| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Kuis hani purjo jäivä | | | | Ämariku Volli | | | | Oll’ 1959. aastak. Saadimi sõaväkke mino noorõmbat velje. Et mi sünnükotoh Saadserinna kandih saadõti nekrutit kõgõ perre, sõpru ja sugulaisiga, sis ka siih Räpinä küle all, koh mi parhilla elli, teimi sammamuudu.
Saatmisõ pido sündü kõgõ ollõ vai viinaga. Meil oll’ ka tett hüä kõva kodoollõkõnõ.
Räpinäl oll’ sõakomissariaat, kolhoosist oll’ tuul pääväl hopõn küstü, minka nekrudi Räpinähe är viiä.
Inne käve viil ollõkann mito kõrda rahva seeh ümbre kooni sõitma saimi. Tuu pido oll’ sääne, koh ikõti, laulõti ja lüüdi plaaskat kõrraga.
Viimäte saimi õks Räpinä poolõ minemä. Esä-imä, nekrut ja ma istõmi vankrehe, tõõsõ lätsi jalaga. Esä võtt’ vana saatmisõ laulu üles:
Ku mu kallist esätallo jumalaga jäti ma,
Tundsõ mino südä vallu midä saa-s ma üteldä.
Esä hoia hobõst kinni, las ma kae viil tagasi.
Ehk ei näe ma esäkoto eloh inämb kunagi.
Jumalaga esäkodo, nurm ja niit ja kar’amaa
Saatus teku mis tä tahap, Jummal minno õnnista…
Üts laul vaeldu tõsõga, nii mi Räpinäle jõudsõmi. Sääl oll’ pall’o nekrutit jo iih, näid sai terve bussitäüs.
Varsti sõidi bussi minemä, saatja lätsi jo Räpinäl lahku. Inne lahkuminekit juudi är üteh võet olu, süüdi pääle sakuska, jäteti jumalaga, ikõti ja kallistõdi.
Mi istõmi kah hobõsõ pääle ja sõidimi ilma velekeseldä kodo tagasi. Noorõmba latsõ olli ütsindä kotoh. Imä meil olut õga viina õs võta suu sissegi, timä rutut’ meid kipõmbalõ kodo sõitma: eläjä ja latsõ olli ütsindä kotoh.
Meil esäga olli pääkese pur’oh, meil oll’ aigu küländ. Viimäte ku kodo saimi, sis istõmi esäga tõnõ tõsõlõ poolõ lauda, valõmi hindäle olut, ikimi ja laulimi – hallõ oll’, õt velekene är pidi minemä.
Imä käve meid appi kutsmah, a mi õs kakkõ kuigi lavva takast minemä. Peräh, ku imä jo vihatsõst sai, tahtsõ ma minnä, a õs jovva inämb. Jala olli nigu vatist.
Imäkene kõnõl’ peräh, õt ma vajju sinnäsamma lavva kõrvalõ un’kohe. Hüä viil, õt kümneaastaganõ poiskõnõ vei hobõsõ är talli mano.
Oll’ jo pääväminengi aig, kana olli orrõ pääle är lännü. Kadonu imäkese tüüpäiv õs olõ viil läbi: osa eläjit oll’ viil väläh, lehm nüsmäldä.
Õt mi inämb ollõ mano ei saasi, vei imäkene ollõkarra vällä. Vali vedelä tõistõ anomahe, a sao, miä perrä jäi, vali kanarohekõsõ sisse.
Imäkesel oll’ süämekene rahul, õt mi ei saa olut kätte, ku piässigi üles kopõrdama.
Imäkene naas’ tal’tust edesi tegemä. Pia ma kuuli, ku imä tull’ ikuga tarrõ, tõrõli meid pur’oholgi peräst.
Õga tuulaol õs juvva nii nigu no. Tuukõrd inemine oll’ kõrra vai kats aastagah kohki pulmah, matusõl vai sünnüpääväl. Kiä võtt’ hands’at rohkõmb, tuud loeti jood’kust.
Väläh oll’ jo paras kahukõnõ. Imäkene ikkõ ja kaivas’, õt kõik hani ommava är lõpnu. Võtt’ latõrnaga tulõ ja läts’ hani peen’keisi pudsajit kakma.
Peräh jälki tõrõli: «Täämbä viil olõ-õs maa nii külmänü, vaia hani är matta. Ma kae, kuis ti hummõn hauda kaivat? Vast lää-i lapjugi maa sisse?»
A sõs jäi ma tõtõst magama ja õs kuulõ inne midägi, ku imä olast raput’. Imä oll’ veiga rõõmsa, kuts’ minno pääd parandama. Esä istõ jo lavva takah.
Ma imesti, õt mis no om juhtunu? Õdagu oll’ imä kuri, tõmmas’ ikku, a parhilla juut meile pääparandust sisse.
Ütekõrraga naas’ imä kõnõlõma, kuis timäl oll’ uni är lännü – ikkõ õks hanikõisi takah.
Äkki läbi iku kuuld’, õt hani väläh ajasõ hindä vaihõl juttu.
Imä mõtõl’, õt timä kõrvoh om viil hani helü alalõ: kos taa pahandusõ ots, viis suurt höste söödetüt hanni! Ku pall’o lihha läts’ kaoma! Kullõs vahtsõst, õks hani helü.
Imä ütel’, õt karas’ nigu välk sängüst vällä, juusk’ kõrraga moro pääle ja õigõ mis õigõ – kõik viis hanni käve morropiteh ilma pudsajilda!
Tull’ vällä, õt hani olli ollõsao nahka pandnu, tuust jäivä nii kõvva purjo, õt õs kuulõ esiki tuud, kunas pudsaja säläst kakutiva!
No oll’gi imäl hüä miil, õt mi õs jovva õdagu hannõ maaha matta.
Hani tulli külh är tappa, näid õs saa ilma pudsajilda laudast vällägi laskõ. A liha kõik jäi alalõ.
Meil esäga oll’ ka hüä miil, õt tüllü õs tulõ mi pur’otamisõ pääle. Pää olli är parandõdu, seimi kõtu täüs ja lätsimi õgaüts uma tüü mano.
Tuuga lõppigi tuu velekese saatmisõ pido. Elo läts’ jälki vannamuudu edesi.
| | Mis sa arvat? | | | | |
| Jäl autoroolin! | | | | Ruitlasõ Olavi, autojuht | | |
Ilda aigu tei autoregistrikeskusõn eksämi är. Teooria Põlvan, olli viil nii tark, et sai 30 küsümüsest 30 õigõt vastust. Sõidu tei Tarton: Põlvan omma järekõrra rooli taadõ istmises väega pikä.
Kats aastat olli jalamiis, vahepääl jalgrattamiis kah ja tuu es olõ joht kuigimuudu tervüslik, nigu kõnõldas. Vihma satas sälgä, võit är külmädä ja maaha lõppõ. Pedaalõ otsan rabõldõn või süä saisma jäiä ja nii edesi.
Eksämisõit oll’ viletsäl pääväl, vihma labist’ nigu pangist. Üteldäs, et ku sitta inemist matõtas, et sõs satas vihma. Mu eksämipääväl matõti vihma hulga perrä kaia vast määnegi suurõmb pasakari maaha, autoaknõst es näe tiid ega midägi.
Ku päält kattõ aastakka rooli taadõ istut, tunnõt õkvalt, ku pall’o elo sitõmbas om lännü. Massinit om rohkõmb, tõõsõga rehkendämist om jäl veitü aoga pall’o veidembäs jäänü. Sammasorti teie risti pääl võit sa uma vaba hää käe tihtipääle hindäle ütskõik kohe toppi – piimähabõnaga tattnõna lask su iist läbi nii, et kummi vilisese.
Pikk valgõ keskjuun tii pääl ütles, et vastassuunavööndit ei tarvitõda, ei müüdäsõitmisõs, ei milleski muus. A tatt tuust jäl arvo ei saa, timä sõit müüdä ja ku tälle sõs massin vasta tulõ, võtt kuralõ nigu silmäklappõga hopõn.
Sai lua kätte ja sõidi viil paar tunni liinan uma massinaga kah. Näi, kuis saa lubatu 50 asõmõl 80–90-ga sõita, kuis saa bussipiätüse iin nall’a tetä, nii et kolm inemist päälaest jalatallani likõ omma ja nii edesi.
Mul es olnu midägi tuu vasta, ku edimädse poolõ aastaga rohkõmba ku saa liiklusõn hukkasaanu asõmõl olõs üle tuhandõ koolnu, vai üle kümne tuhandõ. Mu meelest sõitkõ kõik hinnäst surnus, nõudmisõga, et kiä hinnäst är tappa taht, tapp hinnäst ütsindä. Pankõ kurvõst vällä ja vasta puud. Egäs ullust parõmbalõ vällä tohtõrda ei annaki.
Ku Räpinä poolõ tagasi sõidi, tekk’ tävveste pümmen kurvõn üts vahtsõnõ Audi müüdäsõitmist. Mul oll’ ravvan 90–100, täl vast 140 vähämbält. Kurvõ takast tull’ vähämbät sorti kaubaauto ja ma lauli hindäette tuud Epliku Vaiko laulu, kon sõna: «Ajusuppi saivad süüa koerad Lasnamäelt ja koerte varjupaigast ka!»
A är joudsõ napistõ tagasi umma ritta võtta, Audil umbõ kimmäs mootor kah. Vast oll’gi hää, selle et vaivalt säält audimehe pääst pääle lihaleemeklotsikõsõ suurt löüdnü, a ports hää kaubaautojuhi suppi olõs jäl väega kurva mekiga olnu.
| | Mis sa arvat? |
| Inemise elo | | | 1956. aastagal, ku ma sõidi Kasahstanist kodo poolõ, tull’ tükk maad inne Moskvat vagonihe üts veiga lõbusa olõmisõga miis (sis sõitõ pikämaa rongõh õgasugutsit sulikit).
Külh timä mänge pilli, külh timä laul’, külh timä lugi luulõtuisi, külh timä ai õgasugutsit jutussit. Tuu jutus oll’ külh veiga nal’a muudu, a mullõ timä miildü, selle omgi nii kavva meeleh.
Timä alost’ tollõst, kuis kunagi ilmaluuja lõi ilma, inemise, eläjä ja kõik muu näide ümbre, jagi kõigilõ ka uma jao aastit elämisest. Inemisele and’ ilmaluuja 30 aastakka. Inemine õs olõ rahul, ütel’, õt tuud om veiga veidü.
Luuja käsk’ timäl vaiki olla ja rahuligult istu. Sis võtt’ ette hobõsõ, and’ timäle jo kõrraga 60 aastakka, õt ei olõsi inämb määnestki manokauplõmist. A hopõn õks õs olõ rahul, ütel’, õt timä ei taha nii pall’o, võtku luuja puul tagasi.
Inemine kuuld’ tuud päält ja pallõl’ hobõsõ puult ärpõlatuisi aastit hindäle. Luuja kai tälle pääle ja ütel’, õt võta päälegi. Inemisel oll’ hüä miil, õt mano sai. Õks saa kavvõmba ilmah ellä.
No tull’ kõrd pini kätte. Luuja kai, õt ku hopõn õs taha üle 30 aastaga, sis õga pinigi rohkõmb ei taha.
Pini õs olõ ka timäle annõtuisi aastidõga rahul. Tä ütel’, õt ma olõ jo rohkõmb ku poolõ hobõsõst vähämb, kuis mullõ nii pall’o? Inemine jälki kaubõl’ poolõ pini aastist hindäle. No sis sai inemisele 75 aastakka, hobõsõlõ 30 ja pinile 15 aastakka.
Luuja küsse, õt kas no olõti rahul? Kõik olliva vaiki. Tähendäs rahul. Luuja ütel’ näile, õt no piät ka õgaüts ummi aastidõga toimõ tulõma.
Kuis hopõn ja pini rahul omma, tuud ei tiiä (nimä ei kõnõlõ). A inemise elo om sääne, õt edimädse 30 aastakka eläs timä nigu inemine kunagi, järgmädse 30 tapp tüüd nigu hopõn ja viimätse 15 aastakka vahis varandust nigu pini.
Ämariku Volli
| | Mis sa arvat? |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | Folkloorifestivali nal’atsilga
***
Korea lõunasöögi lavvan anti süüjile kätte süümispulga. Üts Võro naanõ oll’ näidega hirmsahe hädän.
Lavvanaabri meesterahvas julgust’: «Proomi julgõhe! Ja ku näpu makaronnõ vai lihatükü mano putusõ, sis tsuska süük suuhtõ.»
***
Laadu pääl mänge indiaanlanõ pille, rahvas vahtõ tedä ümbretsõõri. Sääl olli ka kats sõbrannat.
«Ma tahasi mälestüses säänest pilti, kon ma olõ üten taa tšuktšiga. Ma saista timä kõrvalõ ja sa tii pilti,» kammand’ üts sõbranna tõist.
***
Jüri ja Liiva uulidsa nuka pääl, kost pässi kontsõrtõ kaema-kullõma ni laatu, küküti kats miist ja hõigi egäleütele: «Üle tii minek mass kats kruuni! Üle tii minek mass kats kruuni!»
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
