| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Treimuti Ruth: sebrat om vast lihtsämb perrä tetä ku kõivu! |
| | | | | | Treimuti Ruth sai savist asjo tegemises mõttit kõopuu käest. Kõiv om timä meelest üts väega illos puu. | | | | |
Viil täämbä ja hummõn saa Võrol liinagaleriin kaia savitüümeistri Treimuti Ruthi (50) anomit ja kujokõisi. Noid tegemä härgüt’ Ruthi timä lemmikpuu – kõiv. Näütüse nimi om «Vormimängud ummamuudu».
Kost peri olõti?
Olõ sündünü Võrol, a latsõn elli kõgõ inämb vanavanõmbidõ talon Vahtsõliina lähkül Rauba külän. Võrol olõ koolin käünü, siist 15-aastadsõna är lännü. Iks opmisõ peräst.
Kuis teist kunstnik sai?
3. klassin lätsi Võro pioneere maja kunstitsõõri. Võrokõisilõ kõigilõ teedä Määritsa Asta oll’ nii kinä inemine, et soovit’ mul minnä Tarto kunstikuuli. Opsõ tan neli aastat nahakunsti. Säält lätsi edesi Talinahe. ERKI kõrraga sisse es saa, tüüti aasta ARS-in, nahaateljeen. Mis tuu tüüline iks tege: naha pääle triipõ ja juuni. Muidogi sai viländ.
Ku edimäne aasta tahtsõ minnä kujoragomist opma, sõs päält ARS-i mõtli, et lää opi savitüükunsti.
Õkvalt sõs, 1977. aastagal naas’ Põllu Kaljo tegemä klaasi- ja savitüükunsti opjilõ sõitõ mi sugulasrahvidõ mano. Tsiberin hante ja manssõ man käve kuus suvvõ, Udmurdin ja Lapimaal üte suvõ.
Näide päält kai, kuis ellä. Olõki-i kõkkõ vaia: inemise eläse, nii rõõmsa, nii rahuligu. Marsit sisse koskilt taivast, nä naarahtasõ ja ei küsü kah, et kes sa olõt ja midä sa tahat.
Tuu om tuu sama, ku ma umma memmet kae – sääne rahu ja mõistminõ hummogust õdaguni rahuligult toimõnda.
Kas ti esi olõti kah rahulik inemine?
Kes minno tundva, löüdvä nii. A mul lätt tuu rahu paigast är kah vahepääl. Olõ ütsindä last kasvatanu ja latsõga iks om rassõ! Nüüt sai 18, tütärlats, tuu om viil hullõmb ku poiskõnõ. Eläs umma ello, a tuu om nüüt ilda aigu tulnu.
Kuis om võrokõsõl Tal’nan ellä?
Ohhh... Ku noorõmb olli, võtsõ tuud ku normaalsõt. A olõ 30 aastat Tal’na-Võro vahet sõitnu, tuuga nii harinu. Ütle tuu kotsilõ bussi-ütsindüs.
Talina korterit nimma ma korteris, siin Võrol om iks kodo. Pelguranna «hrustsovka» om mullõ võõras, kukki ma olõ sääl jo 1976. aastast elänü. Võrol om mul uma aiamaa, kurgi, papriga ja tomadi nakkasõ tulõma.
Ma olõ rohkõmb mõtsa inemine, meri minno ei tõmba. Kujoda-i ette üttegi suvvõ, ku ma mõtsan ei käü.
Seost näütüsest om nätä, et kõik as’a omma kõopuuga köüdedü.
Seo om mu lemmikpuu! No om illos puu, ma ei saa arvo, mille pall’o tõsõ kunstnigu tuud är ei taba. Tuud om rassõ perrä tetä sõs vai? Sebrat om lihtsämb?!
Ma olõ naa as’a tennü 20 aasta joosul, latsõ kõrvalt lövvä-es pall’o aigu tetä. Olõ-i piaaigu midägi möönü, nä omma pia nigu uma latsõ. Nüüt ma mõtli, et seo om viimäne näütüs, sõs müü kõik maaha!
Määne om ti põhitüü?
Olõ restauraator, jo 18 aastat. Eestimaal kiäki tõnõ ei tiiki tuud, midä ma tii – kleebi kokko katski lännü klaasist, savist ja portsõlanist anomit. Kipsasjo tii kõrda ja pildiraamõ. Köleri havva metallpärgi olõ restauriirnü. Rootsi Mihkli kerigu kantslit kah.
Midä arvati tuust, mis Vigala kerikun tetti?
Tundus iks õudnõ külh. A ma olõ tuud roosamannavattu õnnõ pilte päält nännü. A ku joba tettü om, om hallõ kaia külh, a saa-i inämb midägi tetä. Tennü sis koopia ja värvnu tuud!
Kes tuu inämb tege säänest vanaaigsõt puunikerdüst? Tuuperäst tulõgi tuud hoita. Vahtsõ värvi lasõ-i jo vanal puul hingädä ja puu või mädänemä minnä. Muhumaal värvse vällämaa restauraatori Liiva kerigu välimädse saina värviga üle: kerik es nakka hingämä ja seen olõva fresko nakkasõ larts ja larts pudõnõma. No proovitäs noid kuigi kinni hoita.
Kas mõtlõti kunagi Võromaalõ periselt tagasi tulla?
Kõikaig mõtlõ. Memme väega uutnu. Võrol om ka üts väega torõ savikunstnik, Rumvoldi Aivar, ma piä väega timä tettüst.
Küsse Harju Ülle
| | Mis sa arvat? |
|
|
|
![](javascript:var newWin=window.open("naita_pilti.php?pilt=img/1094.jpg&h=377&w=264","","toolbar=no,location=no,directories=no,status=no,menubars=no,scrollbars=no,resizable=no,width=264,height=377"))
