Nummõr' 135
Põimukuu 14. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Süäme ja lauluga tettü suvõülikuul
  • Uudissõ
     
  • «Kuldmuna» – kuus tükkü latsilõ ja noorilõ
  •  
  • Kõrdsin tetäs «Kõrtsi»
  • Elo
     
  • Maamehe otsva naist
  •  
  • Paigaperimüs paprõ pääl
  • Märgotus
     
  • Mine õigõ suu pääle!
  •  
  • Kari Ants: ma olõ võtnu kohussõ ja julgusõ unista suurõlt!
  • Kirä
    Kagahii
    Perämäne külg
     
     
    Viinategejit hiilmän
     
    Luisu Lola
     
     
    Tuu lugu juhtu umbõs 60 aastakka tagasi. Ma sai uma kooli- ja kar’asõbra Tea käest tiidä, et timä veli Hugo ja näide naabripoiss Etkar nakkasõ üüse viina tegemä. Mõtsah, midä kutsuti Mustkasuu, selle et sääl kasvi mustikit ja ütel puul oll’ häste soinõ kotus.

    Mi kar’amaa olli kõrvuisi ja nii sai aigu nõvvu pitä, et läämi üüse sinnä viinateo lähkühe kullõma, mis poisi kõnõlõsõ.

    Ku õdagu kari kodo lasti ja õdagunõ süümine läbi sai, lätsimi kumbki umma küünü magama. Meil lubati suvõl väläh hainu pääl maada.

    Ku pümmes läts’, sis tull’ Tea mu poolõ ja lätsimi luurõlõ. Proomõmi häste tassakõistõ viinategejile lähembähe hiili. A nii lähkühe õks es julgu minnä, et juttu kuulda olõsi.

    No sis mi mõtlimi vällä üte tembo. Puuriit tulõ tegemises oll’ õkva tii veereh ja mi oodi, ku nä parra jao puid är vei, sis naksimi puid riidast är kandma. Mi pannimi puuhalo umbõs meetriliidsi vaihidõga kesk tiid.

    Nika kannimi, ku oll’ kuulda röögähüst «Kurrat, puu omma är varastõdu!» Mi saimi õkvalt õigõl aol mõtsa sisse pakko.

    Meid naati külh õkvalt takah ajama, a mi tiidse mõtsa küländ häste, tah oll’ nii seeneh ku mustikih käütü. Teimi jänesehaakõ.

    Meil, pümmeh olõjil, oll’ silmänägemine kah parõmb ku tulõ mant tulõjil. Vanasõnagi ütles, et vargal om üts tii, a takahajajal ütesä. Pässimi õnnõligult.

    Istõmi viil tükk aigu tõõsõl puul mõtsa perve pääl, naarimi ja tundsõmi hüvvä miilt, et sai poistõlõ krutskit tettüs.

    Peräh oll’ Hugo Tealõ ütelnü, et tä sai arvo külh, kes kur’ategejä olli, a tä and meile andis. Es anna meid imäle vällä, muido es lubatanu meid inämb vällä magama, ku üüse hulkmah käüdäs. Ega tuu meil ainumanõ hulkminõ es olõ.

    Mis sa arvat?
     
     
    Vanapapõr tulõ är palota!
     
    Ruitlasõ Olavi, kalamiis
     
    Mõtli õkvalt rahvajutussõ vällä. Paarisaa aasta peräst kõnõldas taad kõigilõ turistõlõ, kiä Võhandu jõkõ kaema tulõva. Jutt esi om sääne: lännü miis üts hummok Võhandu viirde silmi mõskma. Naas’ jo peoga vett võtma, ku äkki pand’ tähele, et viin ei olõ timä näko nätä. Kai tõist kõrda kah, õks es olõ. Küsse sõs jõõ käest: «Koh mu näopilt om?» «A mis sa sõs mu pääl näet?» küsse jõgi vasta. Miis kai vahtsõst ja ütel’: «Sitt ujos silmi iin…» «Mis sa sõs iriset, Mälberg,» kergüt’ Võhandu olgõ ja ütel’: «Sa jo sääne olõtki!»

    Loi Lõunalehest juttu «Vabrikusolk võtab jõekaladelt eluisu». Paprõvabrigu juht Mälbergi Meelis arvas’, et kõgõ suurõmb hädä ollõv «hõljuvaine», miä tege vii hägotsõs. Ja löüdse õkva, et tuud ei ollõv nii pall’o, et luudus tuuga toimõ es saanu…

    Uma Lehe lugõja om toda «hõljuvainet» kõrra jo nännü. 100. Uma Lehe numbrin olli pildi kah tuust «hõljuvainest», miä näge vällä nigu sita ja rossolnigu vahepäälne asi. A või-olla, et selle üteldäs tuu kotsilõ «hõljuvaine», et kõik, miä jõõn om, jääs tuu sisse hõl’oma?

    Tuu pilt, miä Lõunalehen oll’, näkk’ vällä nigu olõsi paprõvabrik hindäl mustaveresoonõ läbi lõiganu. Toro nigu veresuun, verrev vedelik purskas… A ma olõ õgal puul inemiisi käen nuid «hõljuvaine» pilte nii pall’o nännü, et minno tuu paprõvabrigu häüss, et läpäsnigu ja happa ja nii edesi tasõmõ ommava normin, ei rahusta… Kelle jaos normin?

    Ma olõ eloaig kalal käünü, üle Eesti om veidü kotussit, kon ma, õngõlatt peon, olõ-i olnu ja ma tiiä täpsäle, midä ma kõnõla. Lämmijärve sisse juuskjan jõõn olõ-i latikat? Arolagõhus. A nii om: latik tulõ kõrras jõkkõ, kudõnõs är ja lask katõ pääväga jõõst minemä nigu tärpentiin persen. Esiki väiku pandva minemä. Havvõga sammamuudu, tulõ kudõnõma ja päält tuud lask kipõstõ jalga. Jääse õnnõ mõnõ pall’oväiku plõksi, ullikõsõ, kiä uskva, et Mälbergi «hõljuvainega» saa luudus toimõ külh.

    Ma soovitasi koton kõik vanapaprõ palama panda. Et Võhandu tuu ümbretüütlemise peräst viil rohkõmb es kannahtanu. Jõgela Mait, kiä umal aol Uman Lehen olokõrda selet’, om jõõ veerest minemä kolinu. Täl sai vaidõlõmisõst viländ:ütle miä sa ütlet, õks tetäs sääne salapussaja nägo päähä ja ei tunnistõda midägi umas.

    Vanast kirotõdi savitahvlidõ pääle, täämbädsel pääväl pruugitas savvi suhtumisõn: kõgõst om savi. Paprõvabrikul lätt häste: midä rohkõmb savvi ja midä suurämb unik, tuud rohkõmb om hääd papõrd vaia, et perse jäl läükmä nühki.

    Mis sa arvat?
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Uni uibu all
     
    Ilosal suvõpääväl jõiva kolm hol’dot üten Võro liina aiakõsõn piiti. Ku õdak kätte oll’ joudnu ja pudõli tühä, oll’ aig lakja minnä. Kats miist sai läbi häda astma naada, kuiki jala olli näil all väega nõrga, a kolmas jäi maaha. Tuu oll’ uibu ala jo magusahe magama hiitnü.

    Õdagu ilda tulli kats tuu maja memme aida, et maahasadanuisi ubinit kisselis kor’ada. Suur oll’ näide hiitümine, ku näivä miist uibu all magaman. Memmekese tundsõ noorõ mehe är: tuu oll’ liina väega kõrraligõ ja avvoliidsi vanõmbidõ poig.

    Suurõst avvost joodigu imä ja esä vasta vidi vanamemme aida madradsi ja veerüti tuu magaja küle ala, pää ala säädse tälle pad’a ja teki laoti kah üle timä.

    Tuud või no esi mõtõlda, määne oll’ mehe imehtüs, ku tä üles heräsi ja pohmellin pääga löüdse hindä nigu kuurordin. Kuis tä võisõ umma pääd vaivada, kost omma sinnä saanu madrats, tekk ja padi. Egäs juhus hoitsõ tuu lakkõkrants edespiten tuust aiast, olkõ pur’on vai targa pääga, kavvõmbalõ.


    Teräne poiskõnõ

    Kolmkümmend aastat tagasi Nöörimaal parhillatsõ spordihuunõ vastan perven seivä kats hobõst. Üts oll’ musta, tõõnõ pruuni värvi.

    Imä läts’ väiku poiskõsõga müüdä ja näüdäs’ latsõlõ: «Kae, naa omma mustlasõ hobõsõ!»

    Poiskõnõ jäi saisma, silmäs’ eläjit terädsele ja ütel’ sis: «Tõnõ om pruunlasõ hopõn.»

    Mis sa arvat?
    ..................
     
     
    Koh siin tuu rand om?
     
    Oll’ suvõ keskkotus nii umbõs 25 aastat tagasi. Ilma olli väega ilosa, nigu luudu suvitamisõs.

    Ütel riididse päävä õdagupoolõl sõitsõ ma bussiga Tartost kodo tagasi. Rahvast oll’ bussih veidü, es olõ mitte üttegi tutvat näko.

    Varsti jõudsõ buss mino kodopiätüste. Naksi varahuisi bussi edeotsa poolõ minemä, selle et mõtli, et ma olõ ainukõnõ maahaminejä. A vupsti hüpäs’ mino iist pingi päält pistü viil üts nii minovannunõ naistõrahvas ja jõudsõ inne minno bussiussõst vällä.

    Kae, kae, mõtli. Ei tiiä, kes sii külh või olla, säänest inemist joht olõ-i seoh kandih innemb nännü. No eks tä sõs mõnõ inemise küläline om.

    Võõras naas’ kipõstõ silla poolõ astma, ma paar sammo timäst takahpuul. A võõra sammu jäivä ruttu kõrrast lühkumbas ja varsti pidi tä kinni, pallõl’ tülütämise peräst andis ja küsse mino käest: «Koh puul siin tuu rand om?»

    «A määne rand?», küsse ma vasta. «No Peipsi iks.» «Ei olõ siin joht Peipsit viil, olõs pidänü edesi Räpinä vai Verskani sõitma, sääl om külh Peipsi viir ligi,» ütli ma vasta.

    «Ei olõki randa? A mis kotus seo siin sõs om?» «Sii siin om Kauksi, a randa joht olõ-i. Siin om õnnõ sii pisikene Lutsu jõõkõnõ, mink silla pääl mi põra olõmi.»

    «Kuis ei olõ? Kauksin piät jo Peipsi ja rand ja suvituskotus olõma!»

    Sõs jõudsõ mullõ peräle, milleh asi. Naistõrahvas oll’ kogõmalda võlss kotusõhe tulnu. Virumaa Kauksi asõmõl, mis om nii 90 kilomiitret Tartost põh’a puul, oll’ tä sõitnu Põlvamaa Kauksihe, mis om nii 60 kilomiitret Tartost lõuna puul.

    Hädä, ku kats ütesugust kotussõnimme ja mõlõmbahe müvväs piledi ütest bussijaamast!

    Tei sis võõralõ as’a selges. Täl es jää muud üle, ku bussijaamah uuta ja Räpinäst tulõva bussiga Tartohe tagasi sõita. A tuukõrd olõ es hätä midägi, bussi sõidi egä paari tunni takast. Mitte nii nigu põra, et ku üts päiv tulõt, sõs tagasi saat viil järgmäne päiv.

    Ja viil, egä tuu inemine ainukõnõ olõ es, kiä võlssi Kauksihe sõitsõ. Säändsit segähüisi juhtu pia egä aasta.

    Pintsaarõ Asta

     
     
    Pall’u ütetaoliidsi kotussõnimmi!
     
    Tuu oll’ viil Vinne aigu, ku mi, Pärlijõõ sovhoosi põllutüülise, peedikõplaja, istõmi Vanamõisa tiiotsa man tiiperve pääl ja seimi lõunat.

    Võro puult sõitsõ üts auto, pidi mi man kinni ja küsse tiid Matsi küllä. Pelksivä väegä, et omma jo müüdä sõitnu, arvsiva, et nä pidi jo peräl olõma. Sääl ollõv pioneerilaagri. Küssevä, et kas mi tiiä, et kos nä omma?

    Meil üts agaramb naanõ saistas’ üles ja ütel’: «Kulla inemise, kos ti no müüdä! Teil tulõ iks viil pall’u-pall’u maad sõita. Nii kavvõndalõ ei tiiä mi külh, kas teil omma sääl pioneeri vai komsomoli laagrin! Savimäele saa siist kõvva kilomiitre, sõs käänät hüvvä kätt ja sõidat tuud viil 12 kilomiitret, sõs olõt Matsil.»

    Rehkendimi viil, et Viitinä lähkün om ka Matsi külä, a noorõmba naasõ tiidse kimmäle, et sääl latsi laagrin ei olõ. Nii nä sõs sõidi minemä.

    Perän kuuli õnnõ, et pioneeri olli laagrin olnu tan Rõugõ-Sännä vahepääl, kos ollõv ka üts Matsi külä.

    Ojala Henni

     
     
    Kuis põrknas hellü tege?
     
    Üts väikene poiskõnõ läts’ suvõl vanaimä poolõ küllä. Vanaimäga elli viil poiskõsõ imä sõsar. Tuu oll’ üts nal’anõna.

    Õdagu tull’ poiskõsõl plaan jahimiist mängi ja jahti minnä. Võtt’ lats uma mängopüssä ja läts’ mõtsa viirde. Uut’, uut’, a kedägi es olõ laskõ.

    Tull’ sis kodo tagasi ja küsse tädi käest, et kuis jänese kätte saasi? Tädi es viisi kah poiskõsõga jannada ja ütel’, et tii põrkna hellü, külh sis jänes tulõ. Läts’ki poiskõnõ joosu ja hää meelega vahtsõst mõtsa viirde, a oll’ pia tagasi. Jälki hädä! Viga oll’ tuun, et tädi es ütle, kuis põrknas hellü tege.

    Tädi es mõista muud üteldä, ku et mine pindre pääl kullõ. Läts’ki poiskõnõ aida, otsõ põrknapindre üles, visas’ sinnä kõtulõ maaha ja naas’ kullõma. Tuud näkk’ vanaimä ja küsse, et midä latsõlats sääl tege? Poiskõnõ selet’ uma luu är. Vanaimä es jõvva naaru pitä ja selet’ latsõlõ, et tedä om nõnna piten veetü.

    Taa jutt pidi jäämä saladusõs, a vahel iks küstäs parhilla jo suurõ mehe käest, et kas tä ei tiiä, kuis põrknas hellü tege?

    Kõivu Lonni

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!