| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Hää tege õnnõligus | | | | Tulõ inämb kaia ja oppi, midä tõõsõ tegevä |
| | | | | | Kotjuhi Igor, timahavadsõ Kangro-preemiä saanu kirämiis | | | | |
Võih, ku õnnõlik ma olõ, et saa ummi mõttit võro keelen edesi anda! Kuigi lugõja ärku mõtõlgu, et ma taad kiilt mõista – olõ-i sukugi nii. A teno toimõndajilõ-ümbrepandjilõ saa mu eestikeelist juttu lukõ võro keelen.
Ma ei tiiä, ku pall’o või mukka rehkendä ku võrokõsõga, a ma piä luku kõgõst, miä köüdet võro keele ja kultuuriga. Ja seo om nii tuuperäst, et olõ sündünü ja kasunu Võro liinan, Tarto uulitsan.
Mi liin om illos ja sündsä, esiki võõral tulõ tan pääle kodonõ tunnõ. Saman paistus, et mi saami taad tetä viil parõmbas.
Kõgõpäält tulõ selges tetä, kuis vällä üldä lauluesä nimme. Opsõ Tarto ülikoolin eesti kiilt ja sai teedä, et saksaperätsit nimmi tulõ vällä üldä nii, nigu naa omma kirja pantu – mitte määnegi kraaksva «Kroitsvald».
Ja seod võis arota, pitä näütüses eesti-saksa keeleseminääre, miä pidänü tettämä Kreutzwaldi majamuusõumin Võrol.
Samma majja saasi tarvita ka muiõ üritüisi jaos. Sääl võinu olla nädälidse koolitusõ noorilõ kiränigele. Piä tan silmän näütüses noid nuuri kiränikke, kiä kirotasõ aokiräle «Värske Rõhk». A olõs niisama kinä tetä eesti kirändüse kursuisi Eesti vinläisile. Tuu avitanu tutvusta mõlõmbalõ rühmäle eesti kirändüsklassikat, a päält tuu ka mi ilosat maakunda.
Et paigapääline kunst es jäänü toppama Kreutzwaldi- ja heränemiseaiga, tulõ tähtsäs pitä ka parhillatsit kultuurisaavutuisi. Tiatri ja kujotava kunsti osan omma as’a inämb-vähämb häste edesi lännü, tuud pall’ongi teno tiatriateljee ja liinagalerii usinilõ tegijile.
Kirändüsen ja muusigaelon võinu tetä kah peris pall’o põnõvat ja tähtsät. Võinu näütüses kõrralda suurõmba kirändüs-gaala Kandlõ kultuurimajan, kon astnu üles nuu, kiä omma saanu Kangro-preemiä. Vai tetä Liivi-Alveri-Kangro preemiä saanuidõ ütine ülesastminõ.
Viil ütes sümpaatsõs ettevõtmisõs võinu olla õdagudsõ purskkao-kontsõrdi mi vahtsõmbas tett keskpargin. Näe umin hõlahuisin, kuis inemise jalotasõ mõnusalõ pargin, söövä ijätüst vai joova limunaati ja kullõsõ jazzi vai mõnt muud kergembät ja hää maitsõga tettüt elävät muusigat.
Midägi taolist tetäs egä suvi Tarton Atlantisõ man, üles astva egäsugumadsõ tudõngipõlvõmuusigu, kiä mängvä innekõkkõ mängmise peräst ja ei taha tuuga suurt rikkust kokko aia.
Võro pargin saanuki mängi näütüses paikligun muusigakoolin opja ja külälise Tartost.
Ma olõ tuu puult, et Võro olõs seenitsest inämb valla vahtsilõ mõttilõ. Mi saami tõisilõ pakku umma vaimsõt varra, a saman ei piäsi mi häbendämä iinkujo võtmist mõnõst tõõsõst maakunnast vai liinast. Ütsindä Tarto liinast võinu kutsu loengit, esinemiisi ja seminääre pidämä mitmit ja mitmit opatuisi inemiisi ja esi ala as’atundjit.
Tuu as’aga ei tunnista mi umma nõrkust, a näütämi, et meil om vaia lahenduisi, miä tüütäse. Ku kõgõ parõmba saavutusõ tuvvas sullõ kodo, kaos tahtminõ olla kongi muial. Ja inemine opp täpipäält nii kavva, ku eläs.
Säe tsipa ümbre kuulsat nuureestläisi juhtmõtõt «Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks» ja ütle hindäle, umalõ perrele ja tõisilõ võrokõisilõ: «Olõmi esi tegijä, a kaemi ümbre kah!»
Uma Leht om tennü kül täpipäält seo perrä. Telli vinne kirotaja käest eestikeeline jutt võrokeelitsen lehen ärtrükmises – seo om külh tipp! Tuuperäst olõgi õnnõlik.
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
