| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Ilmavana kaes tõist ilma | | | | Karl Bergmann
8.11. 1921 – 8.07.2007 | | |
Ku Uma Lehe toimõndusõ ussõ takast oll’ kuulda vana osligadsõ kepi kopsmist, sõs oll’ teedä, et Karla tulõ. Egä kõrd paprõleht näpun, kon pääl arvaminõ vahtsõ kuu ilma kotsilõ. Tõõsõn käen kõgõ Läti sokolaat.
Karlal juttu jakku, päält ilmakaemisõ kullõl’ ja lugi tä, miä lajan ilman sünnüs ja ütel’ vällä, midä ütest vai tõsõst as’ast arvas.
Mi lehen ennust’ Karla ilma edimädsest numbrist pääle nikagu 2006. aastaga jaanikuuni. Kokko uma kuus aastat. Ennustus oll’ kõgõ õigõs aos kohal. Ku toimõndus oll’ viil Põlvan, saat’ tä ilmajutu postiga.
Uma ilmaennustamisõ alossäädüse pand’ tä paika õkva edimädsen, 2000. aasta 1. põimukuu pääväl ilmunu Uman Lehen: «Ilma kottalõ ütle, midä ma näe, miä PIÄSSI olõma, a ma ei ütle kunagi, et nii umgi.»
Ilm nigu inemise elogi om pall’on ette arvamada. Üle tulõ ellä nii hää ku halv, lämmi nii külm. Tähtsämbki, ku ilmajutu täppiminek, oll’ Karla elomuud. Timä tävveline ütteolõk luudusõga. Süämega as’a man olõk – ilma kai tä kõrralidsõlt 1955. aastagast pääle. Edimädsen Uman Lehen selet’ tä umma egapääväst ilmakaemist nii: «Ma heräne üles hummuku kell neli. Puul viis kae vällän kraatõ ja tuud, miä um: kas om utu ja sadõmiid – nuu märgi üles. Umbõs kellä poolõ kolmõ aigu võta päävä keskmidse kokku. Sõs ma kae ka luudust: luudus näütäs väega pall’o märke.»
Nigu luudusõ märke, mõistsõ Karla kaia ka inemiisi sisse. Tä usald’ uma ilmatiidmise nuuri Uma Lehe tegejide kätte. Pall’ongi tuuperäst, et tä hindä hing oll’ nuur, maailma ja ilma tõsõssaamisilõ vallalõ.
Veidü om noid, kiä mõistva umma ello ellä pää pistü ja nurinalda, ütskõik, määndsit häti ka ette ei tulõssi. Karla oll’ õkvalt sääne päävälidse naaratusõga inemine, kedä kuulõ-s ilmangi hädäldämän ega kurja hellü tegemän.
Hää sõbõr Karla, olku muld sullõ kerge nigu suvõhummokudsõ härmähällü hainakõrsi vaihõl!
Uma Lehe toimõndus
| | | | |
| | | Süütusõ-äri | | | | Ruitlasõ Olavi, ärimiis | | | Briti tütrik müü umma süütust, et är massa ülikoolimassu. 18-aastanõ Carys Copestake om nõun tuust valla saama 10 000 Inglüse nagla ehk sõs pia 230 000 Eesti krooni iist.
Kuulutusõn sais: «Müvvä süütus 10 000 nagla iist. Olõ 18-aastanõ rohiliidsi silmiga hää vällänägemisega brünett, kanna rõnnahoitjat nummõr 34C.»
Lõpus ummõhtõgi julgus kiäki süütusõ iist rahha küssü! Lõpus ummõhtõgi näe ma, et süütusõlõ om kõrralik hind pant!
Aastit jo kae, kuis riigin müvväs süüdimatust ja ku häste seo sitt müügis lätt. Sepä Elmar tege päält kortinatehingit lambanäko ja ist posti otsan edesi nigu olõsi kõik kõrran. Savisaarõ raamadutugõja saava Savimehe liina käest häid äriprojektõ, kinnisvaraarõndust ja ku midägi küssü, ei tiiä kiäki midägi.
Süüdimatusõlõ om vabariigin ülearvo pall’o rõhku pant ja ku no üts briti tütärlats opilainu võtmisõ asõmõl miist mittesaanut tutti müü, sis ma olõ katõ käega puult. Selle et Tal’na liinavalitsusõn ei olõ Savisaarõ valitsusõ aol nii süütut ja puhast asja kavvõstki nätä olnu!
Ku kõik Tarto ja Tal’na ülikooli tudõnginäio opilainu võtmisõ asõmõl süütust müümä naanu, olnu Hansapangal üts lainuprodukt edespiten olõmalda. Parhilla olõ-i latskõisil umma süütust kinkagi jaos hoita. Ts’ura ei piä seost suurt, riik mass süüdimatusõ iist kõrdi rohkõmb.
A ku näüdsik tiid, et süütusõga saa ülikooli lõpõta, autoliisingut massa, perrämassu võtta, või-olla, et väärtpaprõturu pääl ärri tetä… Sõs inämb kiäki süütusõga nii perrämõtlõmalda ümbre ei käü.
Olõt 18-aastanõ näio Vanast-Antslast, hinge takan sul sittagi ei olõ, sällän om pulstipoodi kamps ja jalan poola kummiseerigu, tulõt ülikooliliina ja… kõik tii omma sullõ kõrraga valla! Süütus om nigu umaette kimmätüsesort. Ku õks targa pääga alalõ hoitsõt, sõs no inämb nälgä ei jää.
Pangakaardi ja automaadi man käü kah jo inämb-vähämb sammamuudu – tõmbat pilust läbi, lüüt numbri sisse ja allõs sõs nakkas andma. Ku and. Ku rahha pääl ei olõ, saadõtas kuradilõ.
A ku süütus ütskõrd hinda lätt, saa vast tuuga kah massa. Tõmmatas Rimi kassan «kaardiga» läbi ja müüjä ütles sõs, ku pall’o süütust perrä jäänü om. 99 vai kats protsõnti näütüses. Sõs ma tahasi nätä, kuis Savisaarõ Vilja poodist saia kätte saa, vai Sepä Evelin. Vai minka Musta Kadri piimäpaki iist mass? Minkast nä vaesõkõsõ elämä nakkasõ?
| | Mis sa arvat? |
| Ei tohe tulla! | | | | Väärmaa Helve | | | | | | Sinnä om 45 aastat tagasi, ku seo nali juhtu. Mi pere oll’ suur: imä, esä ja viis last. Ütel suvitsõl pühäpääväl, ku imä, esä ja kats kõgõ vanõmbat sõsarat niitü hainalõ sõidi, jäeti meid kolmõkõistõ (ma, minost vanõmb sõsar ja noorõmb veli) kodo, selle, et mi perren es olõ kõigi jaos jalgrattid. Niitü oll’ umbõs neli kilomiitret maad.
Pääle lõunat kaivas’ veli, et täl om kõtt tühi ja vanõmb sõsar naas’ kuukõ küdsämä. Söögitegemine oll’ meile kõigilõ jo väega noorõlt selges opatu ja kuukõ oll’ kõgõ lihtsämb tetä: jahu, muna, piim – kõik oll’ umast käest võtta.
Ma istõ välän köögi ussõ takan, jorodi laulda ja meisterdi pedäjäkoorõst lootsikit. Nii suuri ku väikeisi, midä sai suurõ vihmaga lumpõn ujota. Veli mänge liivakastin. Ku köögist koogilõhna nõnna tull’, kopudi ussõ pääle. Sõsar muidoki es tiiä tuud, et ma tuu koputaja olõ ja hõigas’ ontligult nigu iks kombõs oll’: «Jaa, sisse!» Tei ma sis ussõ vallalõ ja küsse:«Kas kuuki saa?»
Sõsar vasta:«Viil ei saa!»
Tükü ao peräst kopudi vahtsõst kop-kop. Sõsar: «Jaa!»
Ma:«Pallõsi ütte kuuki.»
Sõsar:«Inne ei saa, ku kõik om valmis!»
Mõnõ minodi peräst kopudi vahtsõst ja mito, mito kõrda. No sai sõsar jo pahatsõs ja hõigas’: «Jäta tuu kolkminõ maaha!» Nii ma sääl ussõ takan iks meisterdi lootsikit edesi ja vaihõpääl kopudi iks ussõ pääle kah. No üteldi vasta: «Ei tohe tulla!» Mullõ tekk’ tuu nall’a, et sõsar läts’ kõrrast vihatsõmbas. Ja nigu õkva tellitült, tull’ mi poolõ kolhoosi nuur agronuum ja küsse mu käest, kon imä om. Peti, et ma ei tiiä, a köögin om mu vanõmb sõsar, tuu tiid. Agronuum, viisakas nuurmiis, koput’ki ussõ pääle. Sõsar es tii edimält tuust vällägi. Tä arvas’, et ma jälki lollita. Koput’ tõnõ kõrd. No üteldi tarõst: «Ei tohe tulla!»
Agronuum ütel’, et es lubata tulla. Mina ütli tuu pääle, et koputagõ nii kavva, ku tä ussõ valla tege, vast tä ei kuulõ ja esi naksi suurõ helüga naardma. Sõsar kuuld’ mu naaru ja hõigas’ tuu pääle: «Ma ütli sullõ, et ei tohe tulla, kas sa jätät kolkmisõ maaha!»
Agronuum naas’ näost veidü veretämä. A ma utsiti tedä takast, et tä iks koputasi. Paar kõrda kopudi jo esi kah, ku kõrraga karas’ vihanõ sõsar ussõ pääle, kahvli käen ja kärät’ vihatsõlõ: «Kas sa kaot siist, ma ei …!» Ja ütekõrraga saisõ nigu soolasammas. Tä iin oll’ võõras miis.
Ma naksi väega kõvva naardma. Es saa kuigi perrä jättä.
Agronuum sai tuust nal’ast arvo, muido ei olõs tä koputanuki nii pall’o.
Sõsar lubas’ mullõ hää keretävve anda, a tuust jäi ma ilma, selle et mi lepemi kokko, et seost juhtumisõst ei kõnõlõ mi kellelegi.
A järgmädsel pääväl oll’ agronuum kolhoosin tüü man tuud imäle kõnõlnu ja meil es jää muud üle, ku kõnõlimi kõik otsast pääle är, kuis tuu asi täpsele juhtu.
Perän naarimi jo kõik ja tükk aigu.
| | Mis sa arvat? |
| Tossu Tilda pajatusõ | | | | Bussiga kodo lähküle | | | Võromaa bussijuhi omma tiidä uma abivalmis olõki ja lahkõ meele perrä. Mitte kongi muial ei lasõ bussijuhi vannu inemiisi, kinkal jalaastminõ vaivalinõ, maaha sääl, kon nuu küsüse.
Memmekene sõitõ maaliini bussiga kodo. «Pojakõnõ, lasõ minno maaha tuu jämme pedäjä man,» telse tä hindäle maahaminemises parra kotusõ.
A sõidu pääl naas’ tä nii hoolõga juttu ajama, et es panõ umma pedäjät tähelegi. No bussijuhil jäi kah tuu puu suurõn sõiduhuun katõ silmä vaihõlõ.
«Oi jummal, pojakõnõ, mi olõ no müüdä sõitnu,» hädäld’ mutikõnõ, ku ütskõrd taibas’ vällä kaia.
«Mammi, mis sa murõhtat, õkva sõidami õigõ kotusõ pääle,» ütel’ bussijuht. Lei sõiduriistalõ taasperi käügü sisse ja lask’ paarsada miitret tagasi, õkva pedäjä kõrvalõ.
| | |
| Piiragu | | | Vanõmb naistõrahvas oll’ tohtri man ummi häti üle kaibaman. Noid oll’ täl väega pall’o. Muidogi kaivas’ tä, et kõtu aja puhussilõ.
«Kas sa iks luhvti lasõt?» küsse tohtri viisakalõ. Tä oll’ sääne tohtrikõnõ, kiä mõist’ maainemiisiga näide uman keelen kõnõlda.
«Ma ei olõ Luhtõst, ma olõ Loosi küläst,» ütel’ vanainemine vasta. Pelädä oll’, et tä kõrvakuuldminõ es olõ kah inämb tuu, miä nuurusõn.
Tohtri kai, et parõmb küssü nii, nigu inemise kõnõlõsõ, om parõmbalõ arvo saia.
«Kas sa egä päiv iks piiru lasõt?» uursõ tohtri vahtsõst.
«Pai tohtrikõnõ, kos mul vaesõl vanainemisel tuu raha om, et ma egä päiv piirakit jõvvasi osta!» ütel’ memmekene säändse küsümise pääle.
| | Mis sa arvat? |
| Kodokäüjä | | | Seo lugu juhtu kats nädälit pääle mu esä kuulmist. Mi poolõ tull’ mu ämm, kiä jäi ka üüses. Ämm läts’ mu imäga ütte tarrõ magama.
Üüse läts’ väega pümmes. Parasjago oll’ ka kassõ joosuaig. Tarõ pääl naksi kassi õgasugust ilodut hellü ajama. Pini oll’ kah tarõh. Tuu es kannahta kassõ tsirkust vällä, käve närvilidselt ämmä sängüst müüdä ja vopsõ hannaga ämmä kässi ja näko.
Ämm naas’ väega pelgämä, hõigas’ mu imäle: «Alli, kas sa midägi ei kuulõ?» Imä vasta: «Ei kuulõ midägi!» ja magasi edesi.
Kõrra ao peräst hüpäs’ ämm pistü ja naas’ kõvva rüükmä: «Alli, Alli, tulõ üles, tah omma kodokäüjä! Lasõ ruttu tuli palama, kiäki käü tarrõ piteh, aja väega jället hellü ja pess karvadsõ tuustiga mu kässi ja näko!» Ämm kaivas’ viil imäle, et tä ollõv nii pelänü, et hamõ oll’ säläh vesilikõ ja säng paska täüs.
Singa Liira
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
