| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Latsõ muusika manu! | | | | Üten perimüsmuusikaga käävä jutu, tiidmiisi edesikõnõlõminõ ja rahva är võluminõ |
| | | | | | Roose Celia, Võro muusigakooli direktri | | | | |
Mõnõ päävä peräst nakkas süküskuu ja kooliaig. Nigu tõsõ kooli, nakkas tüüle ka Võru muusikakuul, aktus om 3. süküskuu pääväl.
Keväjä oll’ muusikakuuli vastavõtminõ ja latsi tull’ nii pall’u, et peris murõ om, kuis näid kõiki är mahuta. Ei tahasi ju kedägi ussõ taadõ kah jättä. Muusika and ju noorõ inemise tundõelulõ ja tahtõjõulõ kasumisvõimalusõ.
Tuuperäst om väega illus, ku lats taht tulla muusikakuuli. Et täl om kimmäs tahtminõ kimmäst pilli oppi. A mõnikõrd tundus, et tuu tahtminõ ei olõ peris läbi proovit. Ku olõmi veenü latsi koolin esisugumaidsi pille manu, sis tulõ vällä, et latsõl olõ-i olnu ettekujutust, määndsit pille ülepää olõman om ja timä valik lätt pall’u laembas.
Ku kiäki taht last muusikakuuli panda vai taht lats esi tulla, sis om hää siin aasta joosul kaeman kävvü. Klassiussõ omma kõik aig vallalõ, saa pille kaia ja pruuvigi.
Ku lats joba Võru muusikakoolin opp, om täl hulga võimaluisi siist saaduisi vahtsit tiidmiisi ja tarkuisi näüdädä. Seol kooliaastal annami Võru liinan hulga egäkõrraliidsi kontsõrtõ: süküskuul tulõ suvõlaulõ kontsõrt, oppajidõ kontsõrt om märdikuul, sis tulõ joulukontsõrt, keväjä sõbrapäävä kontsõrt.
Imäkeelepääväkontsõrdilõ kutsumi iks kuulsit inemiisi kah. Ka keväjäkontsõrt ja edimädse klassi kontsõrt omma plaanin nigu iks ja edesi lätt ka kuuntüü kitrafestivaliga.
Mi koolin om kuunmängmine üts kõgõ tähtsämbit asju. Et omma andsambli ja orkõstri. Tuuperäst tasus opmisõs valli sääne pill, et saanu tõisiga üten mängi.
Muusikakooli jaos om tähtsä ka perimüsmuusika-asi, midä riik aia avitas – saimi timahava edimäste klassi säidse last manu. Perimüsmuusika opminõ lätt edesi, jo kolmandat aastat.
Võro folkloorifestivali aigu oll’ meil kontsõrt Kreutzwaldi muusõumi moro pääl. Mullõ tuu miildü ja vast tõisilõ kah. Paistus või-olla külh, et ku latsõ omma õnnõ kats aastat pille opnu, om tuust viil veidü. A kontsõrti oll’ põnnõv kullõlda. Lõõdsamänguga om niimuudu, et ku latsõl om närv seen, sis om rassõ lõõdsavaihtust õigõ joonõ pääl hoita. Tuud juhtus eski mu hindäga. Üts poiskõnõ oll’ sis löüdnü muu nipi: lugu külh häste vällä es tulõ, a nägu ja liigutusõ olli täl sändse, et tä naarut’ päältkaejit ja toolõ poiskõsõlõ plaksutõdi kõgõ rohkõmb.
Perimüsmuusika man piätki säändse nipi löüdmä, minka rahvast köüdät, meistremängmine ei olõki egä kõrd kõgõ tähtsämb.
Ma olõ käünü esiki Iirimaal torupillimängjät kullõman, kes mitu tunni timse pilli, kõnõl’ tuu manu egäsugutsit juttõ, inemise kulssi huviga ja perän mänge tä üte luu. Oll’ kuulsa torupillimängjä.
Ega tä muiduki mõistsõ mängi kah, a perimüsmuusika manu kääväki egäsugudsõ jutu, tiidmiisi edesikõnõlõminõ, minkagi rahva är võluminõ.
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
