| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Kari Ants: ma olõ võtnu kohussõ ja julgusõ unista suurõlt! |
| | | | | | Kari Ants tege puutüüd, mäng heviansamblin ja lüü rahvatandsu. | | | | |
Tal’na lähkült Kosõlt peri Kari Ants (19) om vast mõnõlõ teedä-tunnõt nuuri laulu-ja tandsupido saatist, kon Ants üten Mägi Tõnisõga seo ilma asjo arot’. Ants om sääne nuurmiis, kiä tands rahvatandsu, mäng hevimuusigaansamblin elektrikitrat ja tund huvvi vanno asjo vahtsõstegemise (taastamisõ) vasta. Timä elotii om tedä toonu Võromaalõ Väimälähe, kon tä opp puutüütehnoloogiat, nii om Antsu parhillanõ kimmäs tsiht tuu, et vähämbält 35-aastadsõlt piät täl uma maja olõma.
Mille sa Väimälähe opma tullit?
Mitte kongi muial opada-i puidutehnoloogia parktilist puult, pääliinast saa õnnõ teoreetilidse põh’a. Ma olõ-i kunagi märknü, et ku ma koolist tulõ, sis piäs ma midägi teoreetilidselt mõistma, a praktilidsõlt mõista-i. Mul piät olõma tiidmine, et ku ma lää kohegi tüühü, sis mõista ma umma tüüd periselt kah, mitte et ma piä hinnäst nullist masma pandma nakkama. A kohegi tsehhi ma tüühü minnä taha-i, selle et ma ei arv hinnäst kalarapja ollõv, kiä tege määnestki tüüd üten jutin ja esihindäst. Mul om hindäl küländ pall’o mõttit, midä müüblis, pillis vai palkmajas tetä.
Määndse omma Põh’a- ja Lõuna-Eesti päämidse vaihõ?
Aigo om meil kõigil üttemuudu 24 tunni, a asi om tuun, et inemise võtva hindäle väega pall’o kukilõ. Ku elät Põh’a- Eestin, sis om sääl uma kimmäs sisseharinu muud, mink perrä sa elät ja olõt. Lõuna-Eesti inemise võta-i hindäle nii pall’o tetä, nii et sääl lätt aig edesi. Ei vinnü, a lätt edesi, a Tal’na puul jälki aig ruttas. Tuu mullõ Võro man ei miildügi, et inemise tunnõ-i aigo sääl. Esierälidselt tuud, et mullõ om täpsüs tähtsä. A saman om hää tuu, et Võro om häste puhas ja et Lõuna-Eestin tetäs sino hindä iist sõgõl är, nii omma inemise, kinkal om tsiht ja inemise, kinkal olõ-i. Põh’a-Eestin tuud olõ-i, nii om sääl rassõ löüdä hindäsugutsit.
Kuimuudu omma su jaos umavaihõl köüdedü rahvatands ja hevimuusiga?
Rahvatandsu minno panti tandsma, a mullõ miildüs kah. Tuu om sääne eestläisi tasanõ liikmiste pant tundmus. Väega pall’o om jo tandsõ armastusõst, taa omgi liikmiste pant armastus. Tands om üts suur näütemäng ja mullõ miildüs tuun üten mängi.
Pilli opsõ ma mängmä vihadsõn varsaiän (puberteet), umbõs 10. klassin. Üts mu sõbõr pand’ mullõ pilli kätte, basskitra, ja näüdäs’ üte kõrra ette. Mullõ jäi õkva miilde, kuis tuu asi käve. Muka omgi nii, et ku mul om suur tahtminõ, sis jääs mullõ kõik õkva miilde. Ku ma tõisi oppa, sis tihtsäle om nii, et ma või mitu kõrda ette näüdädä, a nä iks mõista-i. Tuu omgi nii, et inemine tahasi oppi, a tä taha-i oppi. Ma tahtsõ oppi. Parhilla mängi ma uman bändin, Grand Oak, elektikitrat. Hevimuusiga om sääne, miä lihtsäle tulõ miihi seest vällä, kiä omma üte joonõ pääle trehvänü. Muusiga olõ-i tuu, midä inemise tegevä, a muusiga mäng inemiisiga. Inemine om lihtsäle ventiil, kost muusiga vällä päses.
Ku saadõt «Pidolõ läbi mõtsa» kai, paistu, et sa olõt läbi ja lahki luudusõinemine, määne läbisaaminõ sul mõtsaga ülepää om?
Mõts... Mõtsaga om sääne läbisaaminõ, et ku sul om midägi säänest, miä om sinost nii perädü hulga kõrdo suurõmb ja targõmb, sis tuu tekütäs säänest lukupidämist ja sis ma tunnõ, et ma olõ määndsengi mõttõn teenri. Ku inemine sünnüs, sis tä tiiä-i, kuis elämä ja tüütämä naada, a ku mõts saa algusõ, sis tä tiid õkvalt, kuis edesi minnä. Ku tulõ määnegi jukõrus, sõs puu lihtsäle kasus tuust müüdä.
Sa olõt terve suvõ käünü üte folgi päält tõistõ, määndse omma su tundõ Võro ja Villändi folgipitõst?
Tundõ omma perädü ilosa. Mullõ paistus, et Villändin om rohkõmb festival ja Võron om rohkõmb folk. Võron olli just seo aastak perädü ilosa tundõ, selle et sääl oll’ väega pall’o mitmõsugumast tandsu ja muusigat. Kõik oll’ väega moodupuhas. Folk pidänü olõma muutmalda osa rahvaperimüsest. A Villändin om tuud perimüst ülearvo pall’o muudõtu. Nii et Villändin om umaperälist veidemb alalõ, a tuu iist om sääl hulga säänest, miä tõmbas rahvast mano ja om ka huvitav.
Kõnõlõ, kost su mõttõ tulõva ja kuis sa ülepää nii tsihikimmäs ja hindätiidsäs olõt kasunu?
Tõtõst pall’o kiskva kanepit ja sis saava tuust uman mõttõtüün api, a ma tuud tii-i. Ma kae midägi, lövvä määndsegi as’a. Näütüses tsolgikaiv (edimäne asi, miä tälle mi jutuajamisõ aigo silmä naas’) ja sis ma kae tuud ja mul teküs määnegi muu as’a kujo taast. Uman pään ma lihtsäle tiigi as’a ümbre milleski muus. Ma näi ütskõrd unõn säänest majja, miä oll’ Hollandi veski tüüpi, nii et päälmäne jago käve ümbre. Nii om mul siiämaani mõtõ, et ma piä hindäle kah säändse maja tegemä. Õga kõrra pääl olnu määnegi tarõ ja kiirdlejä jago olnu magamistarõ. Maja keskel olõsi korsna ja ümbre tuu kiirdtrepp, midä piten saasi õga kõrra pääle minnä. A uma loomu olõ ma kotost saanu – minkagi muu süüs ma saa-i tuud aia, selle et säält nakkas kõik pääle. Kõik, miä om kotost tulnu, tuu om täämbädseni alalõ ja vii minno ka edesi.
Kas sa olõt Võron kõnõlõma ka opnu ja om sul vaihõpääl tulnu mõtõ, et ülepää siiä nukka är elämä tulla?
Muidogi om tulnu sääne mõtõ, a seon as’an olõ ma veidikene saatusõ usku, saatus pand tuu paika, kohe kiäki trehväs. Ma olõ viil pall’o väikene saatusõ jaos, saatusõga silm silmä vasta saismisõs piät suur olõma. A kõnõlõma tahtnu ma oppi külh, a ma lihtsäle jõvva-i. Suurõmb jago inemiisi, kinka ma läbi käü, kõnõlõ-i.
Küsse Nutovi Mirjam
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
