Nummõr' 139 Viinakuu 9. päiv 2007 TOIMÕNDUS OTSI UMA LEHE TEL´MINE ARHIIV PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)     Pääleht   Abi vahtsõt muudu Uudissõ   Võromaad tetäs aigupiten võsust puhtas   Põlvan näüdäti Lõõdsa-raamatut Elo   Undsõn ilman lätsi kõndma   Suur kurg patsiir Kurõnurmõ nurmi pääl Märgotus   Hää tege õnnõligus   Kalkuni Mari: Kihnu ja Võromaa omma Eesti kõgõ võimsamba paiga!   Võro veri Innembi Perämäne külg     Undsõn ilman lätsi kõndma   Rahmani Jan                   Silt Süvähavva luudusõtalon ütles, et Euroliit taalõ talolõ tukõ ei anna.   Matkaseltskund kaes kaarti ja märk, kohe edesi minnä. Pildi pääl omma Triinu, Kaido, Urmas ja Hasso.   Seo silt sais Leevakul, jõõst vast 5 miitret kavvõn. Kiäki arvas, et jõgi om timä uma.               Tull’ meil sääne plaan, kävvü inne talvõ tsipakõsõ Võu jõõ viiri piten ja kaia, kuis Räpinä puul eletäs. Rehekuu edimädse nädälivahe võtimi ao vabas, pannimi seerigu jalga ja naksimi astma. Meid käüjit oll’ viis tükkü: Triinu, Kaido, Urmas, Hasso ja ma. Räpinä alt Rahumäelt naksimi astma riidi kellä poolõ ütetõistku paiku. Plaan oll’ lihtsä: kats päivä kõndi, edimädses üüs jõuda Pääsnä küllä, tõõsõl pääväl lõpõta matk Viia veski man ja ku jõudu om, sis Leevile vällä astu. Ütle kõrraga är, et es olõ tuud jõudu, nii lõpõtimiki Süvähavva luudusõtalo man uma käümise är. Süküs om illos aig ja passis jalaga kõndmisõs häste. Ainumanõ, miä või sügüse käüjit segämä naada, om ilm. Meil läts’ ilmaga häste, es olõ kuum kõndi ja väega vihma kah es sata. Mis mi sis õigõhe teimi? A midägi, kõndsõmi ja kaimi ümbre. Kiä varrampa jõkõ piten paadiga sõitnu oll’, kai, kuis tuusama luudus perve päält paistus. Kiä es olõ, kai ja kullõl’ niisama. Mis mi sis õigõhe näimi? Hulga sügüsest luudust, jõkõ ummi korgidõ pervi ja müürega, sillakõisi, hainakasunuid niidükeisi jõõ veeren, mõtsa, võssu, nurmi... Näimi ka jõõ viirde jätetüid seerikit, kattõ külmäkappi, mille ufo olli mõtsa veenü (inemine ei saa jo sälän külmäkappi tiist mitusada miitret kavvõlõ mõtsa sisse vitä), näimi jõõ viirde kaivõtuid lumpõ ja lagonõvit huunit. A kõgõ inämb näimi taa matka aigu silte, mink pääle oll’ kirotõt «Eravaldus». Üts sääne silt oll’ kogoni jõõ viirde pantu, umanik taht tuuga arvada üteldä, et jõgi om timä uma. Mul naas’ tuust inemisest peris hallõ. Mõtli, kuis tä istus jõõ perve pääl ja kaes, kuis vesi mugu juusk timä valduisist minemä. Egä sekond juusk är hulga vett, miä tulõ kahjumilõ kirota. Olõ-i umanigu elo kah lihtsä. A Süvähavva luudusõtalo pernaanõ Reet selet’, et ilma sildildä kah ei saa. Om säändsit, kiä ei mõista luudusõn olla, tegevä egäl puul tuld, tulõva moro pääle ja tarrõgi sisse. Tuuperäst tulõ piir siltega är märki. Nojah, ega tan midägi vahtsõt ja inemise vällä mõtõldut ei olõki. Pini ja tõõsõ eläjä märgistäse kah uma territooriumi är. Mi lätsimi kümnist erävalduisist läbi, ilostõ päävätsel aol ja tuld es tii ja ollimi küländ viisaka. Katõ pääväga kõmpsõmi läbi vast pia 40 kilomiitret egäsugumast maad, inämbüisi väikeisi ratu piten. Mis sis tuust käümisest õigõhe kassu oll’? Vast tuu, et saimi ütte tükkü vanast Võromaast parõmbahe tundma. Ja käümine esi tege kah hääd inemisele, kiä muul aol inämbüisi arvuti takan vai autoroolin istus. Vast and tuu käümine meile vunki mano egäpääväst tüüd parõmba meelega tetä. Aitumma tahas’ üteldä Margele, kiä meid Pääsnäl üümajalõ lubasi, ja Süvähavva Reedalõ. Mis sa arvat?   Uma Internetin   Võro-Eesti sõnaraamat!!!       Uma Lehe sõbõr!