Nummõr' 140
Viinakuu 23. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Mulgimaa sildi välän, kas Võromaa uma kah tetäs?
  • Uudissõ
     
  • Tähtraamat saa valmis Lindora laadu aos
  •  
  • Muusikaoppaja kulssi Uma pido laulõ
  •  
  • Osola kuul võitsõ leevämängu
  •  
  • Latsijuttõ võistlus
  • Elo
     
  • Käük kabõliaida
  • Märgotus
     
  • Traageli Ivar: noorõ nakkasõ Vahtsõliina tagasi tulõma
  •  
  • Naasõ kotost vällä!
  • Andsak
    Innembi
    Perämäne külg
     
     
    Käük kabõliaida
     
     
    Om kargõ süküskuuhummok. Luudus om ehit nigu pruut. Tä om uhkõ umah iloh ja veidükene nigu kurb kõgõ iihsaisva peräst. Vahtrõ umma edevä, nä umma kirivä, a kõiv um uhkõ ja piinü olõmisõga. Kaes vahtrit ülevält alla: mis ti tah heigotõlõt, üttemuudu kaosõ meil kõigil lehe. A haavakõnõ väristäs lehti, paistus nigu tuul laulasi hällülaulu. Pitsidä silmä kinni ja olõ nigu paradiisih.

    Mullõ miildüs mu uma Võromaa egäl aol.

    Täämbä sõidami kalmuaida. Tii um käänüline: ütest mäest üles, tõsõst alla, kurvõ siiä vai sinnäpoolõ. Vanast üteldi, et seo tii sai käänülidses tuuperäst, et haanimiis kõrdsih pall’o julgust võtt’ ja es jõvva inämb esi hobõst juhti. Hobõsõkõnõ sõitõ sis esi kodo poolõ. Pidi kinni ja sei, koh tahtsõ. Nii saigi Haani tii väega käänüline.

    Ku mõtlõt, lätt aig kipõstõ ja olõmigi peräl. Mullõ miildüse neo käügi kabõliaida. Süä om rahul ja hingel hää olla. Tah tunnus kõik nii tasanõ ja rahulik.

    Nojah, tuu õnnõ paistus nii. Toeda hindä pingi veere pääle, jää mõttihe ja olõki ei inämb vaikust. Peris elo kaos ja ma nigu kuulõ ja näe näid kõiki. Näet, sääl um nuurmiis, kinka sai üteh pidol käütüs ja tandsitus. Vai seo taadikõnõ, tä võtt’ kõgõ vankri vai rii pääle, ku koolih käve. Ma kuulõ tä tarka ja muhhet juttu. Kõik nä ilmutasõ mullõ hinnäst.

    Kõigist um meeleh midägi hääd. Tundsõ ma näid kõiki. Olõ jo uma kodokandi kalmuaiah Pütsepäh. Tah samah umma ka mu hindä vanõmba ja muidoki mu armas vanaimäkene, kinka siiä kabõliaida uma edimädse käügi tei. Kes iks opas’: «Latsõkõnõ, tah ei tohe kipõst kõndi ega kõvva kõnõlda. Ei tohe tah murda ossa ei häitsmekeist. Seo um näide rahupaik». Siiäni olõ iks püüdnü tuust oppusõst kinni pitä.

    Nii ma sääl sõs istu ja mõtlõ. Kõrraga tunnõ vallu süämeh ja nakkas häbü. Olõ peris eloh tagasi. Parhilla olõ-i midägi inämb pühhä. Eski surm ja kalmuaia. Õks kuulõt siist ja säält noist, kes matussit puust’va, lahkva vaasõ vai varastasõ lille. Ei tiiä, kes nä kül säändse umma vai kost tulõva?

    Nojah, umgi tagasiminegi aig. Jätä kõigiga tassakõistõ jumalaga – tõõsõ kõrrani. Käve jo näil kõigil küläh.

    Astu tassa
    hillä mõtlõ
    rahu olku näidega.
    Süküstuulõh
    kirka lehe
    unõlaulu laulava


    Jõgi Juta

    Mis sa arvat?
     
    Uma Lehe suur jutuvõistlus!
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!