Nummõr' 137
Süküskuu 11. päiv 2007
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kardokat hulga, hind matal
  • Uudissõ
     
  • Valgjärve rahvas kõrrald’ asfalttii avvus pido
  •  
  • Vahtsõnõ spordiplats Sõmmõrpalo latsiaian
  •  
  • Perimüs-muusiga oppus Antsla muusigakuuli
  •  
  • Vahtsit tiidmiisi Räpinält
  • Elo
     
  • Latsõst pääle puutüümeistre
  •  
  • Ketäs linnas’ Partsi Helgi käen nigu tsirk
  •  
  • Talunimmiga havvakirä Harglõ pääl
  •  
  • Seeneh Seenemõtsah. Sügüse.
  • Märgotus
     
  • 9/11 ja tõistmuudu maailm
  •  
  • Räime Tõnis: latsõ kasvataminõ om keerolidsõmb ku politseitüü!
  • Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Sapiku seiklusõ. Viis viimäst
     
    Säinasti Asta
     
     
    Tuu juhtu iks tuul vanal Vinne aol, ku Zaporoþetsi liikman olli. Kõrd pidi sõbõr plaani Põlvamaalt Harjumaalõ sugulaisilõ küllä sõita.

    A tuul halval Vinne aol olli kummõga kehvä luu. Vahtsit oll’ piaaigu võimadu saia. Sõbõr oll’ külh kavval, tä kor’as’ külä päält kuurma vanno kummõ ja tekk’ noist viis tagavaratsõõri. Säädse nuu sapiku katusõ pääle pakiraami pääle ja sõit võisõ pääle naada…

    A massina all olli kah väega viledsä kummi. Koskil Põltsamaa kandin läts’ edimäne kumm pauguga lahki. Miis mõtõl’, et kes tuu külh paugutas, a ku massin naas’ kraavi poolõ kiskma, sõs oll’ asi selge. Edimäne tagavaratsõõr tulõ är pruuki.

    A sõit läts’ iks edesi. Illos suvinõ päiv ja tsirgu tsiristäse… saa-s pall’o sõita, umbõs kolmkümmend kilomiitret, ku Mäo tiiristi lähkül jälki kiäki paugut’ – sõbral tull’ tõnõ tagavaratsõõr ala panda. Ku kolmas pauk oll’ Kosõ-Ristin käünü ja kolmas tsõõr umma kotust vaihtanu, katusõ päält auto ala, sõs oll’ tuus kõrras paugutaminõ läbi.

    Miis jõudsõ õnnõligult peräle, mis tuust, et väsünü ja püksipõlvõ liivadsõ. Terve järgmädse päävä puhas’ miis sugulaisi puul ja jutust’ näile ummi läbielämiisi.

    Pühäpäävä päältlõuna naas’ sõbõr jälki kodo poolõ sõitma. Katusõ pääl oll’ viil kats tagavaratsõõri ja kodo ka pall’o maad.

    Inne Tartot olli mõlõmba tsõõri är tarvitõdu. Miis istõ kraaviperve pääl ja parand’ õhukummi. Tuul aol käve õhukummi paikaminõ toorkummi ja pressiga, miä aeti lämmäs auto aku päält. Sääne tüü ei käü inämb nii kipõlt ku tagavaratsõõri vaihtaminõ.

    Naas’ jo pümmes minemä, a kodoni oll’ viil mõni kilomiitre maad, ku auto naas’ jälki hussi otsma – ütest tiiveerest tõistõ vänderdämä.

    Üü jo käen, toorkumm otsan, a mehel viil mõtõ pään. Läts’ võtt’ kapoti alt vana puhvaika ja toppõ tuu katskidsõ õhukummi asõmõl rehvi sisse. Sõs pand’ sapikulõ helü sisse ja kihot’ viimätsele katsõlõ.

    Nigu Eelias tulidsõ vankriga taivahe sõitsõ, nii kihot’ ka sapikumiis – suidsupilve ja tulõtont takan – kodovärehtist sisse. Ja nii lihtne tuu sõit oll’gi punktist A punkti B ja tagasi.

    Mis sa arvat?
     
     
    Võrrimehe Võõpsost vällä!
     
    Ruitlasõ Olavi, tasanõ vanainemine
     
    Jälki om minno vihatsõs aetu ja jälki ei saa tõisildõ, ku piä veidükese tatti pritsmä. Seo suvõga om Võõpso ilmunu võrrijõuk ja minnevaasta soetõt rahulik keskkund om unõhtõt.

    Hummogust õdaguni käü alõvitpiten edesi-tagasi rallitaminõ. Poiskõsõ ei tiiä, et massinilõ om ette nätt summutaja, mis piäsi esihindäst mõista ka kõrran olõma. Alõvin om lubat sõita kõgõ rohkõmb 50 kilomiitret tunnin, siin andas kõvva pääle. Müräreostus mõotas vereringet, tekütäs unõhäirit ja neuroosi, ütlese uurja. A ma ütle, et neuroosin olõ ma nigunii, et seo, mis Võõpson sünnüs, om tävvelik porno. Taad kõrraldasõ latsõ esi, tuu tähendäs, et tegemist om latsipornoga... Tuu sama as’aga, mink iist pall’o-uurja aokiränik Vaino Margo kinni panti!

    Vanõmba võinu umilõ pojõlõ seletä, et ku sa päiv otsa tuimalt üttepiten ümbre liinaosa nelinukka sõidat, läät pääst kandilidsõs ja jäät peris ullis. Hää olõs latsilõ seletä, et alõvist vällän omma hää tii, saat gaasi põhja käändä. Mõtsa vaihõl näütüses, pedäjäossatii pääl saat värski õhu kõrvalõ veidükese adrenaliini kah.

    Meil oll’ sõbraga latsõpõlvõn ärforsseerit Voshod-2. 175 kuubikut ja 140 juussõ vällä. Nursi kandin, niiüldä «tankibaasi» teie pääl üle 70-80 sisse es olõ võimalik võtta, a tuudki oll’ küländ... Tuu, et tagomanõ miis kõrra päävän massina päält är kattõ, es olõ määnegi ime. A hüppe olli õks võimsa kah... kurvõst tulõt, lasõt mäkke üles minegi pääl gaasi põhja, et mootor rüük ja ku tsõõri vallalõ viskas, tiit 6-8 miitret lindamist... Üte hüppe takan oll’ kõrd mualump, pannimi sinnä küle maaha, moodor kõrvõt’ kindsu är...

    Täämbä plärist’ üts poiskõnõ puul tunni mu autokuuri takan. Es sõida, lihtsäle plärist’... Mille ost latsõvanõmb säändsele võrri? Last tulõ arsti! Ostkõ parõmb hädälidse abi kapp!

    Kunagi, ku ma Laeva külän elli, oll’ sääl üts oinas, kiä egä õdak alõvi vaihõl kummi vilist’. Kohaligu mõistati, et pall’o umbõs aigu lätt, ku tä hinnäst vai kedagi tõist är tapp. Kolm aastat läts’, a sõs tekk’ tükü är – kats tütärlast (17- ja 18-aastanõ) ja 19-aastanõ nuurmiis saiva otsa, a oinapää esi jäi ello...

    Võõpso alõvi liikmiskõrraldusõn om osa tüüd tegemäldä jäänü! Mille ei olõ moro (õueala) märke üllen? Tuu vast tõmbasi veidükese huugu maaha... Jalgteid siin ei olõ, inemise piät tii pääl käümä ja massinilõ om õks viiskümmend tunnin lubat?

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Tsukrut ja saapamääri!

    Seo jutu kõnõl’ umal eloaol vana koolipapa Ungru Julius. Lugu om peri viil tuust aost, ku tä Rõugõ koolin käve.

    Tuul aol oll’ egäl koolilatsõl sisse säet väiku vihk-kassaraamat. Sääne rehnutipidämine pidi latsi oppama jo maast madalast rahaga mõistligult ümbre käümä.

    Leo-nimeline koolipoiss oll’ uma raha är kulutanu, a kulu lehekülg kassaraamatun oll’ tühi. Inne ku kuulmeistri timä vihku kaema naas’, kirot’ Leo sinnä suurõ rutuga: «Poodist ostõtu tsukrut» ja «Poodist ostõtu saapamääri». Midägi parõmbat kah miilde es tulõ, tuuperäst kirot’ Leo ekä rita viil viis kõrda.

    Koolijuhataja kai timä kirotust ja vangut’ pääd: «Sa olõt jo terve nätäl söönu õnnõ tsukrut ja saapamääri!»


    Kontroll söögimajan

    Vinne aol tull’ liinavaltsustõ kaibaminõ, et Võrosuu söögimajan omma portsu väega kõhnas jäänü.

    Kaubanduskommisjoni esimiis es taha esi kaema minnä, selle et tedä tunnõti ülearvu häste. Tä saatsõ vahtsõ kommisjoni liikmõ, ilda aigu Võron tüüle naanu tohtri.

    Ku tohtri lassõ praaditaldrigu kaalu pääle nõsta, tull’ vällä, et ruug oll’ sada grammi rassõmb ku oll’ ette nättü. Nii läts’ asi kirja kah.

    Ku kommisjoni esimiis, tegeligult naanõ, söögimaja juhataja käest seletüst nõudsõ, ütel’ tuu ikudsõ helüga: «Ma kai, et miis om nii kiidsagu kihäga ja nälgünü näoga!»

    __________________


    Pöialpoiss-«päkäts»

    Taa lugu juhtu mu noorõmba tütrega, ku tä käve neländän klassin. Timä oll’ väega huvitõt tsirgõst. Kumari Eriku tsirguraamat oll’ täl otsast otsani selge. Mi kävemi katõkõistõ väega pall’o mõtsu piten tsirkõ vahtman ja kullõman.

    Koolin vahetunni aigu naas’ tä klassisõsar Kaielõ kõnõlõma, et käve eelä mõtsan ja trehväs’ pöialpoissõ. Säändse as’a pääle naas’ Kaie naarma ja küsse, et kas nä olli nii pikä (näüdäs’ säänest pikkust, nigu arvatas muinasjuttõ perrä päkätsil ollõv).

    Tütär oll’ tuuga nõun. Sis uursõ Kaie edesi, et kas nä kõnõli kah? Tütär ütel’, et nä lauli mullõ. Säänest juttu olli klassi poiskõsõ kullõma jäänü ja arvsi, et Siret näkk’ taad kõkkõ unõn. Tuu pääle pahasi tütär är ja ütel’, et kül om iks rumalit, kes ei tiiä, et pöialpoiss om illos väiku tsirgukõnõ.

    Tammõ Aili


    «Inimesed töötavad»

    Kõrralinõ hindaminõ (inventuur) poodin. Inemise muudku koputasõ ussõ pääle ja küsüse, kuna puut valla tetäs. Ei saa jo kõrdapiten tüüd tetä.

    Kaupmiis Elmar võtt sis sildi «Inimesed töötavad», nikõrdas veidü ja pand aknõ pääle tagasi. Sildi päält sai no lukõ: «Mitte tülitada, inimesed töötavad». Hoobis tõõnõ tetä, tüü läts’ laapsalõ.

    Sis kaemi, mi Tal’nast tulnu ilosa nimega koristaja Dorothea kõnd müüdä, kaes aknõ pääle ja ei tulõ tüüle. Järgmäne päiv küstäs, mille tä tüüle es tulõ. Koristajal vastus valmis: a teil oll’ aknõ pääl silt: «Mitte tülitada, inimesed töötavad».

    Väljandu Ellen


    Leevävaras

    Tuul väega rassõl aol Tsiberin, ku egäle es jakku normileibägi, juhtu sääne lugu. Sohvoosi direktri provva Lubintšihha käve hummokide pekri mant hindäle ja umilõ tsikulõ leibä veemän. Timä pääle joba kellegi hammas es nakka. Leeväkese nõst’ tä üskä ku puuhalu ja naas’ astma.

    Üte keväjä kaivõti pekri maja iinkotta vahtsõt kaivu. Iinkua sain oll’ vitsust saibidõ vaihõlõ poimit, nigu kotusõpääline kommõ nõudsõ. Kaost vällä nõstõt savinõ muld vaot’ tuulõkua maja küllest vallalõ. Nii tegüsi vahekäük, kost sai rutõmb majja. Säältsamast õkva käve ka kotusõpääline «kroonit pää». Kõik oll’gi häste üte õnnõdu hummoguni.

    Savi pääl rassõ üsätävve all nilvõstu jalg ja provva sattõ kõgõ kuurmaga kao põhja. Ehitüsmeistri olli redeli kah kaivu jätnü ja käeluu läts’ katski. Muid mühäkit muiduki viil päälekauba. Nii tõigi tuu hummok kaomiihile plaanivälidse ja preemiäväärilidse tüü.

    Panga Milvi

    Mis sa arvat?
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!