Nummõr' 135
Põimukuu 14. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • OTSI
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Süäme ja lauluga tettü suvõülikuul
  • Uudissõ
     
  • «Kuldmuna» – kuus tükkü latsilõ ja noorilõ
  •  
  • Kõrdsin tetäs «Kõrtsi»
  • Elo
     
  • Maamehe otsva naist
  •  
  • Paigaperimüs paprõ pääl
  • Märgotus
     
  • Mine õigõ suu pääle!
  •  
  • Kari Ants: ma olõ võtnu kohussõ ja julgusõ unista suurõlt!
  • Kirä
    Kagahii
    Perämäne külg
     
     
    Maamehe otsva naist
     
    Nutovi Mirjam
          
     
     
     
    Dräbsinski Silver. Perve Märt. Häidma Koit. 
          
    Vast mõnõ õks tiidvä tuud vahtsõt telesaadõt, koh maamehe hindäle naist otsva ja kolm noist omma õkvalt Võromaa mehe. Määne miis nakkas televiisori kaudu hindäle naist otsma? Lätsi ja küsse perrä, määndse mehe noo Perve Märt, Dräbsinski Silver ja Häidma Koit omma ja mille nä hindäle muud muudu naist olõ-i löüdnü.

    Siinkotsil piät lugõjalõ tuud teedä andma, õt ega miihi hindäga kõnõlda es saaki. Näil om lepinguh sääne punkt kiräh, õt ku nä inne saatõ telekahe tulõkit (tuu om sügüse) aokiränigega kõnõlõsõ, sõs tulõva näile ilmadu suurõ trahvi kaala. A külh lubasi filmimehe miihi lähkumbidõ sõpruga kõnõlda ja nii soovit’ õga maamiis sõs mullõ uma kõgõ parõmba tutva vai sõbra hindäst kõnõlõma.

    Tüümiis Veri Alar tiid Kurõnurmõ-lähküdse Liiva külä Vana Hansi talo peremiist Perve Märti (43) jo timä latsõiäst pääle: Alar lõpõt’ Kurõnurmõ katsaklassilidsõ kooli, ku Märt edimäste klassi läts’.

    Alar kõnõlõs, õt Märt kasvi vanaimä-vanaesä man. Arvada tuuperäst ollõvgi Märt tsipakõnõ vanamoodulinõ. Nika ku viiendä eloaastani es kõnõlõ Märt mitte üttegi sõnna, vähämbält Alar mälehtä-i. A parhilla pidävät tä üts paras lõvvamiis olõma.

    Märt läts’ edesi opma Võro tüüstüstehnikummi puutüüd, a olõ-i tuud tüüd kunagi tennü. Pääle tehnikummi läts’ vinne kroonu pääle ja säält edesi piimäkombinaati autojuhis.

    Ku Vinne aig läbi sai, oll’ Märt üts edimäidsi miihi, kiä umah kandih naas’ tallo luuma. «Täl õkvalt oll’gi sääne plaan, et nakkas tallo pidämä,» seletäs Alar. Märdil oll’ piimäkari, nurmõ ja mõtsatükü. Kõik tüü tekk’ tä ütsindä är.

    A paar aastakka tagasi häöt’ Märt uma eläjäkese är – tä es jõvva näidega inämb toimõ tulla. Nii tuuh ku Märdi mitmõh muuh elohädäh pidä Alar pääpõhjussõs Märdi edimäst ja tõist naist Enet. «Jo tä piät iks väega pehmest puust miis olõma, ku tä tekk’ tõist kõrda sama via, et võtt’ hindäle sama naasõ kaala!» om sõbramiis veidükese pahanõ – tä oll’ viil Märti pallõlnu, et tuu säänest sammu es astnu. «Märt usk naisi väega pall’o, a vot miihi juttu tä usu-i!» ütles Alar.

    Õt Märt õks hindäle naasõ võtt’, tuud pidä Alar kõgõ pääle kaemalda uma sõbramehe suurõs saavutusõs: miis ollõv noorõh iäh ja inne Enet naisi-as’ah umajago toss’ olnu. «Õigust kõnõlda võtt’ iks naanõ tedä, mitte timä naist ja naanõ oll’ tuu, kiä tekk’ selges, et tä piät iks miis olõma,» seletäs Alar. Tä arvas, et Märt ja Ene olõ-i inämb tuuperäst üteh, et naanõ es olõ küländ hää. «Märt om säändse hää loomuga, süämega ja tasakaalukas, a Ene tihtipääle rüükse timä pääle, ka sis, ku miis es olõ tuud vällä tiinnü,» om Alari arvaminõ.

    Kokko om Märdil neli last, kats peris hindä umma ja viil kats naasõ umma. «Latsilõ om tä iks väega hää esä. Ma näütüses saa-i ilman võõrit latsi hoita, a timä saa,» kõnõlõs Alar.

    Parhilla kasvatas Märt terävillä ja rapsi, maad om täl Alari sõnno perrä uma 80 hektärri ja üle-eelmidse nädäli pühäpääväl ost’ tä vahtsõ kombaini DON. Alar ütles, et ega Märdil väega pall’o sõpru olõ-i, a tä saa kõigiga häste läbi. «Tä om häste muhhe miis. Tä tulõ vasta ja timä nägo om kõgõ täüs naaru, tä vihasta-i – meil külän olõ-i tõist säänest miist,» kitt Alar.

    Alar mõista-i arvada, mille Märt sinnä naisi otsmisõ saatõhe läts’, a usk, et sääl määnegi süvvämb põhjus piät olõma. «Märdil om siin üts naanõ, kedä tä hindäle taht, a tuu naanõ tükis Märdist üle olõma. No ku naasõlõ omma vastadsõ tekkünü, sis tä om vast pelgämä naanu,» pakk Alar vällä uma variandi ja arvas, et saatõhe minek oll’ õks õigõ tego külh. Märdile pasnu timä meelest sääne tüütegejä, kõrralinõ naanõ, kiä om nigu Märtki: tii-i suitsu, juu-i viina, tege süvvä ja mõsk rõivit.

    Karula mehest, Mähkli külä Hauka talo peremehest Dräbsinski Silverist (30) kõnõlõs timä sõbõr ja ütekandimiis Drenkhani Jüri, kah kõva talomiis, kiä valiti 2005. aastal Võro maakunna aasta esäs.

    Jüri ütles, et Silver om uma perre viies lats, kõgõ noorõmb. Esä kuuli ja imä pidi ütsinda kõgõga toimõ tulõma. Kooliaol tull’ ka Silveril kotoh kõvva tüüd tetä ja tuust aost pidä tä umast kandist ja maatüüst.

    Päält põhikuuli läts’ Silver Vanna-Antslahe ehitüst opma. «Esä ja uno olli ehitüsmehe, näide mant oppõ tä palkehitüse selges,» ütles Jüri. Kõgõ perämäne Silveri tett palkhoonõ ollõv tuu, miä sais õkvalt Jüri muro pääl.

    Päält kooli lõpõtamist käve Silver üteh unoga palksannu tegemäh, a tälle es miildü, et ehitüse peräst tull’ ilma piteh hulki. Tä mõtõl’ tallo pidämä naada ja om uma talo täämbädses pia nullist üles ehitänü.

    Jüri teedä om Silveril 30 piimälehmä ümbre, päält tuu viil nuurkari. «Tuu omgi fenomen – Silver tege kolm tüüpäivä üte üüpääväga. Hummogu nüsmine, sis katõ nüsmise vahepääl tege põllutüüd ja tõisi tegemiisi, õdagu lätt jälki lauta nüsmä,» seletäs Jüri.

    Nii väiku raha ja nii lühkü aoga, nigu Silver om uma talo üles ehitänü, tuud suta-i kiäki tõnõ näide kandih, om Jüri arvaminõ. A nigu ka Alar Märdi kotsilõ ütles, kõnõlõs ka Jüri Silverist, et põllumiis om tä kõva, a silmäillo olõ-i talopidämisen kuiki pall’o. Põhjus om väega lihtsä – aigu olõ-i.

    Jüri kitt Silveri man kõgõ inämb tuud, et timä pääle saa kimmäs olla. Silver ütles kõgõ kimmähe är, kas tä saa avita vai saa-i. Silveri päämidses ütlemises ollõv «kuigi iks saa» (ku kiäki tulõ jälki timä mano api pallõma).

    Jüri tiiä-i, kas Silveril pääle eläjide ja nurmiga majandamisõ ülepää viil minkagi muu jaos aigu jääs. Tuus tä sõski aigo võtt, et lukõ ja uuri raamatit põllumajandusõst vai massinidõst. «Tä om üts tiidjämbit seo ala inemiisi,» kitt Jüri.

    Silveril om Jüri jutu perrä hulga häid umahuisi: viina tä ei juu ja suitsu ka tii-i, saa nal’ast arvo ja tege esi kah. «Üle tüütänü inemise tüküse iks hindäst vällä minemä, a Silver kullõs kõgõ tõõsõ är ja jääs tasakaalukas,» seletäs Jüri.

    Mille Silver saa-õs sõs hindäle ilma telesaatõlda naist otsitus? Jüri arvas, et täl olõ-i aigu egä võimalustki olnu: üttepiteh om tä tennü suurõ otsussõ, a tõistpiteh om uma otsussõ ohvri. Jüri arvatõh olnu Silveri jaos kõgõ parõmb naanõ säänesama tasakaalukas ja rahulik, nigu Silver esiki om. Kiä mõist seo kandi ello ja saa arvo, määndse kuurma om Silver hindäle võtnu.

    Räpinä kandist peri maamehest, Köstrimäe külä Kastõlaane talo peremehest Häidma Koidust (49) om Uman Lehen ütskõrd jo juttu olnu: 2000. aasta rehekuul kirot’ Saarõ Evar kolmõst tuudaigu Võromaal alalõ olnust püüliveskist ja Koit oll’ sõs õkvalt Räpinä vesiveskin möldri.

    Koitu kutsutas «tähepoisis»:tä tund suurt huvvi horskoopõ vasta ja tuu vasta kah, määne tähtkujo määndse tähtkujoga kokko passis, tiid Koidu sõbõr Heimola Ain, ammõdi poolõst tehniga-müügimiis. Nii omma Koidu sõbra tõõnõkõrd umavaihõl naardnu, et tuuperäst tä olõki-i viil naist võtnu, et tähtkujo passi-i.

    Räpinä keskkoolih oppõ Koit viite pääle ja Ain saa-i seoniaoni arvo, mille Koit kohegi edesi opma es lää. Läts’ hoobis Räpinä sohvoostehnikumi autojuhis.Tallo naas’ Koit jo tüü mant pidämä. Parhilla omma täl mõnõ pulli, tsia ja veidükene maad. Koit ollõv esi ütelnü, et täl om nii väiku talo, et tä tege kõik tüü põksiga är.

    Tuu, et miis om vähä ummamuudu, om Aini meelest timä kunagidsõ kodokõrra süü. Naisi pidädä Koit aga väega valima. «Mõni om tubakat kisknu, tõõnõ pall’o jämme, kolmandal omma jäl latsõ,» seletäs Ain.

    Päält väikeist perrämärkmist ütles Ain, et tä taha-i tõõsõ kotsilõ halvastõ üteldä, a arvas, et Koit om veidükene kehv suhtlõja. Samal aol ausa ja õkvaütlejä miis.

    Koit jääs miilde tuuga, et täl om maru kõva helü. «Kunagi oll’ määndsehki miihikoorih kotussit üle ja Koit võeti üteh esinemä. Laulda tä jälki häste ei mõista. Sõs oll’ koorijuht Koidulõ ütelnü, et miis es laulnu nii kõvva,» tulõtas Ain ütte Koiduga juhtunut luku miilde.

    Üteh pidol käümisest om Ainil meeleh, et kiäki es julgu Koidu käest midägi küssü, ku lugu otsa sai – timä jutt oll’ sõs üle pidosaali kuulda. «Pidolkäüjä om Koit kõva, a ütsindä tä minnä ei taha, iks piät kiäki üteh olõma,» seletäs Ain. Ku Koidul viil noorõh põlvõh massinat es olõ, käve tä jalgrattaga Verskahe ja Põlvahe pitto.

    Naisi otsmisõ saatõhe minekiga ollõv Koidul peris tõsi takah, a kas tuust as’ast asi kah saa, tuud näütäs aig. Õgal juhul pidä Ain tuud Koidu kõgõ suurõmbas saavutusõs. Sõbra meelest pasnu Koidulõ sääne naanõ, kiä om harinu hummogust õdaguni tüüd tegemä ja kiä olõ-i peenütsejä.

    Mis sa arvat?
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!
      
     Uma Lehe sõbõr!