Nummõr' 136
Põimukuu 28. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Põlvan peeti luuduspito
  • Uudissõ
     
  • Muinasjutu-laagri Kütioron
  •  
  • Kolm põlisrahvast sai kokko Vaskna veereh
  •  
  • Eesti päiv Vanan-Laitsnan
  • Elo
     
  • Krutskiline vana judomiis
  •  
  • Kinolodi käve Võromaal Mehikuurmah
  •  
  • Hüvä nõu: Kuis saia kihvtitämäldä kardokat
  • Märgotus
     
  • Latsõ muusika manu!
  •  
  • Mälbergi Meelis: esi tulõ tetä, virisemine ei avita!
  • Kirä
    Peramäne külg
     
     
    Hüvä nõu: Kuis saia kihvtitämäldä kardokat
     
    Nuu, kes kardokat kasvatasõ, pruumva seo as’aga nakkama saia egäüts esierälidse mooduga.

    Üte kirotasõ ja ka tegevä väega tiidüselidselt, et kardokas kasus sügüses illos sõs, ku tedä egäsugumaidsi kihvtega üle tsiuku.

    Ei olõ määnestki murõt hainaga, noidõ triibuliidsi koloraadodõga, nuivakluga, lehemääga ja ei tiiä viil, mis hätist olõt prii. Saat sügüse ummi hektaarõ päält kardoka kätte ja sõs võit tuud, mis üle jääs, kasvai müümä naada.

    Kõik tuu asi om väega illos ja hää, ku es olnu toda kihvti, mis mi sõs hindäle sisse söömi.

    Tiidüsemehe ei olõ viil jõudnu vällä nuhki, mis häti mi tervüsele kihvtitedü kardoka süümine tuvva või. Nii kavva võimi sõs näid süvvä, ku midägi halva kuulda ei olõ.

    Üts hää näüdüs om vanõmbalõ rahvalõ tiidä tuu DDT pulbriga. Toda puistati egäle poolõ, külh iho pääle mutikidõ vasta, külh sängü lutikile rohos, ja ka põllu pääle tsiuguti. A ütskõrd ütel hääl pääväl, ku toda rahvalõ armsas saanut pulbrit oll’ uma 20 aastakka tarvitõt, keeleti äkki är. Ollõv väega ohtlik. A kas ei olõ noidõ vahtsidõ kihvtega sammamuudu?

    Kardokas om mi päämine elopiätüs, midä söömi. Ku söömi hindäle sisse ilma kihvtitämäldä kardokat, sõs võit kimmäs olla, et mõnõki haigusõ võiva meist müüdä minnä.

    Miä avitas lehemädä vasta?

    Nüüt noil, kes ei olõ kihvti pandnu, om lehemädä kardoka kallal tuusama tsillokõsõ põllulapi pääl.

    A omma sõski mõnõ nipi, mis tasusi kõrva taadõ panda. Ku lehemädä om jo kõvva kardokan, sõs tulõsi kipõmban kõrran kardokavarrõ vikahtiga är niitä ja põllu päält är kah kraami.

    Mõnõ võiva tuud rahvatarkust tiidä ja või-olla ommaki jo hainakuu viimätside vai põimukuu edimäidsi päivi aigu nii tennü. Noid ütsikit virksit, mis oll’, tulnu käsiadraga kündä kah. Jalguga ei trambi maad kinni, a ajat maa parõmbalõ kardokavarrõ otsõ pääle kohilas.

    Kellel om viil hopõn ja harkadõr alalõ, sõs niimuudu kündä olnu viil kõgõ õigõmb. Nädäli vai paariga tõmbas kardokas koorõ kinni ja täämbädses olnu kardokas jo võet.

    Seo rutulinõ kardoka är võtminõ või külh muidoki talvõl mätä tetä, a sõs tulõ läbi kor’ada. A nii saa süvvä ilma kihvtitämäldä kardokat.

    Mandli Sulõv

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!