Nummõr' 138
Süküskuu 25. päiv 2007
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Süküs om kah laaduaig
  • Uudissõ
     
  • 425 ajastaigu Kanepit
  •  
  • Vana mõtsaveli sai avvumärgi
  •  
  • Ohtlik kemmerg Varstu bussijaaman
  • Elo
     
  • Suu-juttõ Võromaalt
  • Märgotus
     
  • Vaia om köüdüst vannu ja nuuri vaihõl
  •  
  • Kauksi Ülle: üts eluline latsiraamat tulõ valmis kiruta!
  •  
  • Hirmsa lugu Tal’na-Viimsi piiri pääl
  • Tii perrä
    Perämäne külg
     
     
    Suu-juttõ Võromaalt
     
     
    Hirmsa essümine Roestu suuh
     
    Singa Liira
     
      
    Elä Rammuka küläh, kost jääs Läti piirini õnnõ puul verstä. Siin kandih om pall’o soid. Mõni lõikas Läti piirini vällä ja säält viil edesigi.

    Umbõs kolm aastakka tagasi lätsimi õdagupoolõ imäga Roestu suuhu kurõmarju korjama. Ma es olõ sääl suuh kunagi käünü, imä kah es mälehtä tuud suud õigõlõ.

    Marju oll’ suuh veidü. Kor’ssimi, kor’ssimi, a sukugi es edene tu tüü. Suud piteh vingõrd’ puiõst ja haost lapit mõtsa vällävidämise talvinõ tii. Ma käsi imäl sääl uuta ja esi lätsi kavvõmbahe parõmbit mar’akotussit otsma.

    Imäga oll’ kokko kõnõld, et ku hää saagi mano saa, sõs ma huika ja tää tulõ sinnä takah. Nii ma teigi üte mättä pääl, kos oll’ nigu verrev lina laotõt. Naksi ma immä hõikma, a üttegi hellü es kuulõ, õnnõ mõts kohisi.

    Otsõ tuud tiid, kohe ma imä jäti, a inämb es lövväki. Sai arvo, et olõ är essünü. Rüükse vaihtpidämäldä immä, a tuu oll’ nigu maa ala vaonu. Marju es taha inämb nätäki, selle et hirm oll’ jo naha vaihõl.

    Naas’ kõrrast hämärämbäs minemä. Seerigu tsolksõ jalah ja käe olli ossõga kakudu. Ei tiiäki, mitu verstä sai sääl suuh maaha sõkutus. A vällä es päse koskilt. Äkki läts’ tävveste kottpümmes, nii et silm es seledä eski puid. Kodokanti inämb otsi es näe.

    Ma olli väega är väsünü. Istõ sõs üte suurõ kuusõ ala maaha. Jala olli veridse ja valudi. Kõrra ao peräst kuuli kõvva ossakrabinat ja väega ilodut hellü. Tuu jälle helü ja krapin tull’ kõik aig õnnõ nigu lähembähe.

    Üle kihä käve hirmujudina. Esi märgoti hindäette, et siin anna külh vist otsa är. Pelksi, et kahr vai susi kistutas mu elokündle.

    Kõgõ hullõmb, et naas’ ka vihma sadama. Läbini likõ, küküdi puu all ja värisi nigu haavaleht, nii kavva ku naas’ hahkama ja krapin kaoma. Sõs näi joba veidikene ja serksi vahtsõst suud. Suurõ aelõmisõ pääle jõudsõ üte mõtsavahi maahajäet maja mano, kost juusksõ eelektriliin.

    Noid elektritulpõ ma käest es lasõ. Märgodi, et kohegi noo traadi õks vällä vidävä. Ku ma noidõ tulpõga hüväste jäti, paistu joba kodo kõiv. Mu värehti pääl tull’ imä suurõ ikuga vasta. Tä peläs’, et ma olõ jo tõõsõh ilmah.

    Imä kõnõl’, et es kuulõ mu rüükmist sukugi, ollõv suurõ serkämise pääle saanu suust vällä võõridõ maiu mano, muidogi viil õdagu hämäräga. Sääl oll’ tä pallõlnu ütte võõrast miist, kiä uma massinaga imä kodo sõidut’. Ollimi mõlõmba rõõmsa, et niigi läts’. Pääle taad janti ma inämb suuhu minnä es julgu.

     
    Sõsara õnnõlik päsemine
     
    Olõ elänü Rõugõ vallan (kunaginõ Nursi vald) Lükkä külän, mis om suurõ Luhasuu lähkün, umbõs paari kilomiitre kaugusõl. Luhasuu om suur mar’asuu, kos noorõn sai käütüs kõgõ murakil ja kurõmar’al.

    Esiki nüüt, vanan iän, olõ sääl viil harva käünü, kuiki olõ Lükkäst jo 1952. aastagal är tulnu. A kodukotus jääs õks kõgõ armsas.

    Hää om viil varõmidõ päälgi latsõpõlvõ aastit miilde tulõta.

    Tuu suur Luhasuu om nigu tõsõst suust suurõ kraaviga eräle lüüd. Tuu kraav om jo vanast aost pääle Vallikraavi nime all olnu.

    Tõsõl puul Vallikraavi om suu nimi Keretü suu. Kah mar’asuu ja turbasuu.

    Säält lõigati vanal hääl Eesti aol turvast, midä tarvitõdi kar’aeläjile alapanussõs. Suvõl lõigati ja kuivati turbapätsi är ja talvõl veeti kodu.

    Suvõl es saaki sinnä hobõsõga manu, suu om ju pehme. Talumiihil olli üle Vallikraavi silla tettü, et ilusalõ turbasarajidõ manu saia.

    Keretü suu om ka väega suur suu. Mi külä lähküst lõikas tsiht läbi Keretü suu õkva Sõmmõrpalu raudtiijaama, kost inemise õgvõmbalõ jaama saiva.

    Mu sõsar oll’ Vinne valitsusõ aol Sõmmõrpalu siden tüül ja käve kõgõ üle suu õgvõmbat tiid kodu Lükkäle.

    Nii kavva es olõ midägi pelädä, a ku sõda tull’ ja Vinnemaa piiri vallalõ pässi, murdsõva ka soe Eesti mõtsu sisse.

    Jäi mu sõsar ütskõrd kotust minekiga ilda pääle, muidugi üle Keretü suu.

    Kesk suud tull’gi võsuvillem ligi. Hirmu ku pall’o: õnnõs võtt’ sõsar kotust latõrna üten. Vanarahva jutu pääle, et susi pelgäs tuld, ja nii tä sõs murdma es nakka, kuigi oll’ õigõ tükü maad piaaigu kõrval sörki lasknu.

    Õnnõlik juhtuminõ, et inemine jäi ellu. Tuu jäi sõsaral ka viimätses ütsindä käügis üle Keretü suu.

    Roosi Laine

     
    Kuri inemine and’ mõtsavelli
     
    Tuu juhtu inämbläisi valitsusõ algusõn 1946. aastal, ku Luhasuun leivä hinnäst varima mõtsavelle, kes es taha muidugi sõtta minnä.

    Ehiti määndsegi punkri kah, a ega näil tuud ellu sääl pikält es olõ.

    Kellegi kuri silm õks näkk’ vai kuuld’ midägi noist Luhasuu mõtsamiihist ja and’ üles ja kõrrapäält oll’gi sõavägi kallal.

    Õkva jõulupühä viimätsel üül oll’ tuu kõva lahing, mis mi küllä Lükkälegi oll’ väega häste kuulda.

    Ega noo mõtsavelleki es olõ ilma püsseldä. Surma saiva kõik, kes punkrin olliva, ja ka Vinne soldanit sai niisama sääl surma.

    Ku hummuk tull’, otsiti Lükkä küllä piten kiudumiihi, kes veesi nuu koolnu suust vällä ja suurõ saagi mõtsamiihi söögitagavarast kah, mis näil oll’ talvõs hindäle kodudõst kor’at.

    Sedä kuuli peräst üte umakülä mehe käest, mis säält sõavägi sai ja mis tuust üle jäi. Kiudumiis kõnõl’ kõik ausalõ är.

    Mul om külh väega hallõ noid Eesti miihi, kes sääl punkritulõn surma saiva.

    Roosi Laine
     
     
    Memmest jäivä perrä tsuvvakõsõ ja päärätt
     
     
    Üts hallõ lugu juhtu Luhasuu veeren sügüsedsel aol, ku lätt jo ruttu pümmes ja parajidõ oll’ vihmanõ ilm kah.

    Memmekene istõ puu all ja es panõ tähelegi, kuna kari läts’ är kodu poolõ.

    Vanakõnõ inämb õigõt kodutiid üles es lövvä ja essü är.

    Läts’ hoobis suurtõ Luhasuuhu, kon soe tä är seivä.

    Otsiti sõs külärahvaga terve üü suud piten, a ilma as’anda.

    Tõsõl vai kolmandal pääväl, ei mälehtä täpselt, lövveti memmekese luu kesk suud, tsuvvakõsõ ja päärätt.

    Kor’ati luu kokko, nii pall’o ku näid oll’, ja peeti õks matusõ kah.

    Näet määne hallõ lugu oll’ umal aol Luhasuun.

    Roosi Laine

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!