A tulõ vällä, et täpsele sama lugu om Põlva kõgõ hinnatumba toromehe Semmi Aivoga (55): tedä om esiki kell kats üüse üles pesset, et vaia om katski lännü torrõ praavita.

    «Kuis ma saa jättä inemise hättä?» küsüs miis esi. Tä paistus säändse eloga rahul ollõv – om tõõnõ sääne väega rahulidsõ ja muhhõ olõkiga. Jutt om Aivol hää, silmist paistus lahkõ miil ja elorõõm. Ma märgoda hindä ette, õt säändsit inemiisi võisi seon ilmän inämb olla.

    Põlva pääl kõnõldas, et Aivo om ülepää kõõ parõmb toromiis. Miis esi hinnäst kitä-i, ütles õnnõ tasatsõlõ, õt kõik inemise tegevä jo umma tüüd häste. Ütles mano õnnõ tuud, et tuu, kiä taht, tuu saa õgal puul tüüd. «Mul hindäl om jo nii, et tüü tükis üle pää kasuma, tahaki-i tõist inämb nii pall’o tetä,» kõnõlõs Aivo ja ütles, et täl olõ-i aigu eski maaha istu ja napsi võtta, õnnõ ku jõulu vai jaani omma.

    Tõtõstõ: torotüü olõki-i Aivol viil päämäne, päätüü om täl jo pia 30 aastakka Põlva Kommunaalih, koh tä om keevitäjä. Miis esi om uma tüüga rahul – hää kodo lähkül kävvü ja palga üle saa-i ka nurista. Päälegi ollõv tuu viil sääne loomingulinõ tüü kah. Nii olõki-i mehe pääh uma torotöie firma mõtõt tulnu, kuigi Aivo tunnistõt toromiis om.

    Torrõ hingeello oppõ Aivo tundma päält sõaväke, ku tä mõtõl’ üteh uma velega, õt ehitäse kuuh maalõ maja ja jääse sinnä elämä. Sis oll’ Aivo viil märknü, õt timä külh maalt kohegi är lää-i, selle et määne elo tuu liinah iks om.

    A ku tä hindäle naasõ võtt’, sõs tull’ vällä, et egä suur pere kuuh ei püsü. Vaihõpääl oll’ miis hää tüü iist hindäle Põlvahe kortina saanu ja nii tä sinnä elämä läts’ki. A maalõ ehit’ tä kats kasvomajja – üts 44 ruutu ja tõõnõ 180 ruutu. Ku edimäne kasvomaja pistü sai, sis oll’ iks siist-säält veidükene vaia torrõ praavita, selle et õga kokkopandmiskotusõ es piä väega häste. A ku tõõnõ kasvomaja ka valmis sai, sis sääl oll’ jo kõik nii ku olõma piät.

    Kasvomajjon kasvat’ miis inämbjaolt kurki, nii õt naisipääväs oll’ täl umatsilõ edimäne kurk lavva pääle panda. Ku suurõmba saagi tulli, sis vei Aivo umma kaupa puuti kah. Nädälih käve tä kats kõrd ja sai 2400 ruublit. Krooni tulõkiga lõpõt’ Aivo kurgikasvatusõ är, a torotüü jäi.

    Tütrepoig opp vanaesä mant

    Aivol olõ-i aigu määndsegi aoviidüsse jaos ja tä ütles, et kotoh olõminõ om timä kõgõ suurõmb hobi. Viil pruum miis aigu löüdä, et uma vanõmba tütre pojaga üteh olla. «Poiss tahaki-i muial olla ku minoga,» om Aivo uhkõ. Ku Aivo om uma elo joosul pall’o autoroolih olnu – nii sõaväeh, ku Põlva KEKih – sis muidogi om tä uma tarkusõ ka latsõlatsõlõ edesi andnu. «Tä oll’ kuus-säidse aastakka vana, ku autosõit oll’ selge,» kõnõlõs Aivo. Täl om iks peris mitu kõrda tulnu tuuperäst ka trahvi massa, õt poiss tä üsäh ruuli om käändnü.

    Olkõgi, õt tuu asi oll’ jo ammu selges saanu, õt Aivol pall’ond aigu käeh ei olõ, küsse ma iks, õt kas tälle raamatit kah miildüs lukõ? Tuu pääle ütel’ miis, õt täl oll’ kõik aig määnegi jama mandlitõga, nii lõigati täl neo ütskõrd är. A tuu oll’ rassõ lõikus, selle et täl es taha veri häste kinni jäiä, nii tull’ täl mõnda aigu haigõmajah olla.

    Sõs oll’ tä üte Traadi Matsi raamadu läbi lugõnu. «Seo oll’ häste kerge ja mahalanõ raamat,» kitt Aivo viil takast perrä. Viil oll’ tä jõudnu «Härmalõngad ilma tuuleta» lugõmisõga pääle naada, a sis sai tä haigõmajast vällä ja tuud raamatut es jõvvaki tä läbi lukõ.

    «Lubanu olõ pall’o ja aoplaanih ma nigunii kunagi olõ-i,» kõnõlõs Aivo umast kipõst elost. «Kõõ hullõmb om tuu, et ku ma määnestki tüüd lää kaema, sis tulõ kotusõ pääl vällä, et asi om tõtõstõ hull ja nii lõpõta ma kõik tõõsõ tüü är, et kedägi avita.»

    Tuu, õt Aivo koolih õigõ veidü om käünü, tedä määnestki muudu kurvas ei tii. «Ma ütle-i, õt ma tuuperäst eloh minkast ilmä olõsi jäänü,» kõnõlõs miis. «Rehkendämine võtt õnnõ rohkõmb aigu ja geomeetriät olõsi kah vaia:ümbremõõdu ja säändse as’a omma torotöie man väega tähtsä. A lõpus opp inemine kõik är, miä täl vaia om.»

    Kolmõmiihist sai tüümehe, viiemiihist napsumehe

    Aivo seletäs, et om iks ummi koolivelju kaenu ja miä om vällä tulnu: neo, kiä olli kolmõmehe, omma häste nakkama saanu, a viiemiihist omma kõva napsumehe saanu. Aivo esi oll’ kah koolih kolmõmiis. Nigu poiskõisil iks, läts’ aig kõgõ muu jaos är.

    Parhilla arvas miis, õt seo ilma aigu tulõ-i ilma koolitusõlda kuigi muudu vällä. «Inemine iks piät haridusõ saama, a tuud om õnnõ sis vaia, ku tä mõist tuuga midägi pääle naada,» seletäs Aivo ja löüd, et mis kassu om korgõst koolitusõst, ku peräst iks lapjomiis olõt.

    Hariligult üldäs, õt kängsepp käü ilma kängilda. Aivo kotsilõ saa-i nii üldä. Jo rublaao lõpuh naas’ Aivo hindäle majja ehitämä. Miis tulõtas miilde, õt sis tahtsõ tä katõkõrdsõt majja. Tä tekk’ viil eski projekti ja kõik. A ütskõrd oll’ tä ussõ vaihõl sõnnom, et maja kotus om tühästet.

    Pääle as’aajamiisi sai tuu asi siski selgüst ja Aivo maatükk jäi alalõ, a katõkõrdsõ maja ehitämisest asja es saa. Miis esi ütles, õt katõ kõrraga maja olnu iks parõmb – tõõsõ kõrra pääl om parõmb õhk ku edimädse kõrra pääl.

    Nii sai suurõ huuga keväjä ehitämine ette võetus ja sügüse oll’ vahtsõnõ kodo katusõ all.

    A sis naksi tüü vinnümä, selle et nigu iks, kai ka Aivo, et aigu om külh. Ni omgi parhilla maja viil säändseh saisuh, et peris valmis olõ-i. Ku no kiäki arvas, õt jo täl sääl majah kõik toro tsirra-tsorrakulõ omma ja tsilkva, sis nii peris olõ-i. Aivo hindä sõnno perrä om täl õnnõ üts kraan, miä tsilgus. Miis esi ütles tuu pääle, et aotline asi jääs igäväses. Nii tä tõtõst tükiski eloh olõma.

    Mis sa arvat?
     
    Uma Lehe suur jutuvõistlus!
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!